Tahan lihtsalt olla õnnelik

Järjest rohkem olen avastanud, et sean endale ja elule ülemääraseid reegleid ja tingimusi. Piiranguid. Piire, mis lahutavad mind õnnest. Mõtlen, et kui selle asja ära teen…siis tuleb ju tegelikult järgmine asi, mis lahutab mind õnnest. Ootan endalt või teistelt, ehk isegi elult mõnikord liiga palju. Ootan midagi, mida polegi tegelikult üldse vaja. Olen endaga liiga karm. Vahel ka teistega. Tegelikult pole minu jaoks ju mitte kunagi päriselt oluline see, kuidas asjad on, vaid see, et mina saaksin olla õnnelik. Tahan lihtsalt olla õnnelik. Pole oluline, milline on ilm; kui kaua lapsed õhtul üleval tahavad olla; kas mu kodu on parasjagu täiuslikult korras; mida keegi tegi või ütles – kui selle kõige juures olen ma päriselt õnnelik, siis ongi kõik hästi. Seega sean sihiks jätta maha igasugused arvamused, kuidas asjad peaksid olema, et ma saaksin olla õnnelik. Ja tuletan endale igal võimalikul hetkel meelde, et õnn ongi siinsamas. Ja olles ise õnnelik, hakkavad ka kõik teised asjad minu ümber paremaks muutuma. Sest kõik minu elus algab minust. Olles ise vaatamata kõigele ja tänu kõigele ikkagi õnnelik, hakkab õnne kõigi jaoks juurde tulema. Pidades alati esmaseks eesmärgiks õnne, mitte seda, kuidas asjad on. Ükski asi seda tõelist õnne ei anna. Las nad siis olla nii, nagu elu nad seab. Mina katsun olla õnnelik ja anda oma parima vastavalt minu kogemustele ja teadmistele. See ongi kõik, mida ma saan teha. Pole mõtet endalt midagi veel rohkemat oodata ning sellega õnne kinni hoida. Pole vaja teistelt õnne oodata. See ei tähenda, et püüdlused kaoks. Püüdlused on ikka alles. Nad pole lihtsalt enam karmid, tingimuslikud või nõudlikud. Vaid püüdlused on ka siis õnnelikud.

Laupäeva öö veetsin üksinda väikeses hotellitoas Tartu kesklinnas ja puhkasin. Magasin ennast välja. Ärkasin kell 7 üles kahe piimapaisus rinnaga ning kiirustasin koju. Kõik oli kodus samamoodi nagu ikka. Aga mina olin teistmoodi – ma olin õnnelik. Isegi valusad rinnad ei seganud seda. Ma olin võtnud aega olla omaette, lugenud, mediteerinud, vaadanud lage ja lihtsalt olnud peidus. Tegelikult läksin ma peitud, et otsida üles midagi, milla ma ise olin ära peitnud – õnne. Ja mulle tuli jälle meelde, et tegelikult ma saan kogu aeg olla õnnelik. Isegi väsimus ei sega õnne. Lihtsalt on väsinuna ehk õnne raskem meeles pidada. Igatahes, pühapäeva hommikul nägin ma sõna otseses mõttes jälle värve eredalt, ma tundsin lõhnu ja kuulsin teravalt. Ma polnud isegi märganud, et mu meeled olid tuhmistunud. Mu mees oli selline, nagu ta ikka on, aga ta oli õnneliku minu jaoks eriti kaunis. Mu lapsed olid sellised, nagu nad ikka on, aga õnneliku minu jaoks olid nad nii tohutult armsad.

Otsisin õnne sügavalt peidust üles, kus ta tegelikult ikka alles oli ning plaanin ta nüüd rohkem endaga hoida. Tuletan ikka meelde, et ma tahan olla õnnelik. Ma ei taha olla see või teine või kolmas, ma tahan olla õnnelik. Vaatamata nendele teistele asjadele või tänu nendele kolmandatele asjadele. Ma pean nüüd rohkem meeles olla õnnelik. Elu on siis hoopis teine. Ja tõesti, pole üldse nii oluline, kuidas asjad on. Peaasi, kui on õnn. Siis tuleb ka kõik muu.

Tavaline inimene – aga näed, õnnelik. Kunagi ammu Hollandis.

Palju õnne teile ka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s