Isetus enne isekust

Minu eelmine postitus oli isekusest, minu isiku hoidmisest. Sellest, kuidas ma kaitsen ja kasvatan, arendan oma iset. Et ma tean, kus ja kas ma olen. Et ma püüdlen isiklikku heaolu ja naudin olemasolu. See isekus, millest ma kirjutasin, on natukene erinev tavalisest isekusest. Isekusest kui tavapärasest omakasupüüdlikkusest. Minu mõte isekusest oli hoopis omakasupüüdmatust isekusest. Jätsingi eelmisest postitusest teadlikult välja isetuse teema. Selle, kuidas olla omakasupüüdmatult isekas. Kõlab päris keeruliselt ning eks ta omamooodi ongi. Teistmoodi lähenemine ja päris peen kunst. Kuidas teha neid asju, mida ma tegelikult tahan nii, et ma neid nii väga ei tahaks? Teha samu tegusid ilma neid endale püüdlemata. Kuidas tegutseda ja toimetada ise enda jaoks nii, et oma tegemistes ja toimetustes ei püüdle ma isiklikku kasu? Mõnikord see õnnestub ning need on ühed väga magusad hetked. Just see sügav õnn ja rahulolu iseendaga, mida ma soovin.

Minu ilusa isekuse õppetund algaski tegelikult juba mitu aastast tagasi isetuse õppetunnist. Kui sündis Pärt, löödi mu maailm täiesti tagurpidi ning ma ei saanud enam üldse aru, mida ma tahan või ei taha. Millised on minu soovid, millised tema, millised Hendriku ja millised kellegi teise? Varem tundus mulle, et mul on väga hästi teada, mida ma tahan ja kuidas ma tahan (tagasi mõeldes ilmselt see päris nii polnud). Aga siis järsku olin ma silmitsi täiesti uue maailmaga – kas olla isetu või isekas? Emadus on olemuselt justkui täiesti isetu. Samal ajal ikkagi natuke isekas. Väikese Pärdi kõrvalt muutusingi liiga isetuks ning see polnud ka see. Kui ma ise ei ole olemas, siis kuidas ma üldse saan ema olla? Ega ei saagi. Ega keegi teine ka ei saa siis olla, sest selleks, et keegi olla, on vaja isikut. On vaja isekust. Nii ma siis maadlesin selle teemaga, et kas ja kus – isekus vs isetus. Kaotasin sinna oma enesekindluse. Sest kuidas sa saad olla endas kindel selles maises võtmes, kui sul isikut polegi?

Pärt teab endiselt kindlalt, et tahab olla kõva hokimees.

Niiet kui selle blogiga algasid minu enesekindluse taastamise teed, algasid koos sellega ka oma isiku leidmise teed. Milline inimene ma siis ikkagi olen või olla tahan? Mis on minu isiku omadused ja potentsiaalid? Ja kuidas olla see isik isetult? See on see põhiline küsimus. Kuskil on lahendus ning vahepeal ma kogen seda. Kui ma olen keegi, ilma sellesse kiindumata. Teen ja toimetan just neid asju, mis mu isikul on vaja, aga teen seda kõike isetult. Ilma oma kasu püüdmata, vaid lihtsalt tegemise pärast. Selleks, et on vaja teha. Lootmata ühte või teist tagajärge, teen lihtsalt tegemise pärast. Sest minu isikul on vaja. On vaja viia läbi joogatunde, olenamata sellest, mitu inimest on kohal. Samal ajal teades, et mida rohkemate inimesteni ma oma tundidega jõuan, seda parem on minu isikul. Aga seda teadmist silmas pidades teha seda isetult – lootmata mingit kasu. Teha lihtsalt selleks, et oleks tehtud võimalikult parimal moel. Andes endast parima. Kõige parem indikaator selle kohta, kas ma olen isekas või isetult isekas, on see, kas ma kogen oma tegude tagajärjel kannatusti või mitte. Kui kannatus tuleb, siis järelikult olin liiga omakasupüüdlikult isekas.

Enne isetuse õppetundi, olles palju rohkem isekas kui isetu, oli mure selles, et need isekad teod ei toonud mulle tegelikult rahulolu. Tegin pidevalt midagi enda heaks, aga hea ei hakanud. Pigem vastupidi. Ma tegin selleks, et püüda heakskiitu, lugupidamist, tunnustust, mingeid asju. Ükskõik mida. Aga väga harva tegin oma isekaid tegevusi lihtsalt tegemise pärast. Ja kui kiindud teo tagajärge, võib üsna lihtsalt järgneda kannatus. Pettumus selles, et asjad ei läinud nii, nagu ma soovisin või püüdlesin. Teo ilu jääb märkamata, sest tagajärge valu varjutab selle. Vahel juhtub ikka nii. Et teod pole kantud isetuse printsiibist vaid oma kasu püüdmise ideest. Ja siis tulebki alati kannatus, varem või hiljem. Kannatus tuleb isekusega siis, kui minu isiku jaoks vajalike tegude motiiv on liiga tugevalt oma kasu püüdmine. Olles liiga kiindunud mingi teo tulemusse ja saadavasse kasusse, on kasu väga väike. Kuidagi on looduses nii seatud.

Kõigi kasu silmas pidades sõidutasin tibud tuttu (ilma ootuseta, et nad ka tegelikult magama jäävad)

Rääkisime sellest paradoksist eile õhtul ka Hendrikuga – alles siis, kui sa millegi soovimisest loobud, saad sa selle asja. Sest oma kasu püüdmise takistus kaob ära. Minu arvates on see elu viis inimest kaitsta ning anda märku, et asju saab teha ka teisiti. Saab teha isetult, täpselt neid samu asju väliselt täpselt samamoodi. Lihtsalt kogemus on teistsugune ning rõõmu, rahulolu ning enesekindlust on rohkem. Sest kui suures ihas midagi tahta ja siis saadagi, täiesti isekatel põhjustel ilma igasuguse isetuse piisata, tekitab see juurde omakasupüüdlikkust. Tekitab konflikte ning isikute kokkupõrkeid. Kui suured isikud oma soovide ja ihadega on kõik püüdmas ainult oma kasu, tekib sellest tegelikukt lahing. Kes saab kasu endale? See, kes parasjagu ei saa, see kannatab. Tahab teistelt kasu endale võtta.

See piir seal isekuse ja isetuse vahel on väga õhuke ning täpselt selle piiri peale ma üritangi ennast sättida. Et mitte muutuda liiga isetuks ning unustada oma isiku vajadused ära. Ma ei soovi kaotada oma isikut unustusse ning olla siis ilma enesekindluseta. Ilma kindluseta endas. Samal ajal tahan ma olla oma isekuses isetu. Pidada alati silmas, et liigne kiindumine ja oma kasu püüdmine põhjustavad pigem kannatusi kui heaolu. Ehk siis üritan teha isetult isekaid tegusid. Aga selleks, et isekus oleks isetusest kantud, tuleb isetus seada minu arust hästi natukene ette poole.

Üks mõnus puänt on selles isetus isekuses veel. Kui ma varem olin ainult isekas, polnud mul tegelikult toetust, et isekas olla. Ma pidin pidevalt võitlema, seda oma kasu püüdvate isede võitlust. Kui ma aga olin vahepeal täiesti isetu ja nüüdsest isetuse pinnalt isekas, on mul palju rohkem toetust. Sest inimesed minu ümber tajuvad minu tegevuste alusprintsiipide erinevust. Ja kui ma olen isetu, teen ma teistele inimestele palju rohkem head ja nad tahavad selle hea pinnalt mind toetada. Nad tahavad toetada minu isiku soove ja vajadusi, sest mina toetan neid. Jätan vahel oma isiku soovid kõrvale selleks, et minu lähedased saaksid olla isekad. Sellises mõnusas isekuse ja isetuse ringis saavad kõik ainult kasu. Ehk selleks, et päriselt olla isekas, tuleb olla isetu. Siis tuleb toetus, tulevad tagajärjed ja tuleb rahulolu. Aga kiindumust nendesse ei tule – oma kasu püüdmine kaob ära. Kasu on ikka.

Kuidas armastada isetult maailma kõige armsamaid inimesi?

NB! Loo tunnusfoto on Pärdi esimene päris katsetus head fotot teha. Minu arust on poisil annet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s