Nimi

Igal asjal siin maailmas on nimi – sõna, mis esindab seda asja. Kasutame asjade nimesid neist rääkimiseks ja mõtlemiseks, nende meelde tuletamiseks ning vahel ka mõistmiseks. Asjadel on erinevates keeltes erinevad nimed. Ja kuna sõnadel on erinev kõla, tunduvad ka asjad erinevates keeltes pisut erinevad. Kui võtta näiteks nii universaalne sõna nagu armastus, siis annab selle tunde nimetamine erinevate sõnadega ka kogemusele endale pisut teistsuguse varjundi. Võid korraks istuda ja kogeda, mis tunde tekitavad sinus järgmised sõnad: armastus, love (inglise keeles), rakkaus (soome keeles), amour (prantsuse keeles), Liebe (saksa keeles). Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, aga ilmselt on juba paari näite puhul selge, et see, kuidas me midagi nimetame, mõjutab väga palju seda, kuidas me seda nimetatavat asja kogeme. Sõnadel ja nimedel on suur võime maailma luua, luua meie kogemust maailmast.

On olemas ka nimed, mis igas keeles on samad – inimeste nimed. Kuigi võõramaalastel võib olla keeruline mõnda nime täpselt hääldada, on ikkagi üldine kokkulepe, et inimeste nimed öeldakse igas keeles selliselt, nagu see kõlab nende emakeeles. Ehk inimesi nimetatakse nende nimedega, mis vanemad neile on andnud. Ka inimeste nimed loovad osa sellest, kuidas neid inimesi kujutatakse. Kui te kujutate ette näiteks kahte naist – Lehte ja Bella Maria – siis tulevad silme ette automaatselt hoopis erinevad naised. Nimi pole seega mingi suvaline sõna, vaid loob väga olulisel määral inimese elu. Samas kõige rohkem loob oma elu ikka inimene ise, aga hea nimi annab ikka juurde küll. Hea, kui nimi esindab seda, mida inimene, kes seda kannab. Et nimi esindab inimest, mitte inimene nime.

Minu poja nimi on Pärt. Ja seda nime ei saanud ta sugugi juhuslikult. Kui Pärt otsustas oma keha minu kõhtu kasvama istutada, olime me Hendrikuga Mauritiusel. Samal päeval jalutasime mereäärses külas ringi ning kallis abikaasa ostis mulle ühest ehtepoest ilusa valge pärliga kaelakee. Kui ma siis Eestisse tagasi jõudes teada sain, et olen viimaks lapseootel, seostasin lapse tulekut kuidagi just selle pärliga. Pärl on ju paljudes kultuurides viljakuse ja naiseliku loova energia sümbol. Esialgses ultrahelis öeldigi mulle, et minu kõhus kasvab väike tüdruk. Olin väga elevil ning olin kindel, et panen tema nimeks Pärl. Suur oli minu ja Hendriku üllatus, kui mõne kuu pärast leiti minu kõhust hoopis väike poisipõnn. Olime juba nii harjunud teda Pärliga seostama. Vaatasime siis seal arsti kabineti ukse taga teineteisele otsa ning teadsin kohe: “No selge, siis on ta ju Pärt”. Hendrik oli nõus. Ja Pärdiks ta jäigi. Kui ma mõtlen Pärdi nimele, siis on see pigem tark, tugev ja mehelik, aga siiski väikese õrnuse terakesega.

Pomo Pärt

Emma nimega on ka oma lugu. Kui ma Emma ootusest teada sain, elasime veel Tallinnas. Tulime aga üheks nädalavahetuseks Tartusse, kus mind tabas terviserike. Pärast emotsionaalseid hetki haiglas otsustasime Hendrikuga tagasi Tartusse kolida. Mõned päevad pärast haiglast välja saamist pidin minema Tallinnasse korralisse ultrahelisse. Eelneval õhtul Tartus oma vanemate kodus pisut murelikult põrandal istudes küsisin väikselt kõhu-Emmalt, kas tal on kõik hästi. Sain aru, et on. Siis küsisin veel, et mis ma saaksin teha, et minul ja temal veel parem oleks. Ja sain taipamise, et peaksin Tallinnast ühe roosa kvartsi kivi ostma. Roosa kvarts esindab siirast armastust, õnne, harmooniat ja südamlikkust. See toob hinge kergust ja ilmselt seda me mõlemad ka tollel keerulisel ajal vajasime. Kui ultraheli oli kinnitanud, et meie beebiga on tõesti kõik korras, olime Hendrikuga nii tänulikud. Sugu me tollel hetkel veel ametlikult ei teadnud. Võtsime poest jäätised ning jalutasime vanalinna, et mõnda kivipoodi leida. Kivipoest hakkasingi roosat kvartsi otsima, aga oma üllatuseks ma seda väga levinud kivi ei leidnud. Küsisin siis müüjalt abi. Müüja ütles, et tõesti, tavaline roosa kvarts on nende poest praegu otsas, aga ta saab pakkuda ühte natukene isemoodi roosat kvartsi: Emma muna. Neid kive leidub Brasiilias Emma (Ema) jões. Sellel hetkel teadsin, et minu kõhus kasvab Emma. Ja kui siis Emma 1. jaanuaril lootekoti sees, justkui munas sündis, olin ma eriti kindel, et olin saanud õige kivi ja tütar saab õige nime. Emma nimi on õrn ja naiselik, südamlik ja kaunis. Just nagu tüdruk, keda see nimi esindab.

Armas Emma

Minule panid vanemad nimeks Kerli. Lapsena ma seda nime aga omaks võtta ei tahtnud. Kutsusin ennast hoopis Aieks. Leidus inimesi, kes ei teadnudki, et passis polegi minu nimena kirjas Aie. Kuidagi oli Aie nimi mulle väga südamelähedane ning just nii ma ennast siis päris tükk aega kutsusin. Suurema koolilapsena hakkas Aie nime võlu ja kõla minu jaoks kaduma. Kui siis aga meie pärli-poiss Pärt sündis ja varsti mind Eiaks kutsuma hakkas, tuli ununenud nimi mulle taas selgemalt meelde. Ja mulle väga meeldis, kui poeg mind nõnda hüüdis. Aie (Eia) nimel on minu jaoks kuidagi eriline ülendav ja avardav kõla. Justkui esindades lapselikku rõõmu ja siirust, kuid samal ajal maandatust ja avatust ning sügavat tarkust. Selle nimega tuleb mulle meelde lapselik avastamisrõõm ja elu uudsus.

Kui Pärt oli saanud 2-aastaseks ning mind juba pigem Emmeks kutsus, läksin ma Indiasse templireisile. Minu reisi teemaks oli Looduse emalik ja naiselik aspekt. Enda tõelise naiseliku olemuse avastamine. Külastasin mitmeid templeid, aga eriti sügava mulje jättis iidne tempel sügaval metsas, kus pühadus oli eriti selgelt kogetav. Seal, metsas mediteerides ja oma naiselikku olemust kogedes, sain ma ühe taipamise: ma tahan, et Aie oleks päriselt minu nimi. See nimi esindab kõike seda, mida ma oma ellu soovin. Eriti esindab see minu hinge naiselikke ja rõõmsaid omadusi. Aga pärast mõistusega asja üle järele mõeldes tundus eriti imelik täiskasvanud inimesena oma nime muutma hakata. Rääkisin sellest ka Hendrikuga ning ka tema pidas seda esialgu veidraks. Nii ma siis selle teema mõneks ajaks maha matsin.

Selle kevade omamoodi aegadel, mis algasid meie avardavast Tai-reisist, sain ma aru, et ma tahan ikkagi oma plaani ellu viia. Aie nimi tundus mulle kuidagi väga oluline. Kui me kevadel Hendrikuga oma abielu taas-sõlmisime, graveerisime ka Hendriku sõrmuse sisse Aie nime. Hendriku tuttav kullassepp veel küsis üle, et ega ta naise nimega ei eksinud. Aga Hendrik ei eksinud. Aie nimi esindab justkui minu pehmet naiselikku olemust. Seda osa minust, mis mu abikaasale eriti meeldib. Ja Hendrik on ka tabanud, et kui ma muutun jälle liiga jäigaks ning korrektseks, kutsub ta mind Aieks. Siis ma kohe sulan ja hakkan naeratama. Minust tuleb esile rõõmus ja siiras, südamlik naine.

Selle aasta suvel, kui hakkas lõppema mu joogaõpetaja koolitus, võtsin järsku julguse rindu ning tegin taotluse oma nime muutmiseks. Saatsin avalduse Tartu linnavalitsusse ning sain poole tunni pärast vastuse, et minu nimi on nüüd Kerli Aie Moora. Sellele järgnes muidugi bürokraatia dokumentide vahetamise, panga ja muuga. Tundsin natukene inimeste kohmetust ja arusaamatust. Samas olin kindel, et tegin õigesti. Sest ma elan ju seda elu ainult korra ja tahaks siis oma kättesaadavad unelmad ellu viia. Tahaks, et mu nimi esidaks kõike seda, kes ma olen. Rääkisin oma nime-muutusest esialgu vaid oma perele. Nad olid üllatunud, aga väga mõistvad. Ilmselt on nad mu “veidrustega” juba harjunud. Nii sain ma oma joogaõpetaja tunnistusele ka juba uue nime. See sündmus tundus kuidagi uue etapi algusena mu elus.

Kerli enne Kerli Aiet otsimas oma naiselikku sügavust ja õitsemist

Inimesed, kes on oma nime näiteks abielludes muutnud, teavad, et uus nimi annab justkui uue identideedi. Iga kord, kui ma login panka sisse, ning näen seal suurelt Kerli Aie Moora, tunnen ennast kohe rõõmsana. Või kui kirjutan e-kirja alla uhkelt Kerli Aie Moora. Kerli on pigem range ja korrektne, püüdlik ja perfektne. Aie aga selle vastand – õrn ja pehme, pisut hipilik. Kõlab natukene kahestunult, aga tegelikult annavad need nimed kahepeale kokku just sellise mõnusa keskmise inimese, kes on parasjagu rõõmus ja samal ajal parajalt tõsine. Igatahes mulle väga meeldib minu uue nime kõla ja see maine, kujund, mida see nimi kannab. Mulle meeldib, et ma saan nüüd olla Kerli Aie Moora. Ning ma tunnen uhkust, et ma leidsin julgust see minu jaoks pisut pöörane tegu täide viia. Väike Aie leidis jälle koha minu südames. Korralik Kerli ja õrn Aie ongi minu kaks osa. Kõlavad igas keeles kokku just selliselt, nagu mulle meeldib. Tunnen, et minu nimi esindab mind ja seda, mida ma soovin inimesena kogeda.

NB! Võite mind ikka edasi Kerliks kutsuda. Või siis Aieks. See meeldib mulle ka 😊.

4 Comments

  1. Väga vahva lugu. Ja nii tähenduslik ka. Ma olen Piheliga sama meelt – selgitus aitab mõista ja omaks võtta. Tere ja hurraa, armas Kerli Aie!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s