Omamoodi peitus

Minu imearmas tütar Emma on nüüd 1 aastane ning avastab maailma veel suurema hooga. Miski ei jää tema eest peitu. Tüdruk leiab üles kõik sahtli põhjas või kapi tagumises nurgas olevad imepärased asjad. Maailm on nii huvitav ja avastamist väärt. Ta võib täieliku keskendumisega uurida riisiteri või pudrukaussi. Ta tahab kogeda päris maailma ning esemeid, millega siin toimetame. Võtsingi täna aega ning vaatasin laste toas asuva Emma tegevuste riiuli üle. Panin sinna korvi erinevate esemetega, mida saab avada. Sest ilmselgelt on asjade sisse piilumine just midagi sellist, mis Emmale hetkel väga palju huvi pakub. Või siis lihtsalt uurimine, kuidas midagi töötab. Lisaks panin sinna toreda punutud koti, mille üks sein on läbipaistev ning mille ülemine äär sulgub krõpsuga. Tütreke sai koti sünnipäevakingituseks Hendriku emalt – koti sees oli vanaema kootud villane kleit. See kott on Emma jaoks eriline hitt. Esiteks saab avada ja sulgeda krõpsu. Siis saab kätt koti sisse pista. Lisaks näeb koti sisse ka ühest küljest ning saab uurida, miks kätt on läbi koti näha, aga mitte tunda. Ja siis saab sinna koti sisse igasuguseid asju panna ning neid uurida. Ja loomulikult saab koti lihtsalt võtta kätte ning sellega keerutada. Milline imeline kingitus. Võimaldab uurida maailma ning süveneda selle saladustesse. Emma hindab kotti vist isegi veel rohkem kui ilusat rohelist kampsun-kleiti, mida mina talle ikka tihti selga panen.

Peitus nukuga

Emma mängibki omamoodi peitust maailmaga – otsib kõike, mida ta veel ei tea ja tema jaoks on seda nii palju. Kasvõi meie enda kodus. Lisaks meeldib talle ka venna Pärdiga päriselt peitust mängida. Emma poeb kardina taha ning edvistab seal vaikselt või siis käputab Pärti otsima. Ise hõikab samal ajal kõva häälega: “Pärt, Pärt!”. No see kõlab tegelikult rohkem “Pä, Pä”. Vanem vend on vahel küll õekese mängimise oskustes pettunud, aga vahel õnnestub neil see peituse mäng väga hästi. Pärdile meeldib ennast vahel ka niisama ära peita. Mõnikord lukustab ta ennast vannituppa või sulgeb garderoobi kappi ning lihtsalt toimetab seal vaikselt. Uurib ja avastab maailma nii, et keegi teda ei sega. Eks igaüks tahab vahel olla teiste ees peidus, lihtsalt iseendaga ning maailmaga. Ja huvitav on see, et Pärt on õppinud peidus väga vaikselt olema. Alles hiljuti oli see peidus tasakesi püsimine üpris suur väljakutse. Peitusel on palju õpetada.

Ka mina olen praegu peidus – kükitan üksinda põrandal hotelli hämaras toas. Ja kirjutan. Oma kalli abikaasa julgustusel võtsin endale üle jumal teab kui pika aja võimaluse olla õhtul/öösel omaette ja loodetavasti välja magada. Ja lihtsalt olla iseendaga ning maailmaga. Ilma et keegi teine minu tähelepanu nõuaks. Igaühel on vahel vaja peidus olla ja kindlasti rohkem, kui kahe aasta kohta korra. Tundsin lõpuks liiga tugevalt, et ka minul on seda vaja. Tundsin tegelikult juba ammu, et mul oleks seda vaja, aga miski uhkus või põikpäisus, vahest enesepettus või tähtsuse tunne, ei lasknud seda teha. Arvasin ikka, et olen kodus asendamatu. Et Emma peab minu kõrval magama. Et Hendrikul on lastega üksinda liiga raske. Ja jumal teab mitu põhjust veel, miks mitte kasutada võimalust ka vahel peitu minna ja rahus olla. Peidus tegeleda süvenenult sellega, mis nii väga vajab hetkel minu hoolt ja tähelepanu– mina ise.

Peidus looduse rüpes

Olen pannud tähele, et mängin pidevalt iseendaga sellist omamoodi peitust – peidan enda eest oma vajadusi. Pean neid nõrkusteks, puudusteks või vigadeks. Peidan ennast justkui kilbi sisse ja arvan, et see hoiab mind nendest vigadest eemal. Olen loonud endale mingisuguse pildi sellest, milline peab olema üks täiuslik naine, ema ja abikaasa. Taipan järjest enam, et need minu loodud ideaalid lähevad vastuollu sellega, mis on päriselt. Need täiuslikud kirjeldused jätavad liiga tihti kõrvale minu ja seavad esiplaanile midagi muud. Vahest tundub see kangelaslik või üllas. Peita ennast ja upitada teisi. Tegelikult see siiski nii pole. Tuleb välja, et kõige suurem vastutus on mul ikkagi enda ees – hoolitseda enda eest.

Eile öösel tundsin, et olen täiesti tühjaks pigistatud – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kui Hendrik öösel minu ahastust nägi, soovitaski ta mul lahkelt korraks puhkusele minna. Viimased paar nädalat on olnud kuidagi väga intensiivsed. Esiteks on Emma oma suures kõndima õppimise hoos suurendanud oma piimasoovi (muide, ta kõnnib juba u 6-7 sammu järjest). Ja öösel ka natukene rohkem üles ärganud. Magamatus ning pidev teiste eest hoolitsemine enda arvelt jätavad ka oma jälje. Olen ikka üritanud tubli olla ning jätkata täis koormusel kõigi tegevustega. Aga vot, pean peidust välja tulema ja tõdema endale, et ma polegi ideaalne. Vähemalt mitte nende standardite järgi, mis ma ise endale seadnud olen.

Märkan üha sagedamini, kuidas pingutan vahel liiga kõvasti, et peita oma nõrkusi. Peita oma väsimust. Peita seda, et ma ei saagi kõigega alati suurepäraselt hakkama. Üritan peita, et ma polegi täiuslik ema või suurepärane abikaasa. Eelkõige üritan seda peita iseenda eest. Ja tegelikult kulutan ma sellele pingutusele ja ideaalide hoidmisele nii palju energiat, et seda mitte tehes, oleks mu elu palju voolavam ja vabam. Pean need ideaalid, või siis tegelikult piirangud, vabaks laskma ning seeläbi endale rohkem vabadust ja ruumi andma. Üks suur samm kookonist välja murdmise teekonnal. Tunnistada endale, millised on mu vajadused ning leppida, et ma polegi täiuslik. Olla lihtsalt inimene.

Pärt ei peida oma kõhtu ega asjaolu, et talle meeldib maiustada

Sellel nädalal kirjutasin, et soovin väga osaleda Montessori juhendaja koolitusel. Olen seda kutset tundnud juba mitu aastat ning tegelikult väga oodanud võimalust kutsele vastata. Montessori pedagoogika paelus mind esimesest hetkest ning olen järjest enam veendunud, kui suur on selle meetodi positiivne mõju lastele. Ning enesekindlate laste mõju maailmale. Soovin väga panustada Montessori pedagoogika levikusse ning mind rõõmustaks töötamine väikeste lastega, kellele antakse vabadus ja väljakutsed, mida nad nii väga ootavad. Ja vajavad. Nagu me kõik. Et võimalused poleks peidus, vaid kättesaadavad.

Andsin teada Praha Montessori Instituudile, et soovin alates märtsist osaleda 1,5 aastat kestval 0-3 aastaste laste juhendaja koolitusel. Tunnen, et mul on seda vaja. Samas sain paar päeva hiljem teate, et Montessori 0-3 koolitus jäetakse sellel aastal ära pandeemia tõttu. Tundsin korraks pettumust, aga kuna ma olin ausalt öeldes kuidagi nii kurnatud, siis mingis mõttes ka kergendust. Lihtsalt sellel hetkel tundus, et kogu jaks on kuskile peitu läinud. Ja kuna ma olin liiga hajevil ja ülemäära vaevatud, siis olekski see koolitus minu jaoks ära jäänud. Aga minu ümber on armsaid inimesi, kes märkavad ja annavad märku. Kajastasin oma soovi koolitusel osaleda ning väikest pettumust koolituse ära jäämisest blogi Facebooki seinal. Tänu sellele jõudis minuni ka teadmine, et tegelikult see koolitus ikkagi ära ei jää. Kiri, mille ma sain, ütles tõesti, et Montessori 0-3 koolitus jääb sellel aastal ära, aga oma hajameelsuses jäi minu eest peitu asjaolu, et kirja saatis hoopis Londoni Montessori Instituut. Kuhu ma olin kunagi ammu ka andnud teada, et ehk soovin sellel koolitusel osaleda. Niiet minu plaanid osaleda õpetaja koolitusel Praha koolis jäävad selles segases loos siiski jõusse. Tänu kenadele inimestele, kes minu tähelepanu peidust välja tõid. Loodetavasti saan võimaluse unistuse Montessori juhendaja kutsest ikkagi täide viia.

Mulle meeldib mõelda, et asjad juhtuvad põhjusega. Kogu see segadus koolituse toimumise ja ära jäämise kohta tõi minu tähelepanu veelgi teravamalt asjaolule, et koolitusel osalemiseks pean olema oma parimas vormis. Ja mul on selle saavutamiseks natukene vähem kui kaks kuud. Eks ma siis nüüd alustan, just nüüd, siin hämaras hotellitoa peidunurgas. Jätan kõrvale nii palju endale seatud ebavajalikke piiranguid kui vähegi võimalik. Loobun sellest omamoodi peitusest iseendaga, sest aeg on peidust välja tulla. Muidu ei saa vajalikud asjad juhtuda ning unistused täituda. Alati saab leida põhjuse, miks mitte ennast hoida ja aidata. Isekalt mõelda, et teistel on mind rohkem vaja kui mul endal. Ennast seeläbi tähtsuse kanga sisse ära peita ja tegelikult ohver olla. Aga mitte teiste ohver, vaid iseenda. Ja niimoodi tegelikult takistada ka ennast ümbrisevate inimeste head olemist. Ma väga soovin selle omamoodi peituse iseendaga lõpetada. Ning mängida hoopis rõõmsamaid mänge, selliseid, kus ma teadvustan ja arvestan iseenda soovide ja vajadustega. Isegi kui need pole nö ideaalsed. Nagu väikesed lapsed, alati enda eest väljas.

Kui emme on enda eest väljas, siis jääb Emmale õhtuks ikkagi väikene pudel rinnapiimaga. Vaatame, kaua veel piimatame.

1 Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s