Kohe

Kui ma olin väikene tüdruk, ootasin väga sünnipäevasid. Enda oma eriti, aga teiste omasid ka. Nagu Pärt praegu. Sünnipäevad on lõbusad, ilusad, saab nalja ja saab torti. Ossa poiss, kuidas mulle väiksena maitses tort. Tort oli nagu kõige parem asi üldse. Ja ma teadsin, et mõnedel sünnipäevadel sai kohe eriti head torti. Näiteks on üks minu tädidest super meister eriti maitsvaid torte tegema. Tädil ja ta mehel oli kaks last, seega peres kokku neli liiget. Niiet vähemalt neli korda aastas oli garanteeritud üks väga maitsev tort. Ega teiste pool sai ka häid torte, aga need tädi tordid on mul eriti meeles. Minu lemmik oli rongitort – rongikujuliselt sätitud biskviit rohke kohupiima ja puuviljadega. Tellisin tädilt rongitordi ka minu ja Hendriku pulmapeoks. Jah, ilmselt rongitort on mu lemmik maiustus läbi aegade. Vähemalt on mul sellega seotud kõige rohkem positiivseid mälestusi.

Rongitorti tahaks küll kohe

Eriti totter asi sünnipäevade juures oli aga see, et torti ei antud sugugi kohe. Mäletan selgelt, kuidas astusin sünnipäevale minnes uksest sisse ja nii lootsin, et saaks kohe torti. Aga ei saanud. Pidi sööma mingisuguseid muid asju, mis mind üldse ei huvitanud ja ootama, et millal lõpuks torti saab. Mõnikord pidime veel varem peolt ära minema, niiet tordist jäin üldse ilma. Siis läks sünnipäeva rõõmust vähemalt pool kaduma. Kui ma juba suuremaks sain, siis julgesin küsida ka, et millal siis torti antake. Ilmselt pidasid osad inimesed seda ebaviisakaks, aga ma tahtsin teada. Mõnikord sain isegi torti enne näha. Nondel kordadel oli ootamine mingis mõttes lihtsam, sest vähemalt olin ma torti näinud ja nuusutanud. Teadsin, kui väga on mõtet oodata. Sest ega ma sain kohe peale vaadates aru, kui hea tordiga tegemist on. Olin selline väike tordiekspert ja degusteerija.

Ja võite arvata, kas Pärt on täpselt samasugune – eriline tordisõber. Kui Pärt oli enam-vähem kaheaastane ja käis natuke Supilinnas lastehoius, imestasid kasvatajad alati, kuidas minu poeg torti sõi. Istus rahulikult laua taga ning sõi nautides tüki lõpuni. Ja kui sai juurde, siis võttis ka. Teised lapsed võtsid paar ampsu ja jooksid kohe ära mängima. Ju neil polnud seda tordigurmaani geeni. Natukene isegi kahju, et inimesed ei oska torti hinnata. Mina oskan küll. Siiamaani. Kuigi pean tunnistama, et tordi osatähtsus pidude juures on pisut kahanenud. Aga kui keegi on valmistanud või hankinud korralikult hõrgutava tordi, siis võtab siiani ikka naeratuse näole ja tõmbab tordimeeled käima. Aga vot seda nalja, et torti kohe pakutaks, seda kohtab ikka hiiglama harva.

Pärt võtaks alati kohe magustoitu

Sellel aastal pidasime Pärdi sünnipäeva kodus. Kutsusime kokku Pärdi lasteaia sõbrad oma vanematega ning mõned lähedasemad sugulased ka. Korter sai päris rahvast täis. Ei teagi, millal jälle sellist külg-külje kõrval pidu pidada saab. Igatahes mitte kohe, aga novembris veel sai. Igaüks leidis endale meie ülerahvastatud kodus mõnusa koha, kus olla ja inimesed, kellega suhelda. Ja kohe pakuti torti ka. Ja sefiire. Kõik hea kraam oli korraga laual. Minu tädi tegi Pärdi disosauruse-teemalise peo jaoks ka nämma dinosauruse tordi, mis ilutses uhkelt eraldi laual dinosauruse õhupallide vahel. Niiet kui kõik külalised olid kogunenud, pakkusime kohe torti. Pärt sai loomulikult ka küünlaid puhuda, laulsime ja jõime paugujooki. Ja see kõik oli kohe eriti mõnus.

Ühesõnaga oleme me Pärdiga parajad maiasmokad ja ükski päev ei möödu magustoiduta. Ja mulle ei meeldi see, et magustoitu ei saa kohe. Eriti, kui ma tahan. Inimesel peaks olema õigus valida, kas ta soovib alustada oma toidukorda magustoiduga või soolase toiduga. Sest kui ma nad mõlemad lõpuks ära söön, siis pole suurt vahet, kumb enne kõhtu läheb. Maos läheb kogu see kraam nagunii samaks kördiks. Seega kasutame me mõnikord sellist nippi, et serveerimegi magustoidu ja soolase toidu korraga. Eriti kui on ette teada, et väikemees on rohkem magustoidu peal väljas. Siis on motivatsiooni teha mõnus magustoit, mis on ka tervislik ja sisaldab ikka toitaineid ka. Kui ma mõlemad toidud korraga serveerin, pole kordagi juhtunud, et Pärt poleks soolast sööki söönud. Aga jääb ära kauplemine, et kes kui palju peab sööma. Mulle söögiga kaubelda ei meeldi. Söök on inimese õigus, kosutus ja samal ajal nauding. Las ta selleks jäädagi.

Emma on ka järjest avastanud uusi maitseid ning ajab kogu aeg suu ammuli, kui ta näeb, et teised söövad. Ja tundub, et tal on ka see magusagurmaani geen olemas. Kuigi ma talle veel ju otseselt magustoitu ei anna, vaatab ta magustoite erilise isuga. Ja ajab suu eriti pärani. Ükskord, kui me Noarootsis olles kõik autosse istusime, jäätised käes, hakkas piiga suure häälega nutma. Ta sai aru, et talle seda head kraami sugugi ei anta. Ma seletasin küll, et ta saab ka varsti, tuleb natuke aega veel oodata. Emmale see ei mõjunud, tema tahtis ka seda head kraami kohe.

Emmale antakse kohe putrtu

Mulle meeldibki, kui saab head kraami kohe. Mul on kodus üpris vähe nõusid, et oleks rohkem ruumi ja vähem koristamist. Aga need nõud on ilusad ja toovad rõõmu. Ma kasutan neid nõusid kohe ega hoia mingiks tähtsaks puhuks. Sest iga hetk on tähtis, sest ta on praegu. Las see hetk olla võimalikult ilus ja hea. Tulevik on täiesti ebakindel ning kuigi me teeme plaane ja loodame, et nii ka läheb, siis vahel läheb hoopis teisiti. Ja siis võib juhtuda, et see hea asi, mida ootasime, ei saabugi. Kuna me ei mahutanud teda hetke, vaid jätsime ootama. Mingeid ebaselgeid tuleviku aegu.

Mina elan võimalikult palju kohe, hetkes, siin ja praegu. Teen neid asju, mis tunduvad õiged ja toovad rõõmu. Mitte ei hoia tulevikuks, tulevikuks on teised rõõmud. Elu on rõõme täis, tuleb olla lihtsalt neile avatud. Näiteks mõnikord tundub soolane toit pärast magustoitu hoopis maitsvam ja vajalikum. Loomulikult tuleb olla mõõdukas ning säilitada terve mõistus. Samas panna tähele, et mõistus elus liiga palju reegleid ei looks ja rõõmu ära ei võtaks. Tasakaal on alati keskel. Ka liigne minnalaskmine võib hetkest rõõmu ära võtta. Alati pole vaja kõike kohe saada. Mõnikord selgub, et see asi, mida ma kohe ei saanud, polnudki see õige. Elul oli midagi veel paremat varuks, lihtsalt seda paremat asja tuli kauem oodata. Aga oodata saab ka ootamata. Nautides seda, mis on kohe olemas.

Sellised toredad tegelased alati kohe kambas

Kui olen tõesti hetkes kohal, tean päriselt, mis mul siis kohe vaja on. Ja kuidas teha nii, et teised saaksid kohe selle, mida neil on vaja. Hetkes tean, kuidas hoida rõõmu.

1 Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s