Sünnipäev

Lapsena oli sünnipäev nagu mingi võlupäev. Sain palju kingitusi, maitsvaid toite, sõpradega lustida ja mis kõige olulisem, mina olin kogu aeg tähelepanu keskpunktis. Kõik lilled tõesti õitsesid ainult mulle. Ja isegi lipud lehvisid alati minu sünnipäeval, sest minu sünnipäev on lihtsalt nii tähtis päev. Selle päeva võlu püsis eriti säravana kuni ajani, mil keegi teine minu pidu korraldas. Sest siis ei pidanud mina oma sünnipäeva jaoks tegema midagi raskemat kui lihtsalt ilusa kleidi selga panema ja juuksed korda seadma. Või noh, mingi aeg ilmselt aitasin juba koristada ja süüa teha ka. Vastutus peo õnnestumise eest oli siiski kellelgi teisel, minu vanematel. Kui vanematelt aga kogu vastutus minule üle läks, kadus natukene sünnipäeva võlu ära. Aga enamik jäi siiski alles, sest koristada, küpsetada ja kaunistada on ju väga tore, kui selle jaoks on aega.

Siis tulid lapsed, minu lapsed. Vastupidiselt mu vanematele nad mind peo korraldamisel eriti ei aita. Pigem vastupidi. Ja no lisaks enda sünnipäevadele tuleb mul ju nüüd nendele ka pidusid korraldada. Peod on väga toredad ja sünnipäevad veel eriti ning mul on tegelikult väga head meel, et meie perekonnas on võimalik selliseid vingeid pidusid pidada mitu korda aastas. Lihtsalt nüüd ma tean, mida mu vanemad kõik need aastad tundsid sellel ajal, kui mina sünnipäeva õhtul rõõmsalt voodis oma kingitusi üle vaatasin. Väiksena ei saanud ma aru, miks mu vanemad kunagi sünnipäeva päeval niivõrd lapselikult siiralt elevil pole. Nüüd ma tean. Sest nad olid lihtsalt natukene väsinud kogu kraamimisest, küpsetamisest ja kaunistamisest. See ei tähenda, et nad pidu ei oleks nautinud. Lihtsalt energiat polnud nii palju üle. Oma elevuse olid nad suunanud ettevalmistustesse ja selle, mis veel üle jäi, hilisemasse koristamisesse.

Osa minu sünnipäevakraamist

Sellel aastal jäi Emma täpselt paar päeva enne minu sünnipäeva väiksesse, kuid segavasse palavikku. Seetõttu soovis laps enamiku ajast olla minu süles kõhukotis, mistõttu jäi minu võimekus koristamisel üsna piiratuks. Lisaks tavapärasele koristamisele pidin ette valmistama ka Merle (meie uus 15-aastane vahetuslaps Saksamaalt) toa. Mis tähendas igasuguste asjade ümber tõstmist ja paigutamist. Lõpuks oli tähtsa päevani jäänud vaid üks päev ning ma pidin oma õe endale natukeseks appi kutsuma. Kasvõi selleks, et koos toimetades tekib koostegemise energia, mis aitab asjadel kergemini laabuda. Igatahes saime kodu õigeks ajaks korda ja Merle toa valmis seatud.

Sünnipäeva hommikul üllatas armas abikaasa mind pannkoogitordiga, roosade rooside ja uue telefoniga. Üsna vinge värk. Aga eriti vinge värk oli see, et ta aitas mul hommikupoolikul võõrustada külla kutsutud sugulasi. Koristas, küpestas ja kaunistas. Ehk võttis osa tööst, mida vanasti mu vanemad kandsid, enda peale ning laskis mul rohkem sünnipäevavõlusid nautida. Mul oli terve päeva ilus kleit seljas ja ma tundsin end väga kauni ja õnnelikuna. Soengu tegin ka teiseks tordisöömiseks juba korda. Kleidi peal oli aga terve päeva üks hall kott, millega Emma kaasa vantsis. Nüüd tulevad tal hambad ja ta tahab ikka enamiku ajast süles olla.

Pärastlõunaks saatsime esimesed külalised ära ning seadsime ennast valmis päeva teiseks ürituseks. Sõitsime autoga Tartust natuke välja oma uuele lapsele järele. YFU valib vahetuslaste peredele üleandmise päevaks alati minu sünnipäeva, sest see on kindla peale vaba päev. Ehk siis sellel aastal tuli mul oma sünnipäeval jagada sära lisaks Eesti Vabariigile ja vahetuslastega. Ning loomulikult minu alati säravate Emma ja Pärdiga, kes minu sünnipäeva hommikul sugugi ei hoolinud sellest, et emale peaks tähtsal päeval pisut armu andma. Eks ma andsin siis armu hoopis neile. Et päeva sära ikka ülal hoida.

Merle ja Pärt päev pärast sünnipäeva

Kui Merle oli perre vastu võetud, pidime teel koju veel ka õhtuse tordi ära tooma. Õhtupoolikul pidid meile külla tulema minu vanemad ja paar sugulast veel. Arvestades meie tihedat päevagraafikut helistasin õele ning palusin, et ta tuleks koos vanematega natuke varem meie juurde ning aitaks ettevalmistustega. Lõpuks kujunes olukord nii, et kui meie pere viiekesi koos tordiga koju jõudis, olid kõik külalised juba kohal ja laud täiesti kaetud. Kuidagi olid minu võluritest vanemad ja õde taas sujuvalt sünnipäevakorraldamise töö enda peale võtnud ning põhimõtteliselt ilma minu abita mulle õhtuks ühe kauni peo valmis seadnud. Sõime salatit, jõime paugujooki ning maiustasime tordiga. Ja muidugi mulle lauldi selle päeva jooksul mitu korda ja sain küünlaid puhuda. Ja ise alati esimese torditüki valida. Ja kohe pärast mind sai ikka valida Pärt, aga minu sünnipäeval olin esimene ikka mina.

Minu õhtune sünnipäevatort

Hommikusel pannkoogitordil oleva küünla puhumisel oli minu soov seotud lilledega. Saingi sünnipäevaks suure hulga imeilusaid õisi. Lisaks täitus veel üks mu hommikul tuulega teele saadetud salasoov ning mu rõdupeenar seati korda. Selles oli oma käsi mängus (ja mullas) jällegi mu armsal isal. Juba väikse lapsena rääkisin, et kunagi on mul uhke maja hiiglama suure ning kauni aiaga ning ma võtan isa sinna aednikuks tööle. Näis, kas see soov ka mul tuulega sellesse soovide täitmise kohta kantakse. Igatahes minu väikest aeda rõdul on isa korduvalt korrastada aidanud. Samuti rõõmustasid mind paljud inimesed, kes erinevaid teid mööda oma õnnitlused minuni saatsid. On tegelikult väga eriline tunne, kui teine inimene sind hea sõnaga meeles peab. See lisab sünnipäevale rohkesti võlujõudu juurde ja aitab unustada väsimuse ning selle, et ehk ei saanudki see vannitoa põrand sünnipäeva päevaks täiuslikult puhtaks.

Sünnipäev on väga eriline päev. See on päev, mil inimesel saab jälle ümber Päikese maakeraga üks tiir tehtud. Sünnipäev on nagu ühe etapi lõpp ja uue algus. Võiks ju arvata, et kui sõiduvahend on sama ja marsuut ka, on see justkui kõige igavam vormelietapp, kus midagi uut ei juhtu. Aga võta näpust, asi pole sugugi nii. Tegelikult pole isegi marsuut päris seesama, sest kogu universum on pidevas muutumises. Nii väikesel kui suurel skaalal. Nii astume me igal sünnipäeval siiski justkui uuele teele, kus me saame valida, mida me sellel tiirul korda saata tahame. Kuidas tahame oma erilise aasta veeta ja mida kogeda? Mul on uueks aastaks igatahes palju ilusaid ideid.

Mäletan, et eelmisel aastal oma sünnipäeva ajal mõlgutasin hästi tagasihoidlikult mõtteid oma blogi kirjutamisest. See tundus nagu mingi eriti suur ja võimatu asi. Samas, aasta aega hiljem on minu kirjutamishobi päris hea hoo sisse saanud ega tundu enam sugugi nõnda suure asjana. Ning neid saavutusi ja säravaid hetki on möödunud 31. eluaastast veel päris palju. Sellel 32. aastal on mul ka erinevaid plaane, mis hetkel tunduvad pisut utoopilised, aga kindlasti mitte võimatud. Tuleb lihtsalt olla enesekindel ning hoida positiivset meelt. Leida sära ja positiivsust nendest väikestest, väga suurtest asjadest. Eriti nendest headest inimestest meie ümber, kes meid hoiavad ja toetavad, ka sünnipäevade vahel. Et sünnipäeval oleks möödunud tiirule tagasi vaadates hea meenutada, kui palju tegelikult selle aastaga sai korda saadetud. Ja ilusad mälestused läbi saanud tiirust ongi tegelikult neid kõige ilusamad kingitused, mis innustavad uut tiiru rõõmuga tervitama.

Natuke väsinud, aga elevil – kahe tiiru vahel

Kes teab, millised minu salajased unistused järgmise sünnipäeva ajal tõeks on saanud? Igatahes on uus tiir alanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s