Jää

Mulle meeldib oma elu kirjeldada ja jälgida läbi vee võrdkuju. Vahepeal on kõik super hästi, elu voolab ning kõik sujub. Mõnikord lähevad aga asjad paigast ära. Kui ma liiga palju pingutan ehk kütan üle, siis hakkan hõljuma nagu aur. Pole kindlust, sest pole piisavalt maandust ja kontakti maaga. Kui ma aga liialt takerdun, jään kuhugi kinni, siis ongi elu kange nagu jää – jäik ja liikumatu. Eks ma hoian oma sihti seal keskel, voolamises. Mõnikord lükkab elu ikka äärmustesse ja vahel on see ka vajalik. Siis tuleb lihtsalt õigel ajal taibata, mis toimub, arukus appi võtta ning suund voolamisse tagasi võtta. Kas siis lisada kuumust, et jää sulaks või pisut jäikust, et õhust uuesti maale saada.

Viimasel ajal olengi olnud liiga palju õhus. On igasuguseid ideid, plaane ja kavatsusi, aga kõik nad jäävad kuidagi õhku rippuma. Jäävad vahel isegi lõpuni mõtlemata, ammugi ellu viimata. Või kui siis üritan sealt õhust midagi ellu viia, siis ei tule plaanitud asi sugugi hästi välja. Ja see põhjustab palju segadust ja ebakindlust. Selleks, et asjad sujuks, on vaja olla rohkem voolamises. Seega vajan praegu ellu rohkem jääd ehk reegleid minu toetuseks. Hetkel on veeauru tunde põhjustanud peamiselt asjaolu, et põhimõtteliselt kogu minu üleval oleku aeg ja ka osa ööd kulub lastega tegelemise peale. Ja nüüd on neid kolm ja kaks neist enamiku ajast minu kukil. Ka füüsiliselt. Ehk siis üks parajalt väsitav kompott. Õnneks olen isegi taibanud, et selline elu pole kellegi jaoks jätkusuutlik ning loodetavasti asjaolud ju nii ka ei jää. Igatahes annan oma parima, et elu jälle voolama suunata.

Jääb ka aega lastega looduses müttamas käia

Vahel tuleb suurema sihi nimel natuke ebamugavust kogeda. Pärt on juba mitu kuud olnud kodus, sest mul on endiselt õhus plaan Montessori lasteaiast. Lootust on, et see varsti täitub ning õhuloss raiutakse jäässe. Olen valmis panustama lasteaia loomisesse ja vahepealsel ajal ise rohkem Pärdiga tegelemisesse, sest minu arvates on just Montessori lasteaia lähenemine see, mis pakub lastele voolamise kogemust. Lapsed saavad teha praktilisi töid ning õppida füüsiliste tegevuste kaudu maailma tundma. Olemas on toimivad maandatuse elemendid, mis ei lase lastel liialt õhku kaduda ning samal ajal piisavalt vabadust, et mitte jäätuda. Ja mina saan kuni lasteaia valmimiseni oma voolamise oskusi täiega lihvida. Harjutan, kuidas voolata koos oma lastega ka kärestikus.

Minul aitavad hoida sihti ja seeläbi voolamist eesmärgid. Kui ma tean, kuhu ma lähen ja miks ma midagi teen, siis pole võimalik teelt väga kaugele lennata. Kui hakkan liialt aurustuma, istun lihtsalt korraks maha, maandan ennast ning kontrollin üle, miks see olukord on praegu nii. Kas minu ebamugavusel on mingi põhjus ja kas ma saan oma ebamugavust vähendada, hoides ennast ikkagi sihil. Ja mõnikord ongi mõnda asja vaja väga kaua sihtida, enne, kui elu sinna võimaldab kohale voolata. Ja siis on kohale jõudmine eriti magus kogemus. Nagu vanasõna ütleb: mis pikalt tuleb, tuleb hästi. Tavaliselt jäävad ka pikemalt sepitsetud asjad kauemaks kestma ning toovad paremaid tagajärgi. Nimoodi kompenseeritakse kogu vahepealne ebamugavus ja ootus. Ja tihti on vaja ebamugavust kasvõi selleks, et tulemust rohkem väärtsustada.

Nagu ma eelmise aasta septembris kirjutasin, on Pärt üpris sihikindel poiss. Tal on enamasti teada, mida ta tahab ja nii ta sihib sinna poole. Kui ma nüüd augusti lõpus üritasin õhku lapse elus vähendada ning rohkem jääd ehk korda luua, võtsin poisiga üles teema trenniminekust. Pärt teatas ilma pikemalt mõtlemata, et tema tahab minna jäähokisse. Uurisin siis pisut asja ja selgus, et tõesti, peaaegu neljaseid poisse võetakse juba jäähokisse küll. Kirjutasin treenerile, et meie Pärt tahaks väga trenni tulla. Härra treener andis rohelise tule ning varsti oligi Pärt esimeses trennis. Kuigi Lõunakeskuse jää oli väga sile, oli lapse uisutamise algus siiski konarlik. Pärt püsis vaevu püsti ka metallist raamist kinni hoides. Treener oli lapsele siiski kogu aeg seltsiks ning Pärt hoidis sihikindlust ülal. Isegi pärast mitmeid kukkumisi ja ilmselget väsimust soovis poiss pärast väikest puhkust uuesti jääle minna. Nii ta siis kakerdas oma uiskudega ringi, endal tähtis, pisut ka hirmul nägu peas.

Pärast esimest trenni tahtis Pärt muidugi uuesti minna. Nüüdseks on poiss jäähoki trennis juba paar nädalat käinud ning asjad lähevad aina ülesmäge. Metallist raami pole enam uisutamiseks vaja, Pärt koperdab juba ilma selleta ringi. Võiks isegi öelda, et ta juba uisutab. Loomulikult on väikesel härral seljas tohutu hokivarustus, mida siis hoolikas isa Hendrik pojale enne trenni selga aitab ja pärast ära võtab. Eelmisel korral sai Pärt juba oma hokikepi ja Kajakate punase nokatsi. Te oleks pidanud Pärdi nägu nägema, kui ta vinge nokatsiga üleeile õhtul kodu uksest sisse astus. Inimene on ikka uhke, kui vaatamata raskutele oma sihti hoiab ja lähebki sinna, kuhu tahab. See annab rõõmu, jõudu ja enesekindlust. Niiet Pärt läkski lõpuks jäähoki trenni. Laps oli seda üle poole oma eluajast oodanud, aga viimaks oli õige aeg käes ning unistus läkski täide.

Pärt käib hokisärgiga ka metsas

Tundub, et meie perel oli jääst ikka väga puudu. Nimelt on ka Merle ennast jääga sidunud ning alustanud iluuisutamise treeninguid. See andekas tüdruk on Saksamaal käinud mitmes erinevas trennis, sh iluvõimlemises ja olnud riikliku koondise liige orienteerumises. Kuid iluuisutamist proovis ta Eestis esimest korda. Treenerilt saadud tagasidest selgub, et kuigi Merle pole varem iluuisutamisega tegelenud, on ta isegi selles andekas. Muude annete hulgas Merle ka joonistab väga ilusti. Just eile näitas ta mulle uhkusega portreed ühest kuulsast filmikangelasest. Uskumatu, kuidas mõnele inimesele on ikka antud andekust ja enesekindlust erinevaid asju proovida ja sihikindlust nendes hea olla. Aga ta ka harjutab peaaegu iga päev kõiki neid asju, kasvõi natukene. Hoiab sihti ja liugleb sinna poole. Sest tuleb välja, et ka jääl on võimalik sujuvalt liikuda. Tuleb lihtsalt osata.

Et mul oleks rohkem aega õhus olevaid asju maale tuua, võtsin eelmisel nädalal endale kaks lapsehoidjat abiks, kes vahel korda mööda abis käivad. Lapsed lepivad üllatavalt hästi, isegi Emma. Sellel nädalal käis Hendrik tänu hoidja abile isegi esimest korda mu joogatunnis. Vast saab ta aega ka edaspidi tulla ning oma keha voolavusega tegeleda. Et kõigi aega natuke teisiti sisustada, läks Pärt täna jällegi Hendrikuga hommikul tööle kaasa. See on neil alates kevadest saanud tavaks, et poiss iga kuu paar korda isaga tööl käib. Nii ei jää lapsele arusaamatuks, millega see isa siis tegeleb. Pärt naudib oma aega ning minul jääb rohkem aega märgata, mida armas Emma teeb. Oma koormat kergendades saan luua juurde kindlust ja selgust ning liikuda kindlalt ka mööda oma sihte. Endale näidata, et asjad ei pea jääma nii, nagu nad mingil hetkel on. Olles endas ja oma eesmärkides kindlad, saame liikuda sihtide poole ka pisut vähem ebamugavust tundes. Kas siis parajasti hõljudes, voolates või liueldes.

Pärdi tööpäev

Kõik inimesed saavad kindlust juurde sellest, kui asjad lähevadki lõpuks nii, nagu nad soovivad. Kui nad näevad oma ootamise ja töö tulemusi. Kui miski, mis on õhus, voolab lõpuks kohale ja saab kindla vormi. Kui pingutusel on tulemus ja tööl on reaalne käega katsutav tagajärg. Tasub aga kontrollida, kas loodetav tulemus on pingutuse vääriline. Ja kas need väiksemad sihid elus on kooskõlas suurematega. Ja vahest ka selle kõige suuremaga, lõpliku sihiga. Ja vajadusel korrigeerida väiksemaid sihte või vähendada pingutust. Et elu ei jääks kinni, vaid ikka voolaks.

Emmale ei jää ükski raskus ületamatuks, et käsi mulda saada

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s