Me

Viimased kaks nädalat olid meie tihedateks kaaslasteks sõbrad Hollandist. Kutsusime neid külla ja käisime mööda toredaid kodumaa kohti. Kogesime Eestimaa ilu ja suve võlu. Eks oli natuke väsitav ka kahe lapsega ning küülikuga ringi traavida, aga mingis mõttes on tore, kui on põhjuseid, miks mugavusest välja tulla ja avastada elu väljaspool, seal ebamugavuses. Niimoodi ringi käies ja toimetades leiab rohkem kohti ja inimesi, kelle või mille kohta öelda meie. Sest meil on koos ühised kogemused ja mälestused, on mingi side. Hollandlased jäid tuuriga Eestimaal väga rahule ning härrasmees jättis isegi kaks paari jalanõusid alateadlikult Noarootsi, et oleks ikka põhjust tagasi tulla. Et jälle olla osa meie ilusast Eestist ning veeta aega meie toreda perega.

Me hollandlastega Haapsalus

Kolmapäeval oli meie viimane päev koos hollandlastega ja veetsime selle Noarootsi lähedal, Haapsalus. Meil õnnestus Pärdiga kahekesi isegi üks vahva rongisõit teha ja saada teada rohkem kuulsa kuurortlinna ajaloo ja arhitektuuri kohta. Põhjalikumad teadmised aitavad ju meie kogemust Haapsaluga tugevdada. Rongisõidu ajal sain ma toreda e-kirja YFU-lt (õpilaste vahetusprogramm), et 10 last, kes augusti lõpus Eestisse saabuvad, pole veel peret leidnud. Minult paluti abi, et need kenad lapsed leiaksid endale Eestis toredad pered, kellega koos meie-tunnet tunda. Ema süda võtab sellist asja väga tõsiselt ning nii ma saatsingi selle kirja paarile inimesele edasi. Lisaks vaatasin üle need lapsed, kes veel koduta ja nägin, et üks tore tüdruk Saksamaalt, kes oli mulle juba mitu korda silma jäänud, on samuti veel otsimas peret. Nii me siis tegime Hendrikuga kiire otsuse, et meie kodus ja peres on veel ruumi küll ühele toredale tüdrukule. Loodame, et temaga suudame saavutada samuti sellise siira meie tunde nagu Kritiga (vahetusõpilane Taist).

Kõigi meie jaoks on oluline olla osa meist. Pärt küsib üpris sageli, et mis me nüüd teeme. Või küsib mõnes pisut teises sõnastuses, mis meie elu nüüd edaspidi toob. Ja tema küsimuse rõhk pole tavaliselt mitte tulevikus toimuval tegevusel, vaid hoopis sellel, kas tema on sellesse tegevuse kaasatud. Ta tahab teada, kas ta on ikka osa meist. Kas tal on alati olemas oma osa meie grupis. Laps soovib turvatunnet ja kinnitust, et ta pole üksi. Sest kui nüüd mõelda, siis väikese lapse jaoks on kõige hirmsam asi, et ta jääb üksi. Looduses on nii seatud, et lapsed ei pea üldiselt kaua üksinda vastu. Ja see on rakumälus kirjas. Sellepärast tahab ka Emma alati näha, et keegi tuttav inimene, soovitavalt ema, oleks silmapiiril. Kõik lapsed tahavad tunda, et nad on kaasatud ja kaasa võetud. Et nad pole üksi, mina, vaid on koos, meie. Ja niisamuti see armas tüdruk Saksamaalt, kes loodetavasti ikka leiab tee meie juurde.

Kõige esimesena moodustame meie-tunde inimesega, kes on kõige lähemal. Minu jaoks on esimene meie peamiselt koos Hendrikuga ja siis meie Hendrikuga koos lastega. Lapse jaoks on üldiselt esimene meie emaga, eriti kui ta on beebi nagu Emma. Ema annab süüa, paneb magama, peseb ja kallistab. Järelikult on ema kõige olulisem, et jääda ellu. Seega on ema beebile esimene, kellega moodustada me. Hiljem muutub ema ja isa osakaal võrdsemaks ja see, kellega moodustada esimene meie, sõltub olukorrast. Ja mida vanemaks inimene saab, seda rohkem tekib võimalusi, kellega oma paar moodustada. Mõnikord on Pärdi jaoks meie tema ja vanaema. Vahel hoopis moodustavad paari sõbrad. See on ilmselt ka põhjus, mis kolm on seltskond. Sest kõige esimene meie ühendus moodustub kahe inimese vahel.

Pärt on paadis paaris hollandi neiuga

Nüüd, juba üsna sagedamini, moodustavad meie-paari Pärt ja Emma. Koos mürades, naerdes või mis seal salata, jageledes. Pärdi jaoks on veel natuke segane tema roll selles õe ja venna teemas ning ta küsib ikka sageli, kas tema on vend või õde. Sest me oleme teadlikult kasutanud laste kutsumisel ikka nende eesnimesid. Mulle tundub, et muidu jääb lastele mulje, et nad ongi nüüd ainult õed või vennad. Tegelikult on see õe ja venna teema ju ainult üks võimalust mitmest meie-paarist. Kui nüüd meile üks vahetus-õde juurde tuleb, siis laste dünaamika pisut muutub. Aga õnneks on meil ka küülik, kes aitab me asju ja meie-paare tasakaalus hoida.

Läbi meie-kogemuste ja ühenduste me tegelikult ju maailmaga suhtleme, selle kohta õpime ning elu siis maal loome. Kaks meie-paari saab ühendudes moodustada uue meie ja siis jälle ühendudes uue meie. Niimoodi, paari kaupa, saavad kõik inimesed osaks meiest. Kui on pere, on meie pere. Kui on linn, siis on meie linn. Riik on meie riik. Ja maailm on meie maailm. Mida rohkemate inimestega me suudame paare või seltskondi moodustada, seda kindlam tunne on. Sest siis on alati teadmine, et ma olen osa meist. Sest paraku on ju nii, et mitte ainult lastel pole raske üksinda ellu jääda. Varasematel aegadel oli üsna tavaline karistus külast väljaheitmine, mis sisuliselt võrdus surmanuhtlusega. Üksinda, ilma ühegi meieta, on väga raske hakkama saada. Tegelikult võiks öelda, et võimatu. Sest ainus võimalus on siis moodustada meie metsiku loodusega.

Räägitakse, et beebid ei saagi justkui aru, et nad on millestki eraldi. Nad tajuvad kõike kui ühte suurt mina. Lihtsalt vaatavad oma silmadest välja, et mis see suur mina/meie siin teeb. Inglise keeles tähendab me mina. Eesti keeles aga meie. Sama sõna andmas edasi tegelikult sarnase mõiste erinevaid tahkusid. Sest kui nüüd asja päriselt vaadata, vajame me kõik üksteist, et ellu jääda. Ja kindlasti vajame me loodust ja maad, kes meile kehad andis ja neid toidab. Meie kõigi kehad on osa planeedist Maa (ma ehk mina?). Kui me kõik üksteist vajame ja oleme tehtud samast materjalist, siis tegelikult oleme me kogu aeg me – nii ainsuse kui mitmuse mõttes.

Emma me-kogemuses minu ilusa vanaemaga

Minu jaoks on väga oluline olla osa me-st. Olla ühendatud. Teada, et ma olen hoitud, aktsepteeritud, toetatud. Et on olemas inimesed, kes on minu inimesed, kellega me oleme me. Otsida neid ühendusi, teadlikult luua ja hoida. Osa me-kogemusi võivad olla üürikesed, teised eluaegsed. Nad on kõik olulised ja toetavad. Iga ühendus loob kõigi jaoks kindlama turvavõrgustiku, nii emotsionaalselt kui täiesti füüsiliselt. Kuidas me jagame kogemusi, mälestusi, aga ka süüa ja kohti, kus viibida. Kuidas me saame jagada isegi oma pere ja kodu, kellegagi, kes tahab ka olla osa meist. Ja kui võtta meid kui osa Maast, siis oleme nagunii kogu aeg me. Alati koos, alati ühendatud. Me.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s