Pädev

Enamik artikleid minu blogis räägivad sellest, kuidas ma üritan saada oma elus järjest pädevamaks. Uurin, katsetan ja tunnetan elu ning selle erinevaid aspekte. Osad katsetused on edukad ning muudavad mind mingis valdkonnas pädevamaks. Osa katsetusi aga annavad teada, et ilmselt oleks teistmoodi toimetada targem. Seegi omamoodi kogemus, mis annab teadmisi juurde. Mida rohkem aega, teadlikkust ning püüdlikust mingisse teemasse investeerida, seda pädevamaks selles valdkonnas muututakse. Pädevus pole seotud ainult tööga elukutse mõttes, vaid iga valdkonnaga elus. Eks iga asi, mida ma teen, on omamoodi töö. Kas ma olen pädev enda eest hoolitsedes, pädev abikaasa ja emana? Olen ma pädev inimesena? On mul piisavalt teadmisi, lihvitud oskusi ning on minu suhtumine õige? Kas minu tegevus on jätkusuutlik ja tulemuslik? Kas ma palkaksin iseennast seda ülesannet tegema, mida ma teha tahan? Millest on mul puudu ning kuidas see puudujääk kõrvaldada? Neid küsimusi, millega pädevust hinnata, on tohutult. Kõige olulisemad neist on minu jaoks järgmised: kas ma olen õnnelik ja kiirgan oma tegevusega õnne ka teistesse? Ning: kas ma lasen teistel õnnelik olla?

Täna kirjutan eelkõige pädevusest oma tavalises igapäevases elus, millest suure osa sisustavad lapsed. Pädevuse kasvatamiseks on iga hetk parim, oodata polegi midagi.

Eile ärkasin eelneva õhtu ärevusest näiteks pisut kehva meeleoluga (pisut ebapädev minust). Lapsed juba ronisid mu otsas ning voodis enda kõrvale vaadates oli seal lihtsalt tühjus. Meenus, et Hendrik läks vara hommikul kaheks päevaks Tallinnasse. Jah, õigus, ma olen oma lastega üksi kodus ning pole aega paha tuju peale raisata ning tuleb olla veel eriti pädev. Vale suhtumine teeb asjad ainult hullemaks. (Tuleb mängu suhtumine kui oluline osa pädevusest). Ajasin siis ennast sujuvalt voodist üles ja läksin koos põnnidega vannituppa hambaid pesema ning päevale uut meeleolu looma. Teadsin, et sellised hommikud vajavad eriti tervislikke hommikusööke ning valmistasin kõigile ühe kosutava smuuti (teadmine, kuidas olukorda paremaks muuta ning toidu olulisus enesetunde loomises). Kui lapsed pärast söömist toimetasid, sain aja hommikujoogaks ning pärast seda koristamiseks (töövahendi ja töökeskkonna eest hoolitsemine). Liikuva keha, korras toa ja tervisliku kõhutäiega võisin olla kindel, et saan päevale võimalikult parimas olekus vastu liikuda. Teadsin, et olen järjekordselt andnud oma parima, et selle päevaga hakkama saada. Olla võimalikult hea iseenda, oma laste ning kõigi teiste vastu ja olla pädev kõigis katsumustes, mis elu mulle saadab. Ning nende teiste inimeste vastu ka, kes minu teele satuvad. Pädevuse ülim eesmärk on elada õnnelikult ning lasta olla teistel õnnelik.

Õnnelikud ja imelised inimesed

Kui üks Hendriku sõber hiljuti küsis, et kuidas lastega elu on, siis ma ütlesin, et väga tore. Tuleb lihtsalt ise pädev olla. Ja nii ongi. Eksimusi ei andestata ning pidevalt tuleb areneda. Muud moodi on elu lihtsalt üks suur kannatus. Kes pole oma ülesannete kõrgusel, sellest sõidetakse üle. Kui aga arened ning pead meeles, et tusatuju ja väsimus pole kellegi süü peale iseenda ning need saab osavalt toimides kõrvale jätta, on elu lastega üks hiiglama vahva seiklus. Üllatusi, meeleolukaid hetki ning armastust on kõik kohad täis. Aga ainult siis, kui oled pädev. Ehk oled kohal, saad aru, mis toimub ja oskad olukorra parimal moel lahendada. Tuleb olla asjalik ja õige suhtumisega. Olen otsustanud, et Pärt ja Emma on eriti toredad. Ja kui mulle enam nii ei tundu, tuleb midagi enda juures muuta. Et ikka edasi pädev olla. Iga kord, kui ma oma elu loon ja kasvõi sellest siia kirjutan, saan ma valida, mida ja kuidas ma märkan ja jagan. Milliseid mõtteid ma mõtlen ning endast välja lasen. Need mõjutavad kõiki minu ümber. Seega tuleb ikkagi olla pädev.

Minu toredad lapsed on koos palju kodus, niiet üks osa minu pädevusest nende olemist ja olemust toetada. Siiani tuleb olla rahul, sest lapsed on terved, õnnelikud ja saavad tegelikult ka väga hästi läbi. Harva tuleb ette, et pean nende omavahelistesse suhetesse sekkuma. Nad isegi juba mängivad koos. Pärt läheb oma autodega ees ning püüdlik Emma tuleb paar sammu järel oma kolmel jäsemel, sest neljandas on alalõpmata mõni auto. Ta isegi põristab juba autode häält kaasa nagu Pärt. Nii armas, et Pärt on leidnud endale tõelise automängu sõbra. Mängud pole muidugi ehk nii mitmekülgsed, kui mu poeg sooviks, aga ikkagi toredad. Emma pädevus automängus areneb aga kogu aeg. Ja samuti tema muud oskused. Üleeile näiteks pesid Pärt ja Emma isegi koos aknaid. Mina alustasin, siis tuli Emma juurde oma teise lemmiku mänguasjaga, sinise pesulapiga, mis tal alalõpmata peab autodest vabanenud käes olema. Ning lõpuks võttis Pärt minu ülesande üle. Eriti nunnu vaatepilt, kuidas kaks tibukest koos tähtsalt aknaid pesevad. Või koos kiiguvad, kaisutavad või müravad. Emma õpetab Pärdile hoolivust ja teistega arvestamist, jagamist ja no Pärt õpetab Emmale põhimõtteliselt kõike, mida ta teab. Nii me siin koos üksteise pädevust kasvatame.

Pädevad pesijad

Minu üks reegel oma pädevuse hoidmiseks (eelkõige emotsionaalse oleku toetamiseks) on see, et lapsed annavad mulle igal hommikul aega duši all käia. Enda eest tuleb ju eelkõige seista, et jõuaks jõnglasi kanda. Kui olin üleeile hommikul Emma rõdule magama pannud, läksin ise duši alla. Et nautida seda paari mõnusat sekundit üksinda voolava vee all. Järsku kuulsin, kuidas Pärt hoogsal sammul vannitoa poole tõttab. Huvitav, olin talle ju öelnud, et lähen nüüd duši alla. Üldiselt ta mind siis segama ei tule. Teab, et emal on aeg omaette. Kohale jõudnud poiss andis teada, et Emma on ärganud ning karjub rõdul. Märkisin, et ehk võis olla õekese ärkamise põhjuseks see vali klaveriheli, mida Pärt täpselt rõdu kõrval elutoas tekitas. Minul oli parasjagu šampoon peas ja plaanis igatahes veel vähemalt kaks minutit duši all olla. Ütlesin pojale, et tema Emma üles ajas, nüüd tuleb õde lohutada. Ja pesin südame rahuga ennast edasi teades, et armas tütrekene elab selle paar minutit seal rõdul ilma minuta üle küll. Aga pidasin ikkagi vajalikuks pisut kiirustada, et naabritel liiga kurb ei hakkaks meie kollases kombekas piigast. Kui ma siis duši alt kiirel sammul roosa rätik ümber rõdu poole tõttasin, avanes mulle imeline vaatepilt. Pärt oli kuidagi rõdu ukse lahti saanud (ilma ema valvsa pilguta ning tõelise vajaduse korral kasvab pädevus teatavasti kiiremini) ning jalutas vankris lebava õega ringi. Kusstas ka teda ning Emma oli enam-vähem vaikselt. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne mind sellel hetkel valdas. Segu tänutundest, armastusest, üllatusest ja muust positiivsest. Lisaks veel selline tunne, et Pärt on vist suureks saanud. Teeb nii tarku ja toredaid asju vahel, et uskumatu. Suureks vennaks saamine ikka kasvatab pädevust küll.

Mart-Pärt

Vahel läheb Pärt oma suure venna kohustuste täitmisega ka liiga hoogu. Emmal on kombeks pisut häält teha, kui talle kombekat selga pannakse. Ükskord tuli Pärt Emma riietamise ajal minu juurde ja lükkas mind tüdrukust eemale. Ma küsisin, et mis juhtus. Poiss ütles, et tema kaitseb oma õde. Emmale ei sobi see, mis ma talle teen. Ei osanudki selle peale kohe midagi öelda. Emmale see tõesti ei meeldinud, aga kuidagi nagu ei saanud tegemata ka jätta. Ja Pärdile ei osanud ka midagi muud tarka kosta peale selle, kui et ma aitan Emma riidesse, et ta saaks rõdule magama ja puhkama minna. Kahjuks hakkaks tal ilma kombekata külm. Ja seepärast pean ma Emma ikkagi soojemalt riidesse panema, ma panen nii õrnalt, kui võimalik. Selline see ema elu on – vahel tuleb teha asju, mis lastele ei meeldi. Lihtsalt siis on hea enda jaoks ka lahti mõelda, et kas minu lapsele ebamugavust/rahulolematust põhjustaval teol on mingi suurem põhjus ka või on tegemist lihtsalt kiusuga. Ning sellisel juhul oleks ju kiusaja eemale tõukamine isegi õigustatud. Kiusamine, jonnimine või mõtlematu toimetamine ei ole pädevad.

Pärt on Emmaga üldiselt ka väga lahke. Esmaspäeval laenas Pärt näiteks Emmale oma mõmmiga pusa, et me saaksime minna mardisante jooksma. Meie Emma on nimelt nii preili, et tal on ainult hästi ilusad riided. Peamiselt on vist siis tema ema väga preili. Ükski tütre riietest peale tumesiniste velvetpükste igatahes ei meenutanud mitte kuidagi mardisanti. Jala otsa said aga üpriski mardilikud Liliputi nahast saapad. Näevad ilusad välja, püsivad jalas ning on ka anatoomiliselt head (päris pädev otsus, mida ma üpris kaua valisin). Mina panin selga Hendriku riided, sest nagu ema nõnda ka ju tütar – ikkagi daamid ilma isiklike mardiriieteta. Joonistasime kõigile vuntsid ette ning hakkasimegi välja sättima. Emma polnud viimase sekundini päriselt kindel selles, mis toimub. Kui ma talle aga oma villase mütsi peegli ees pähe panin, sai ta vist pihta. Piiga naeratas igatahes rahulolevalt ning võisimegi santima minna. Viisime minu ja Hendriku vanematele õnne, laulsime ja mängisime ning rääkisime juttu. Pärdil oli kollane moonakott ka kaasas ning järgmisel päeval tahtis tema kõht ainult magusat. Oli tegemist, et teda sellelt rajalt jälle maha suunata (osa ema pädevusest). Järgmisel hommikul sõigi ta hommikuks ikkagi smuutit ning oli sõbralikult nõus ainult kahe kummikommiga, mis ta juba õhtul enda jaoks valmis pani. Järgmistel päevadel sai armastus, tervislik toitumine ning koos toidu valmistamine liigsest magusaisust jällegi võitu.

Kohalikud mardisandid

Ka Merlega pean olema pädev. Teismelised tüdrukud vajavad hella, kuid samas pisut märkamatut tähelepanu ja hoolt. Nad vajavad emaga koos naermist ja jutustamist. Vahel koos kinos käimist ning pingete maandamist, laadimist. Merle on nüüd ka minu joogatunnis käinud ning küsib ka kodus vahel nõu, kuidas oma pädevust elu igapäevaga hakkama saamisel kasvatada. Näiteks on ta uurinud, kuidas vihaga toime tulla või kuidas mediteerida. Meie suhe muutub iga päevaga lähedasemaks ning mõlemad saame selles vallas pädevamaks. Emana on võimalus oma teadmisi, oskusi ja suhtumist pidevalt parandada hästi paljudes elu valdkondades. Ja oma pädevust lummatud kuulajate/jälgijatega jagada. Niiet kes otsivad kiiret võimalust eneseargenguks, soovitan soojalt lapsi saada. Ja kindlasti rohkem kui üks. Sest kui ilma lasteta saad oma ebapädevuse kuidagi veel endale andeks anda, siis lastele oma ebapädevusega jama korraldamine on üks igavesti jama asi.

Lapsed jagavad üksteisega oma pädevusi

Kas ma palkaksin iseennast oma laste lapsehoidjaks? Kas ma käitun alati nii, nagu ma ootan, et parim lapsehoidja käituks? Või küsimused muus valdkonnas. Peamine küsimus: kas ma olen õnnelik ja lasen teistel õnnelik olla? Kas ma olen pädev?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s