Sugupuu

Möödunud pühapäeval saime Saadjärve ääres kokku minu isa perekonnaga, või vähemalt suurema osaga neist. Isa vanematel on kuus last ja nendel kõigil on omad kaaslased ja lapsed. Ning siis veel mõned lapselapsed. Seega kokku kenakesti mõnus kamp rahvast. Vanaisa on küll juba surnud, aga vanaema tegutseb oma ilusas lilleaias veel täiega. Ja räägib alati rõõmsalt, et tal pole kunagi elus nii palju raha olnud ning ostab kõigile rõõmsalt kingitusi. Ja iga aasta tõstetakse veel pensioni ka. Lisaks teeb vanaema täiega nalja, vahel üsna musta huumorit. Räägime ikka, et tal võiks oma raadiosaade olla, et teistele pensionäridele ka elulusti süstida ja noorematele meelde tuletada, kui lihtne elu neil on. Sest kui sul on korraga kuus väikest last, majapidamine ning töö laudas (emapuhkusest pole mõtet unistadagi) ning majas pole vett või mingit pesumasinat, siis tuleb ikka väga sitke tegelane olla. Tuleb osata elu huumoriga võtta.

Minu teine vanaema saab järgmisel nädalal 75 ja vanaisa natuke rohkem. Ehk siis mu ema vanemad on elus ja nad peavad siiani talu. Töötavad iga jumala päev, kuigi vanaisa lubas kunagi, et jääb pensionile, kui esimene lapselapselaps sünnib. Pärt saab sügisel neli ja vanaisa koperdab ikka mööda põldusid. Hoiab nii oma vaimu virgena ja keha liikuvana. Ema peres on kolm last ja nendel kõigil on nüüd kaaslased ja lapsed. Ehk jällegi omajagu rahvast. Ning me kõik käime omavahel üpris tihedalt läbi. Kuidagi on minu mõlemad vanavanemad oma suure töö ja hoolega kasvatanud üles hoolivad ja ühtehoidvad lapsed, kes ikka mitu korda aastas kokku tulevad. Ja alati üksteist toetavad. Hoolimata erimeelsustest ikka ühise keele leiavad.

Olen käinud elus korduvalt ka mitmetel suguvõsa kokkutulekutel. Suurtel üritustel, kus hästi palju isesugust rahvast tuleb kokku ja räägib, kuidas keegi kellegi sugulane on. Eestis võiks erinevate suguvõsa kokkutulekutega ilmselt üsna ruttu kõik kaasmaalased ära näha. Tegelikult ma olen neid üritusi nautinud, eriti lapsena. Tekib selline mõnus ühtehoidmise tunne. Teadmine, et terve Eesti on toredaid inimesi täis, kellest vähemalt pooled on mu sugulased nii lähedalt, et nad saab ühele paberile sugupuu peale joonistada. Selline teadmine loob ühenduse Eestimaa erinevate paikadega ja inimestega ning annab tugevalt juurdunud tunde.

Kui ma eelmisel korral koos lastega ema emal maal külas käisin, palusin vanaemal aidata mul üles märkida tema kaugem sugupuu. Nii me vaatasime koos vanu pilte erinevatest vana*emadest ja vana*isadest. Ja nende vendadest ja õdedest. Ning ma kuulasin igasuguseid huvitavaid jutte ja joonistasin vanaema hiiglasuure sugupuu pealt maha enda otseste eelaste rea. Nii huvitav on teada nendest inimestest, kes on käinud enne mind. Kuidas nad elasid ning mida tegid. Kuidas meie suguvõsa ja minu enda ajalugu läbi selle on kujunenud just selliseks nagu see on. Kuidas kõigil nendel inimestel on nii suur roll mängida selles, et mina siin üldse praegu olen. Ja olen just selline, nagu ma olen. Tekib jällegi tugev ühenduse ja hoituse tunne. Tänulikkus kõigi nende vaprate inimeste ees, kes vaatamata elu raskustele on hakkama saanud.

Need tavalised, erilised hetked koos hoiavad ühendust Sugupuus

Tänulikkuse tunne on aluseks armastusele. Olen pannud tähele, et mida rohkem on minus aktsepteerimist, tänulikkust ja armastust elu suhtes, seda rohkem on mul seda kõike ka enda suhtes. Ja mida rohkem hindan ma iseennast, seda parem suhe on mul oma esivanematega. Kui ma ennast ei armasta, kritiseerin või teen maha, siis mõistan justkui natuke hukka ka kõigi nende rohkete inimeste elusid, kes olid enne mind. Olles enda osas hukkamõistev võib tekkida süüdistusi ka oma vanemate suhtes, sest nemad on paljuski mõjutanud mind kasvama selliseks inimeseks, nagu ma olen. Kui ma aga iseennast armastan ja hindan, olen tänulik oma vanematele, et ma olen kasvanud just selliseks inimeseks. Ehk mida rohkem armastan ennast, seda ilusam suhe on mul vanematega. Sest ma olen neile tõesti tänulik, et nende toel kasvas väikesest tüdrukust nii imeline naine.

Juba mitu aastat tagasi panin meie koju väga nähtavale kohale pildid minu ja Hendriku vanematest. Et hoida katkematut ühendust oma esivanematega. Sest iga vanem esindab ka kõiki neid vanemaid, kes olid enne teda. Vahel ma räägin nende piltidega asjadest, mis on mu hingel ja millest ehk päriselt ei tahagi oma vanematega rääkida. Ja see on mind palju aidanud. Samuti on aidanud mind see, kui ma õhtul pilte vaadates oma vanematele head ööd soovin ja hommikul neid tervitan. Iga kord vanematega ja nende kaudu esivanematega ühendust luues paraneb minu suhe kõigi eelkäijatega, kasvab tänulikkus ja armastus. Ning jäävad tagaplaanile igasugused ebavajalikud solvumised ja süüdistamised. Mida tugevam on ühendus sugupuus, seda tugevam olen mina. Minu esivanemad on justkui minu juured, mis lasevad mul osana sellest sugupuust sirguda taeva poole. Vanemate piltide valimisel eelistasin pilte, kus ma olen väikene tüdruk ja minu vanemad noored. Sest mingis mõttes mäletan neid igavesti just sellistena – noorte ja tahtejõuliste inimestena, kes andsid oma parima minu jaoks. Nii palju energiat lihtsalt selleks, et mina saaksin kasvada. Ja kõik need inimesed enne neid. Uskumatu, kui ilus on ühendus laste ja vanemate vahel. Kui oluline on hoida armastavana liini, mis on andnud mulle elu. Minu eluliini.

Imelised vanemad, esindavad kogu Sugupuud

Me suhtleme oma vanemate ja elus olevate vanavanematega võimalikult tihedalt. Seeläbi hoiame oma sugupuud pidevalt kasvamas. Lapsed saavad õppida olulisi kombeid ja oskusi ning vanavanemad saavad rõõmu ning elujõudu koosolemisest. Sellistest ühendustest saavad kõik osapooled midagi erilist juurde. Aga siira ja vahetu ühenduse hoidmiseks peab hindama neid inimesi, kes on olnud enne meid sellistena nagu nad on. Sest muidu kaob elujõud sugupuust. Iga puu vajab kasvamiseks armastust ja hoolt. See vajab mõistmist.

Erilised ühenduse ja avastamise hetked vanavanemate juures

Iga perekond on üks oks suurest sugupuust – osa oma esivanemate liinist. Iga esivanemete liin siin maal on osa Ilmapuust, iga liin moodustab justkui ühe Ilmapuu juure. Sellest puust, mille kaudu kõik meiesugused on ühendatud. Selleks, et see puu kasvaks, õitseks ja kannaks vilju, peab puu olema terve. Puu peab olema hoitud, toidetud, kastetud ja valgustatud. Mida sügavamal on juured, seda kindlam ja elujõulisem on puu. Iga perekond saab anda panuse, et nende oks oleks tugev ja ühendus juurtega kindel. Nii saavad juured veel kindlamalt Ilmapuud hoida ja kasvatada imelised õied ning luua maitsvad viljad. Oma puu küljest ei saa ära tulla, sest mingit teist puud ei ole. On ainult üks puu, selle juured, tüvi ja oksad. Kui me ühendust puuga ei hoia, siis puu närtsib ja ühes sellega ka meie. Hoiame oma Sugupuud! Et ka kõik need, kelle jaoks meie oleme juured, saaksid nautida elu sellel imelisel Ilmapuul.

Hoian Armastusega Ühendust

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s