Lapsed

Ma olin kunagi laps, nagu me kõik. Siis tundusid mulle täiskasvanud nagu mingi omaette liik – pikad ja tõsised. Väga tähtsad oma täiesti teistsuguses maailmas. Ma arvasin, et mina ei saa kunagi selliseks, igavaks ja eluvõõraks. Ometi kasvasin ma suuremaks ning sain ikkagi natuke selliseks, aga õnneks mitte lõpuni. Juba enda arvates päris suurena, nii umbes teismelisena, hakkasid hoopis nooremad lapsed tunduma mulle omaette liigine – väikesed ja ettearvamatud. Hilisemas teismeeas tundusid lapsed mulle isegi tülikad ning ma olin üsna veendunud, et mina neid kunagi oma koju ei tahaks. Kuigi mul polnud elus selleks ajaks tõsisemaid kontakte väikeste lastega olnud, siis andis ümbritsev ühiskond mulle kuidagi edasi sõnumi, et lastega on üks igavene jama. Et lapsed on lärmakad ja tülikad ning pidevalt jonnivad. Minu meel oli täidetud mõtetega sellest, et kõige olulisem elus on tähtis töökoht ja elu nautimine selle kõige klassikalisemas tähenduses. Uhke disainerkostüüm ja puhkus vingetes hotellides. Ja kui elu niimoodi vaadata, siis tõesti, lapsed justkui pilti ei sobi.

Lapsed pildis ja pildid

Mingil hetkel aga sai loodus minu pettekujutelmast võitu ja minu südames tekkis hiiglama suur soov saada last. Pärt sündis, kui ma olin 27 aastane. Ja kui mina sündisin emaks, sain ma teada, kuidas ühiskond oli minu jaoks loonud lastest täiesti vale pildi. Tuli välja, et mu südame soov saada last oli igati põhjendatud. Nimelt sain ma emana aru, kui imelised on lapsed. Ja mitte ainult minu laps. Tuli välja, et kõik maailma lapsed on ühed väga erilised ja toredad tegelased. Sugugi mitte mõnest teisest liigist. Kuigi jah, hoopis teistsugused kui enamik täiskasvanuid. Aga mida rohkem ma olen lapsi jälginud ja nendega koos aega veetnud, seda enam tundub mulle, et inimesed on väikestes kehades hoopis arukamad. Igatahes on väikestes kehades inimesed palju siiramad, elujaatavamad ja südamlikumad. Nendes väikestes kehades toimetavad ringi tõeliselt kirkad kriidid. Inimesed, kes veel teavad, kuidas elada tõeliselt õnnelikult. Ja ma annan iga päev oma parima, et mitte neid selles teadlikus elamise tegevuses takistada. Vaid hoopis olla iga päevaga rohkem nende moodi – teadlikum iseenda olemusest.

Emma ja Pärt elu nautimas

Mina usun, et kõik inimesed sünnivad siia maailma potentsiaaliga olla tõeliselt õnnelik ja rahulolev. Igaüks sünnib oma plaaniga, mille loodus on tema jaoks ette näinud. Ja kuna me oleme kõik inimesed, siis on meie plaan üpris sarnane. Lihtsustatult võiks inimese elu kirjeldada järgmiselt. Arendada oma keha, tekitada ajus võimalikult palju kasulikke seoseid, leida enda ümber toetavad inimesed ja asuda elu looma. Ja see, mida keegi loob, ongi igaühel unikaalne. Lapsed on elu ja loodusega tugevas ühenduses ning valmis looduse plaani igakülgselt järgima. Millegi pärast on ühiskonnas aga läinud aegade jooksul mingid oskused elamisest kaduma ning täiskasvanud on otsustanud lapsed sellelt loomuliku arengu teelt ära tõmmata. Kui tihti leian ma ennast olukorrast, kus ma näen, et mu lastel on õigus, aga ühiskond millegi pärast ei tööta nii, nagu oleks loomulikum. Siis annan ma oma parima, et laste plaani ikkagi kuidagi ellu viia ning võimalikult mõistetavalt selgitada, miks nende mõte ei pruugi alati kõigi jaoks sobida. Tihti saavad lapsed lihtsalt pahandada, kuna tahavad teha loomulikku asja, sellist, mille loodus on tegelikult nende programmi sisse kirjutanud. Iga kord kui seisame vastu loodusele, tekib kokkupõrge – tekivad valud, viha, jonn, kurbus. Seepärast analüüsin ma tihtipeale selliseid kokkupõrke olukordi hiljem ning proovin leida võimaluse, kuidas laps saaks ikka enda sisemist tahet väljendada.

Kui ma vaatan enda ümber, näen ma tihti rahulolematuid inimesi, neid kes on erinevate kokkupõrgete tagajärjel saanud kannatada. Näen väikseid ja suuri, kes pole saanud neile looduse poolt ette nähtud plaani teostada. Kes pole teatud piirangute tõttu saanud oma südames olevaid ilusaid soove ellu viia. Kes on suure õhinaga mingit tegevust alustanud, aga siis saanud vastu näppe ja kurja pilgu osaliseks. Sageli oleme oma tegevuse pärast saanud veel karmimagi karistuse. Inimesed, suured ja väiksed, on kuulnud nii mitmes tuhandes eri variandis „ära tee“, et lõpuks ongi lihtsam mitte teha. Ja olla õnnetu, sest loodus ju ikka tahab, et sa teeksid. Tekivad sisemised pinged ja rahulolematus, tekib masendus või midagi veel hullemat. Sest lihtsalt ei tohi teha seda, mis on tegelikult loomulik ja hea. Niivõrd palju „ära teed” igal sammul viib inimese ja tema lõputu potentsiaali mandumiseni.

Pärt naudib vihma

Ma näen enda ümber palju täiskasvanuid, kes laste erakordsusest tihtipeale aru ei saa. Sest neil on endal lihtsalt kogu aeg juhe nende saja miljoni „ära teega“ või „tee hoopis niiga“ koos. Ja lapsevanematel on lisaks veel enda „ära teede“ eest hoolitsemisele vajalik vaadata, et ka nende lapsed neid ebasobivaid asju ei teeks. Muidu tuleb äkki kuskilt hukkamõist ja häbi. Kas poleks lihtsam hoopis vaadata, mida need lapsed siis päriselt teha tahavad ja panna tähele, kui rahul nad on, kui nad päriselt seda teha saavad. Ma olen tuhat korda näinud, kuidas lapsed, kellelt on „ära sa jumala eest midagi tee“ pinge maha võetud, muutuvad täiesti normaalseteks ning teevad imelisi asju. Ma olen seda korduvalt näinud ka oma lastega. Kuidas olles vabad täiskasvanute pingest tegutsevad nad tasakaalukalt ning arvestavad üksteisega. Nad saavad rahus ühes toas olla, isegi koos mängida ning lasta looduse plaanidel täituda. Isegi looduse mõttes väga ebaloomulikus keskkonnas. Sest loodus on nii võimas, et suudab ennast isegi sinna ära mahutada.

Salajane kaader laste õrnushetkest

Ma näen paljusid täiskasvanuid, kui kampa õnnetuid lapsi suurtes kehades, kelle mängulust ja elujaatus on aja jooksul ära võetud. Need kunagi niisama kirkad kriidid on tuhmistatud ühiskonnas kehtivate ebavajalike tabude ja normide pärast. Nad on kaotanud kontakti loodusega ning sellega, milline imeline plaan nende seest tegelikult tahab maailma tulla. Ühte sellist näen vahel ka peeglist ning tuletan talle ikka meelde, et ta elaks päriselt ja siiralt. Kuna meile on ehk juba lapsena sisestatud mõte, et lapsed on tülikad, siis võibki ka hiljem nii tunduda. Jah, lapsed toovad ellu ebamugavust. Neid tuleb juhendada ja aidata, kussutada ja toetada. Jah, nad nõuavad mõnikord palju aega. Aga miks mitte võtta lastele pühendatud aega kui võimalust elu nautida ja ise targemaks saada? Lapsed on minu arvates kõige normaalsemad inimesed üldse, eriti kui meie oleme nendega normaalsed. Normaalne olemiseks tuleb lihtsalt pidevalt jälgida, mis oleks loomulik teha ja pidada silmas, et lisaks laste plaanile on plaan ka meie sees. Seda ei tohi unustada.

Mul on kaks last: 8-kuune Emma ja novembris neljaseks saav Pärt. Lisaks on mul YFU vahetuslapsed: 18-aastane Krit, kes on juba Tais tagasi ning hetkel meie juures elava 15-aastane Merle Saksamaalt. Need kõik lapsed on väga erinevad, igaüks täiesti omaette tegelane. Neid kõiki ühendab suur kirg elu vastu. Tohutult suur soov elada täiel rinnal ja kogeda elu iga oma rakuga. Ning neid ühendab valu, mis nad tunnevad iga kord, kui keegi ütleb neile „ära tee“ või „sa pead tegema nii“ ilma igasuguse mõistliku põhjuseta. Lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks. Kes need tobedad kombed tegi, mis inimesi õnnetuks teevad? Miks on meil sellised tavad, mis inimeste elurõõmu tasapisi röövivad ning nendesse looduse poolt pandud imesid alla suruvad? Ma tahan nii väga, et ühiskond tervikuna liiguks loomulikuma ja harmoonilisema elu suunas, kus lapses tallel olevad imeseemned saaksid täiskasvanuks saades täies ilus õitseda.

Intelligentsed ja toredad inimesed

Ja muide, ka lastega koos saab edukalt kanda disainerkostüümi ning puhata uhketes hotellides. Nendega koos saab teha ükskõik mida, sest nad on ülimalt intelligentsed ja loomulikud, kui me ise seda loomulikkust neile ei keela.

2 Comments

  1. Natuke sama ideed rääkis Tuul hiljuti hariduse kohta. Et rohkem võiks lasta lastel õppida seda või selle kaudu, mis neid parajasti köidab. Mitte kiskuda neid selle juurest ära ja sundida järgima mingit üldist ette kindlaks määratud plaani.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s