Iseenda jaoks

Laupäeval oleksin pidanud maksma ära oma Montessori koolituse esimese osamakse raha, aga ma ei teinud seda. Kirjutasin hoopis neile seal Prahas, et ma ikkagi ei tule. Tegin seda üsna kerge südamega, sest ma teadsin, et ma ei taha oma elu praegu enam keerulisemaks teha kui see niigi on. Aga räägin kõigest algusest peale.

Laupäeval enne sõbrapäeva võtsime Hendrikuga aega teineteise jaoks ja läksime Vanemuisesse balletti vaatama. “Neid oli kolm õde” oli selline dramaatiline etendus, midagi halba pole öelda. Praegusel ajal sobib meelelahutuseks küll. Samas, eelistan ise rohkem just tantsule, mitte draamale keskenduvaid balletilavastusi. Olime Hendrikuga ennast ikkagi ilusaks teinud ja tundsime endid teatris hästi. Ja etenduses oli siiski ka mõni helgem hetk ja artistid esinesid ilusti. Sealjuures kandsid kauneid kostüüme ning paar tantsupärli oli ikkagi ka. Üldiselt paneks kolme. Pärast etenduse lõppu ei kiirustanud me abikaasaga autoga mitte koju, vaid hoopis Londonisse. No, sellesse hotelli Tartu kesklinnas. Hendrik oli meile sinna vaatamata suurele nõudlusele ikkagi toa saanud. Emma ja Pärt veetsid kodus esimest korda täitsa ilma meieta öö koos minu õe ja tema elukaaslasega. Neil läks kokkuvõtvalt kõik väga hästi. Ja Merlel oli ka kodust eemal omad tegemised.

Käisime ühel teisel korral Merlega kodust eemal Pärdi tulevase Montessori lasteaia jaoks toimetusi tegemas. Iseenda jaoks on vahel vaja teisi aidata või no tegelikult, aitasin ikkagi ennast.

Meie nautisime Hendrikuga elu täiega. Olime täpselt nii rõõmsad, rahulolevad ja õnnelikud nagu üks noorpaar kunagi. Polnud ennast ammu nii tundnud. Olin täiesti unustanud, mis tähendas elada iseendale. Pärast meie hoogsat tantsupidu voodis lebades, olles lõõgastunud ja rahulolev ütlesin järsku ei-tea-kust Hendrikule, et ma ei taha sinna Montessori koolitusele minna. See lihtsalt tuli mu seest välja, kuigi ma polnud seda teadlikult varem mõelnud. Ja kui ma selle välja ütlesin, hakkas kuidagi väga kerge. Hendrik oli üllatunud, umbes sama palju kui mina. Leppisime kokku, et praegu ei otsusta. Lasen mõttel settida. See oli ju nii ootamatu. Pärast meie romantilist hommikusööki koju tagasi laste juurde jõudes otsutasin ikkagi, et tahan minna. Sest tavapärane olemine oli jälle tagasi. Nii ma siis mõtlesin nädala aja jooksul sada korda ümber, kuni see kogu ebakindlus mind juba ausalt öeldes täiesti ära kurnas. Ja laupäeva hommikul tunnetasin oma südame ja intuitsiooniga, et kumb otsus oleks õigem. Ja mitte minemine tekitas minusse palju rohkem rõõmu, kergust ja vabadust. Ja inspiratsiooni igasugusteks toredateks tegevusteks. Nii ma siis otsustasingi. Ja pärast loobumist oli nii kerge olla. Nagu sada kilo raskust oleks maha võetud. Ma sain aru, et mul jääb nüüd, mil Pärt läheb lasteaeda, päriselt aega iseenda jaoks.

Lisaks sain ma aru, et seda koolitust poleks ma läbinud iseenda jaoks. Vähemalt mitte praegusel hetkel. Oleksin seda teinud Emma jaoks ja kõigi teiste laste ja vanemate jaoks. Selle jaoks, et neil oleks parem. Aga laps minu sees, väike Aie, nagu ma teda kutsun, soovib ka tunda elust rõõmu. Ju sellepärast see mõte minust tee välja leidiski just ajal, mil elasin iseenda jaoks ja olin lõputult rõõmus. Olen sellest miljon korda kirjutanud, rääkinud ja mõelnud, aga kuidagi tundub ikka vahel raske elada iseenda jaoks. Ja kui ma elan iseenda jaoks, siis võivad kunagi tulla taas mõtted sinna koolitusele minna :D. Aga siis ainult iseenda jaoks. Peab olema eriti hoolas. Isetu isekus tuleb hoida alles. Ennast sellega kaitsta, oma sisemist rõõmu ja rahulolu hoida.

Armas Emma toimetamas iseenda jaoks oma tähtsaid asju

Sain aru, et mulle teeb hetkel palju rõõmu ilma pingeta lastega õues müttamine. Kevad tuleb lõpuks ometi ja ma ei taha iga päev hommikust õhtuni arvuti taga istuda nagu eelmisel kevadel, kui joogaõpetaja koolitust tegin. Ma tahan oma joogaga tegeleda – iseenda praktikatega ja teistele jagamisega. Tahan joogast ja sellega seotud tegevustest teha enda jaoks päriselt elukutse, sest ma tunnen, et see teeb mind rõõmsaks. Sain sellest eriti hästi aru, kui rääkisin eelmisel reedel oma tuttava turundusinimesega Aie jooga teemadel. Aitäh, Jana! Ma tahan oma joogaasja ajada võimalikult hästi, see teeb mind õnnelikuks. Ning loodetavasti teisi ka. Jooga jaoks võiksin päev otsa arvutist erinevaid asju vaadata, aga muu jaoks praegu ei taha. Tahan hoopis looduses olla, rõõmus olla. Olla iseenda jaoks.

No vot, vahel juhtub nii, et mõtted muutuvad ja mõned mõtted saavad välja tulla alles siis, kui nende jaoks on loodud õige pinnas. Pidevalt pingutades elades võib tunduda, et on vaja ainult veel rohkem pingutada. Veel rohkem teiste jaoks olla ja teha. Ennast siia kaotades, iseenda jaoks olemisest ilma jäädes. Saab kaotada kerguse, vabaduse ja helguse.

Mõned ajad tagasi käisin üksinda ka hotellis aega veetmas. Aga polnud aega enda jaoks, sest terve aja pidin lugema Montessori raamatuid, et koolituseks valmistuda :D.

Tahan olla iseenda jaoks olemas ja luua rõõmu iseenda jaoks. Ja siis jagada sealt, oma rõõmust. Mitte pingutada, et luua rõõmu teiste jaoks. Tahan, et teistele rõõmu jagamine tuleks kergelt, helgelt ja vabalt. Ja tooks mulle veel rohkem rõõmu juurde mida maailmaga jagada. Iseenda jaoks.

Kunagi ammu Indas endale kõike head ja vajalikku, sh palju rõõmu kogumas. Oh kui mõnus! Nii tahaks jälle nendele iidsetele radadele minna seiklema ja olla lihtsalt iseenda jaoks. Minuga koos minu reisisemud :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s