Emakeeles emakeelest

Mida rohkem ma kirjutan ja räägin, uurin keelt, seda rohkem ma taipan, kui oluline roll tegelikult keelel on. Kuidas keel liidab inimesi, või siis lahutab. Kuidas keel loob meie isiksusi ning loob tihti ka meie kogemust maailmast. Kuidas keele taga on keerulised süsteemid. Ilmselt nagu see programmeerimise värk – et välja paistab üks asi, aga selle taga on üks keeruline skeem igasugustest sümbolitest. Igatahes, ma olen oma hinges üks paras keeleteadlane. Ilmselt oli see ka üks põhjuseid, miks ma pärast keskkooli läksin juurat õppima. Sest see on tegelikult ka oma olemuselt lihtsalt üks peen keeleteadus. Kuidas sõnu seada, tõlgendada ning maksma panna. Teadus sümbolitest keele taga ning oskusest nende abil operereerida.

Saksamaa vahetusõpilase Merle meie juures elamine on minu jaoks avanud täiesti uue külje alt mõiste emakeel. Mina ja Merle oleme oma emakeele poolest täiesti erinevaid inimesed – tema maailma kogemuse on kujundanud saksa keel ja minu oma eesti keel. Oleme korduvalt arutanud meie kultuuride erinevuste üle ning mõningaste sarnasuste. Saksa keel on tegelikult ju mõjutanud ka palju eesti keelt. Aga neid tegureid on seal meie eesti keele taga veel palju, enamusi me ei teagi. Kogu see keele tekkimise, arenemise ja edasi andmise kultuur kandub edasi koos keelega inimesse, kes selle keele omaks võtab. Ja oma keele võtab inimene tegelikult omaks emalt, sest esimesi sõnu kuuleb inimene olles oma ema kõhus. Ükskõik, mis saab sellest lapsest edasi – kui ta siia maailma sündis, sai ta igatahes kaasa kasvõi natukene oma ema keelt. Ja seeläbi oma ema ja tema keele omadusi. Kogu selle kultuuri, mida keel oma väga pika ajalooga esindab.

Preili Emma teeb nalja vahel täitsa ilma sõnadeta

Kui Merle meie juurde kolis, rääkisin temaga algul ainult inglise keeles. See pole meie kummagi emakeel, aga on keel, mis aitas meil esialgu teineteisele läheneda. See keel oli meil ühine. Me saime suhelda, vahetada infot, aga seda inimese põhjatust me kahjuks ei kogenud. Tasapisi hakkas Merle õppima eesti keelt ning mõnda aega tagasi võtsin vastu otsuse, et ma räägin temaga ainult eesti keeles. Ning ma olen sellest lubadusest kinni pidanud. Kuigi meie verbaalne suhtlus on Merle veel natuke algelise eesti keele oskuse pärast raskem, on meie emotsionaalne suhtlus palju kergem. Sest ma sain aru, et ma oskan ema olla ainult oma ema keeles. Oma emakeele õppisin ma oma emalt ja sellega koos õppisin ma ka selgeks kõik need viisid, kuidas ema läbi sõnade oma lapse eest hoolitseb. Iga sõna on sümbol millegi palju sügavama jaoks. Iga sõna kannab endas kindlat energiat, sõnumit, see kannab minu rahva ajalugu ja kogemusi. Minu isik, sh minu emalik olemus, on kujunenud eesti keeles. Ja seepärast saan ma päriselt olla Merlele ema eesti keeles.

Pärt küpsetamas kokaraamatu järgi, milles retsept antud edasi rahvusvahelises piltide keeles

Ma selgitan Merlele hästi tihti asju lisaks keelele võttes appi ka joonistamist ning muid esemeid ja sümboleid. Aga me saame teineteisest aru. Ja ta ütles mulle ka täna, et ta tunneb meie vahel palju suuremat sidet. Ja ta tunneb meie perega palju suuremat sidet. Ma ütlesingi talle, et rääkides eesti keeles, saan ma olla mina. See inimene, kelleks ma lapsena kujunesin. Ma saan tunda ennast täiesti vabalt. Ja rääkides eesti keeles on tema rohkem meie moodi. Merle kogeb ka eesti keelt rääkides seda koodi, mis on keele taga ning see saab osaks tema isikust. Ning loomulikult on kergem olla lähedane inimestega, kellega sul on rohkem ühist. Kellega sinu energia, kogemus, olemus ja sisu rohkem klapib. Kelle sügavusele sa pääsed lähemalt. Meie pere emakeel saab oskaks ka temast ning nüüd ma saan palju paremini aru, miks vahetusprogramm YFU soovitab võimalikult ruttu hakata vahetuslapsega rääkima eesti keeles. See on tõesti teistmoodi, kui kogu pere räägib pere emakeeles. Siis saab sellest ka tõeliselt kultuurivahetuse programm, sest palju kultuuri on just ainult väljendatav meie kultuuri keeles.

Lisaks on Emma ja Pärt rõõmsamad, et saavad oma suure õega rohkem ka verbaalselt suhelda. Tegelikult on Merle algusest peale püüdnud meie põnnidega suhelda eesti keeles, sest ilmselgelt nad muud ei oska. Kui nüüd kõigi osapoolte sõnavara järjest enam kasvab, muutub suhtlus ka sügavamaks ning nende suhe samuti. Nad kallistavad, mängivad, tantsivad, käivad koos vannis, musitseerivad, küpsetavad ja veel palju muud. Kui Emma ja Pärt Merlet mõnda aega näinud pole, hakkavad nad teda igatsema. Ja vastupidi ka. Õnneks on Saksamaa meile lähemal kui Kriti kodumaa Tai, ning me saame üksteist ka hiljem rohkem näha. Lisaks on selline tore asi, et Merle isa on tegelikult Eestist pärit ning nad käivad igal aastal korra Eestis sugulastel külas. Nüüd siis on üks “sugulaste” kodu lihtsalt juures.

Lapsed mõtlevad välja kõiksugu ühiseid tegevusi, mis sobivad igas keeles ja igale vahuserühmale

Kuigi Merle isa on päritolult eestlane, kolis ta pärast ülikooli Eestist ära ning Merle on kasvanud üles täielikult saksakeelses keskkonnas. Välja arvatud need mõned Eesti külastused, polnud tal tegelikult varasemat eesti keele kogemust. Ta mäletas vaid “Põdrale maja” laulu, mida isa talle väiksena laulis. Ja Merle unistab, et saaks kunagi oma isaga rääkida tema emakeeles. Ning täna me rääkisime ka sellest, et ehk avaneb Merle isa emakeeles lapsele veel hoopis uutest külgedest. Sest tema emakeele isiksus on ikkagi olemas ainult eesti keeles. Merle oli minuga nõus ning märkis ka, et eesti keeles suheldes on tema isa tõesti teistmoodi.

Ühine kokkamisõhtu – igal lapsel oma toiduprojekt

Olen paar korda mõelnud kirjutada mõnda oma blogipostitust ümber inglise keelde, aga siis saanud aru, et sisu muutuks sellest väga palju. Sest minu võõrkeele oskus ei sisalda neid algseid sügavaid koode, mida saab tegelikult õppida ainult lapsena. Siis kui kõik meeled on puhtad ning avatud keelele. Loomulikus keskkonnas saavad sõnad külge need emotsioonid ja mõtted, mis on osa sellest keelekoodist. Ning hiljem seda kõike teise keelde ümber tõlkida pole tegelikult võimalik. Inglise ja vene keelt ei õppinud ma esiteks loomulikus keelekeskkonnas, vaid klassiruumis. Ja suuresti inimestelt, kelle jaoks see polnud emakeel. Nad ei suutnud täielikult anda edasi seda keele loomulikkust, mida on minu jaoks vaja, et ennast täiesti loomulikult ja vabalt selles keeles väljendada. Et väljendada kogu seda sügavust, mis on keele taga peidus. Seda suutis mulle edasi anda ainult see keskkond, kus ma õppisin selgeks eesti keele – oma emakeele. Selles keeles õppisin ma olema ema, naine, õde, sõber ja inimene. Loomulikult ma arenen ja kasutan võõrkeeli ning muutun neis ka järjest vabamaks. Aga emakeel jääb hetkel ikkagi ainsaks keeleks, mis suudab minu sügavamat olemust päriselt avada. Sest selles keeles see tekkis. Uues keeles arendan ma tegelikult endas välja hoopis teise isiksuse, mis kirjutab hoopis teistmoodi. Olen proovinud. Minu inglisekeelsed tekstid on täiesti teistsugused, nagu kellegi teise kirjutatud. Ja tegelikult ongi.

Midagi inspiratsiooniks – plaanin sättida selle maiuspala meie pere vabariigi sünnipäeva lauale. Midagi uut meie kultuuri.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s