Ära

Võtame tihti lastega ette jalutuskäigu kodust kesklinna poole. Enamasti külastame seal toidupoodi ja Kaubamaja mänguväljakut. Tagasitee toob aga vahetult enne koju jõudmist ette ühe mõnusa künka. Pärdil oli kujunenud välja automaatne reaktsioon hakata päris tihti hädaldama, kui me jõuame kesklinna poolt Pargi tänava tõusu juurde. Hiljemalt poolel teel tõusust üles hakkas ta sageli äärmiselt hädiselt kinnitama, et ta üldse enam ei jõua. Sama reaktsioon on ilmnenud samas kohas juba päris tükk aega. Jah, ehk oli mõnikord tal midagi eriti põnevat meeles, mis jättis vingumise ära. Või siis oli ta eluga eriti rahul. Aga paljudel kordadel, kui elu oli selline tavapäraselt keskmine, meenus Pärdile meie kodutee viimast tõusu nähes vajadus väita, et tal on jõud otsas. Ilmselt kunagi, tema eluea kohta väga väga ammu, olidki tal sellel mäel päriselt jõuvarud otsakorral ja olukord äärmiselt raske. Ma ilmselt ka tean, millisest korrast jutt. See kord oli tõesti raske, meile mõlemale. Aga hilisemad korrad on olnud suuresti lihtsalt alateadvuse meenutused, et selles kohas peaks olema raske ja jõud otsas.

Kuidagi olen ma nendel jõuetuse kordadel loovalt olukorra siiski lahendanud ning temaga koju välja jõudnud. Peegeldanud lapse tundeid ja öelnud näiteks, et Pärt, sa tunned, et jõud on otsas ja sa tahaksid juba kodus olla. Olen lähenenud mänguliselt ning rääkinud erinevaid lugusid, et mõtteid mujale saada. Olen tema ratast vaikselt lükanud, et hoogu juurde anda ning mõnel korral võtnud ta ka käru seisulauale. Aga see jama olukord tekkis ikka uuesti. Ja paar päeva tagasi ma otsustasin kindlalt, et kuigi see pole mingi eriline tragöödia, oleks siiski kõigile mugavam, kui see jama lõpeks ära. Tulime siis koos Emma ja Pärdiga taaskord linnapoolt koju ja jõudsime tuttava tõusuni. Pärt tegi jooksurattal paar sammu ja äkitselt vajus ta nägu ära ning peale tuli jõuetuse automatism. Teadsin, et nüüd, selles olukorras, on mul vaja reageerida. Teha asi ära. Nii ma siis ütlesin Pärdile, et lähme õige mäe algusesse tagasi. Täpselt tõusu alguses oli tänavakividest joon ning ma ütlesin pojale, et see märgib mäe algust. Palusin Pärdil panna tähele, et me läheme nüüd mäele. Kui astusime üle joone, palusin tal puudutada kive maapinnal.  

Pargi tänava küllaltki laial kõnniteel oli must vanker, milles magas Emma. Vankri taga kõnnitee peal istus 3,5-aastane sinises tuulejopes poiss oma kollases tuulejopes emaga ja nad hoidsid käsi tänavakivide peal. Istusime Pärdiga niimoodi päris mitu minutit ning katsusime maad. Selgitasin talle, et maas on palju jõudu. Kivid on nii kõvad ja sama tugevad nagu maa. Kui me kive teadlikult katsume ja palume neil endale jõudu anda, siis nii ka läheb. Arutasime pikalt ja laialt igasuguste Maa, kivide ja jõuga seotud teemade üle. Lõpuks tõusis Pärt võidurõõmsalt püsti ja ütles, et tal on nüüd nii palju jõudu, et jätkub terveks eluks. Väljendasin oma rõõmu ning vaatasime, kas oleme suurest jõust ka pisut suuremaks kasvanud. Juhuks, kui jõud peaks ikkagi kunagi natuke otsa saama, andsin teada, et seda saab alati juurde küsida. Pärt kimas oma jooksurattal jõudsalt kodu poole ning jõuetuse mõtted olid täiega ära pühitud. Ja siiani on see muutus olnud jääv. Igatahes leidis Pärt niimoodi maad teadlikult katsudes ja loodusega ühendudes üles oma sisemise jõu.

Olen tihti lastega maas – neile ja maale lähemal.

Pärdi ja minu jaoks pole sellised olukorrad harvad, kus me käitume natuke teisiti, kui üldised käitumismustrid ette näevad. Küll aga imestasid mitmed möödaminejad, et mida me seal kõnnitee peal konutame ja kive katsume. See oli midagi, mille peale neile ilmselt lapsena öeldi, et ära tee. Märkan enda ümber päris palju inimesi, kes ehk liiga tihti ütlevad, mis kõik on ära keelatud. Ilmselt oleksid paljud neist ka Pärdile tema jõuetuse mure korral öelnud, et ära vingu. Kuigi see tegelikult ju midagi ei lahenda ja lapsele ei õpeta. Õpetab lihtsalt, et mure tuleb jätta tähelepanuta. Et lapse soovid ja mõtted pole olulised. Mina proovin taibata, mis on lapse mure taga ja pakkuda tema olukorrale loova lahenduse. Sellise, mis õpetab, kuidas mure ära võtta ning on võimalikult lihtne, et seda vajadusel iseseisvalt kasutada. Ja mida vanemaks laps saab, seda toredam on kergust loovat ja mure lahustavat lahendust koos välja mõelda. Et luua rõõmsamat elu.

Ka mina ise kasutan igasuguseid loovaid lahendusi, kuidas oma muresid ära võtta. Ma ei ütle endale, et ära tunne ja ära tee. Nagu lastegi puhul, uurin ka enda probleemide puhul, kus on tegelik põhjus ja kuidas see probleem päriselt ära lahendada. Ja lahendada võimalikult kerge vaevaga ning võimalikult loomulikult. Kui ma olen näiteks väsinud ning pikka puhkust pole võimalik teha, suhtlen loodusega ning kogun kiirelt ja teadlikult jõudu sealt. Muide, seda õpetan ma tegema ka enda joogatundides. Pärast kiiret jõuvarude taastamist toimetan kohe edasi. Hiljem võtan aega ja mõtlen, kuidas ma saaksin teha nii, et mul oleks enda jaoks rohkem aega, sest ilmsegelt on väsimuse algne põhjus seal. Ja enda jaoks aja leidmisel olen ka väga loov ning ütlen võimalikult väheste variantide puhul, et ära nii küll tee.

Mul on väga kurb vaadata, kuidas inimesed on tihti hädas ega oska oma lastele ega ka iseendale loovaid lahendusi pakkuda. Selle asemel nad keelavad ja suruvad eneseteadlikkust ning loovust alla. Ka mina käitun vahel ehk liiga piiravalt. Eriti, kui ma pole leidnud piisavalt aega enda jaoks vajalike asjade ärategemiseks. Aga ma annan oma parima, et olla väga teadlik, mida ma oma lastele keelan ning kuhu ma neile piire sean. Soovin, et piiridevaba ala oleks võimalikult suur ja võimaldaks loovusel lennata. Tahan, et mu lapsed suudaksid säilitada kontakti loomulikkuse ja loovusega. Kasvõi asjaolu, et maas on okei istuda, kui asjaolud seda nõuavad, on omaette õppetund. Samuti märkan, et kasutaksin lastega rääkides positiivset kõnetooni. Ka piiride seadmisel. Kasutan üliharva eitust (ära tee nii), sest eitus lahutab inimesi ning tekitab nende vahele distantsi. Selle asemel ütlen jaatavalt (tee parem nii), sest jaatus liidab inimesi ning tekitab suurema usalduse. Kusjuures, sama loogika kehtib ka ju täiskasvanute puhul. Mitte ära tee, vaid tee ära! Lenda, loo ja leiuta!

Leiutajad Iloni Imedemaal

Oma kodu sean ma võimalikult lapsesõbralikuks ning turvaliseks, et saaks lasta vabalt lastel toimetada ja luua. Emma on ka juba väga aktiivne ning otsib järjest enam viise maailmaga kontakti loomiseks. Enam-vähem kõik meie kodus ongi seatud nii, et Emma saab igal pool vabalt toimetada. Ainult rõdul on veel üks tomatikast, kuhu ta on vaatamata sinna etta paigutatud ronimispuule leidnud siiski juurdepääsu. Töötan hetkel välja lahendust, ehk tuleb see tõsta teisele rõdu osale, mis on ustega eraldatav? Igatahes on selge, et Emma soovib mullas ja liivas kaevata. Ja ma luban tal seda teha õues. Ainus keeld on mulla ja liiva liigne suhu toppimine. Selleks panen ma talle õrnalt käe suu ette, kui ta üritab maapinda suhu suunata. Emma õpib, et maapinda katsuda võib, uurida võib, aga kõiki asju suhu pista pole mõistlik. Kui ma tal aga mulla ja liiva käest võtaksin, õpetaksin, et maapinnal mängida pole hea. Ja keelaksin minu arvates ülemäära. Ehk ära tee ja tee nii väljenduvad ka läbi meie tegude, mitte ainult sõnade. Tüdruk on hea õpilane ning umbes 80% juhtudest ta pinnast enam suhu ei pista. Mulda võib uurida käega, silmadega, ninaga ehk katsu, vaata ja nuusuta. Kui öelda ainult: ära pane suhu!, ei saa laps aru, mida ta selle mullaga siis tegelikult teha võib. Positiivne väljend annab suuna, aga negatiivne lõikab tee üldse katki.

Kas ma söön selle liiva kõik ära?

Niimoodi loovalt me lastega siin suvel toimetame. Uurime loodust ja meie ühendust sellega ning ka iseendaga. Viimasel ajal on meil Pärdiga olnud käsil ka üks põnev projekt. Tasapisi valmistame ette vanema ja lapse joogatundi. Tundi, kus saame ühenduda lapsega – nii oma lapsega kui lapsega enda sees. Olla koos ja lähedasemad. Ning anda neile mõlemale lapsele enesekindlust ja julgust proovida läheneda loovalt. Et oleks rohkem muresid, mis lahenevad ära ja vähem keelde, mis lahutavad ära. Et oleks rohkem loovust. Eks ma annan teada, kui plaan on küps ning tuleb mõttest maailma ära.

Läheneme elule ühiselt ja loovalt!

Mitte ei keela ära, vaid loome ja teeme ära!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s