Elades võimete piiril

Minu viimast paari aastat on iseloomustanud pigem elamine üle oma võimete piiri. Sest olin oma elu viinud puntki, kus see oli minu jaoks ainus võimalus. Ma olen teinud natuke arutult, teinud natuke liiga palju, peaaegu igas oma elu valdkonnas. See ei tähenda, et tegevuste kasulikke tulemusi oleks liiga palju, kahjuks mitte. Pigem tähendab see, et aja- ja energiakulu on olnud liiga suur ja halbu tagajärgi on samuti liialt. Olen liiga palju ilma sihita sipelnud ja eesmärgitult uidanud. Olen liialt tihti tundnud, et aega ja jõudu pole. Tundnud, et pean võitlema elu eest, ja mitte selles positiivses, kenas mõttes, vaid pigem sellises hirmunud kitsekese võtmes. Ja see kõik on väga väsitav. Arutus on väsitanud mu keha, kurnanud emotsionaalselt ning nõudnud üleliia palju erinevaid võimalikke ressursse. Asjad on läinud üle mõistliku piiri ja tootnud kannatusi. Mingis mõttes soovisin ja tegin ma liiga palju ning mingis mõttes liiga vähe.

Kui Tallinnast suure rutuga 2019. juulis Tartusse kolisime, algas üks ebamõistlike valikute periood. Või tegelikult algas see juba natuke varem, siis oli lihtsalt nende valikute tagajärgede kulminatsioon. Kuidagi oli elu mind ja Hendrikut lükanud paika, kust me soovisime põgeneda. Soovisime kuidagi kompenseerida seda kõike, mis meil puudu oli, ja peita kõike seda, mida oli üle. Meie suhe polnud maailma kõige paremas seisus. Olime mõlemad jätnud oma vajadused suuresti tähelepanuta, iseennast ja teineteist vajalikust tähelepanust ilma. Me kumbki polnud parimas paigas, meie suhe selle sees kannatas ja kõik hakkas vaikselt lagunema. Ja selles lagunemise hirmus ja soovis midagi kiiresti korda teha, tegime seda, mida oskasime. Hakkasime elama oma võimete piiril, isegi üle nende. Sest kuskilt oli vaja leida ressurssi, et parandada kõik see, mille olime lõhkunud. Võtsime seda tuleviku arvelt.

Pärt otsib metsast lõkke jaoks vajalikke ressursse – neid, mis on võtmiseks valmis

Nii me siis kolisime Tartusse ja ostsime endale ehk natuke liiga kalli kodu. Täpselt meie võimete piiril. Aga see kodu oli nii ilus ja tekitas tunde, et elus läheb nüüd paremaks. Kuna ostetud kodu oli uus ja tühi, siis meie võimed ei võimaldanud tollal osta sinna mööblit. Hendrik käis ikka tihti Tallinnas ja välismaal, mina olin töötu, rase ja Pärdiga palju kahekesi. Vähemalt oli meil nüüd taas tuttav ümbrus ja tuttavad inimesed lähedal. Esialgu läks kõik palju paremaks. Kuigi olime võtnud suure riski ning tekitanud olukorra, kus elasime ohtlikult oma võimete piiril. Eksimisruumi ei olnud. Pidime edasi võitlema. Võitlema, et kodu hoida ja täiendada. Võitlema, et selleks vahendeid leida. Võitlema, et iseendi olukorda parandada, Pärdi eest hoolitseda, oma suhet tervendada ning kõike muud. Tundus, et aega ja jõudu on selle kõige jaoks liiga vähe. Kordagi ei tekkinud võimalust võtta aega maha ja puhata. Selles turvalises kodus ja tuttavas ümbruses, võitlusest hoolimata ja tänu sellele hakkasin taas leidma sidet iseendaga ning oma vajadustega. Hakkasin otsime veel, kuidas ennast aidata. Üheks viisiks sai selle blogi kirjutamine.

See oma võimete piire ületades elamine jätkus ka pärast Emma sündi. Pidime enne tütrekese sündi võtma laenu, et oma korterit pisutki rohkem sisustada, sest teadsin, et kahe lapse kõrvalt jääb nendeks töödeks võimalusi veel vähemaks. Emma sünd tõi palju rõõmu ja jõudu juurde, et edasi võidelda. Võidelda iseenda, oma laste, kodu ja oma abielu nimel. Et mitte laste kõigel lihtsalt ära vajuda. Ja kuna me polnud endiselt leidnud piisavalt ressursse, eelkõige piisavalt arukust, et iseendi eest vajalikul määral hoolitseda, jätkus see arutu siplemine, et kuidagi pinnal püsida. Et hoida kuidagi koos kõike seda, mida me olime koos loonud. Ja ilma küllaldase arukuseta, liigeste emotsioonidega kulus asjade koos hoidmiseks ja toimimas püsimiseks liiga palju. Tuli kulutada ära kõik, mis meil üldse oli. Ja tegelikult veel rohkem. Millegi abstraktse arvelt leida juurde aega, raha, jõudu, hoolivust ja rõõmu. Ja siis otsustasime 2020. aasta suvel lisada sellesse mustrisse veel Merle. See ei teinud asju sugugi lihtsamaks. Samas ma tundsin kuidagi, et me peame seda tegema – võtma enda juurde veel ühe lapse. Ja me võitlesime edasi. Meie kõigi elude nimel. Praegu olen veendunud, et Merle tulemine oligi hädavajalik.

Merle on laiendanud Eestis oma piire ning aidanud ka meil oma võimekust suurendada

Aga kogu see võitlus hakkas pärast Tartusse tagasi kolimist muutuma tasapisi, algul eriti vaikselt, järjest intelligentsemaks. Eriti suur kergenemine toimus pärast meie Tai reisi 2020. aasta kevadel, täpselt enne suurt koroonat. Kogu võitlus oli endiselt kurnav, aga miski tuli meile siis veel rohkem appi. Kogesime seda mõlemad, et sujuvalt, meie kindla soovi ja pingutuse tulemusel, hakkas elu muutuma kergemaks natuke kiiremini. Endiselt oli päevi, kus tundsin, et appi, mis sellest kõigest saab. Siiani on selliseid hetki. Aga neid päevi ja hetki jäi ja jääb järjest vähemaks. Päevi, kus olen enesekindel ning pigem arukas, toimiv vastavalt võimalustele ja võimetele, tuli ja tuleb juurde. Eile kuulsin ühe väga targa naise käest taaskord lause, mis võtab meie kogemuse väga hästi kokku: kui sa teed ühe sammu õiges suunas, tehakse kümme sammu sinu suunas vastu. Kui sa vaatamata raskustele püüdled suurema arukuse, harmoonia ja heaolu poole, pingutad nii palju kui sa jaksad ega anna alla, siis läheb kergemaks. Tasapisi. Aga see nõuab, et sammud oleksid õiged. See nõuab, et sa tuled oma karussellilt maha, teadvustad reaalsust – päris võimalusi ja päris võimeid, võtad need järjest rohkem kasutusele ning pingutad, et oma võimekust ja võimalusi parandada. Tuleb võtta eesmärgiks elada, mitte lihtsalt eksisteerida. Ja eesmärgid peavad olema head, nii enda kui kogu maailma osas. Siis on need õiged ja leiavad toetust.

31. detsembri hiieretk, et koguda toetust õigeteks sammudeks

Ennast auku kaevata on palju lihtsam, kui sealt välja tulla. Aga august välja tulla on vaja, on vaja võtta neid õigeid samme, et siis loodus saaks kümme sammu sulle vastu tulla. On vaja oma mugavast pimedast august piiluda taeva poole, teha plaan ja arendada oma võimeid, et taas maapinnale saada. Sest alles siis, kui lõpuks pea hakkab august välja paistma, värske õhk jõuab taas ninna, on võimalik hakata looma küllust, õitsengut ja harmooniat ja asuda oma unistusi täide viima. Siis on võimalik hakata oma võimalusi kasvatama ja võimeid arendama üle tavapäraste võimete piiri. Siis saab tõusta lendu ja tunda kergust, enne seda on see vaid illusioon.

Nüüd me siis Hendrikuga koos ja individuaalselt järjest arendame ennast, kasvatame oma võimeid. Või siis esialgu taastame. Oleme mõlemad varasemas mahus taastanud oma igapäevased joogapraktikad ning mida rohkem me pingutama, et selleks aega leida, siis tasapisi meile seda ka juurde antakse. Suureneb sisemine rahu, arukus ja heatahtlikkus – alussambad kõige muu tegemiseks. Oleme teinud koos eelarve järgmiseks aastaks – otsinud viise mõistlikumalt kulutamiseks ning võimalusi rohkem raha teenida. Seadnud reaalseid ning meile hetkel kättesaavaid eesmärke iseenda ja teineteise eest hoolitsemiseks. Oma lastele suurema turvatunde ning parima arengu võimaldamiseks. Ja palju muud. Oleme otsustanud edasi võidelda, aga loodame siiralt, et see võitlus muutub järjest arukamaks ning vähem kurnavaks. Et järjest enam vastavalt meie õigetele sammudele avanevad aknad veel suurema arukuse, teadlikkuse ja paremata võimaluste poole.

Võtan enda jaoks aega, et teadvustada, mis on minu võimed praegu ning kuidas ma saaksin elada nende võimete piires. Samal ajal kasvatades oma arukust, oma võimeid ning seeläbi lükata piire edasi. Sest üle oma piiride elamine ei ole mingil viisil jätkusuutlik. Lõputult ei saa tuleviku arvelt laenata. Aga alla andmine ja mugandumine viivad kiiresti auku tagasi. Ja sinna auku ma enam ei taha. Pigem võitlen iga päev oma elu eest arukalt, heatahtlikult ja kiindumatult, võitlen kindlalt ning seeläbi kasvatan pidevalt oma võimeid ja võimalusi. Et ükskord oma elule tagasi vaadates saaksin öelda, et ma sain kõik oma unistused täide viia. Et polnud raistatud päevi või kasutamata jäänud võimalusi. Et ma ei mandunud, ei piiranud ennast, vaid arenesin ja laiendasin piire. Ja kõige rohkem sooviksin tagasi vaadata mõelda, et ma lõin õitsengut – iseendale ja teistele.

Meie eluõied Pärt ja Emma maailma avastamas, rõõmu toomas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s