Kummikommid

Enne jaanipäeva käis Pärt Vehendis olles koos Hendriku ja naabripoisiga Elvas poes ning ostis vanema poisi eestvedamisel esimest korda elus kummikomme. Ilmselt oli Pärt varem ka kuskil neid pehmeid komme söönud, aga meie talle kummikomme ostnud polnud. Ja üldiselt puudus Pärdi sõnavaras enne ka selline sõna. Nüüd sai Pärt teada, mis kummikommid on ja need jätsid talle kustumatu mulje. Nähtavasti polnud hea mälestuse loomise taga ainult kommide magus maitse. Tähtis oli ka asjaolu, et ta käis isaga ja oma väga tähtsa vanema sõbraga koos poes ning sai sealt ise midagi sellist valida, mida me tavaliselt ei osta ega söö. Milline rõõmus samm vabaduse poole. Kui siis autotäis härrasid Vehendi hoovile saabus, noorematel pakk kummikarusid käes, sädeles Pärdi nägu uhkusest. Ta oli astunud ühe olulise sammu täiskasvanu elu poole. Kus on rohkem vabadust ja rohkem vastutust. Poiss oli saanud valida ise (või siis murdeealiste jaoks veel parem, sõbra soovitusel) midagi sellist, mida ema tavaliselt pole nii heaks kiitnud.

Kui Hendrik oma viimasele tööreisile läks, käskis Pärt tal pühalikult lubada, et isa toob tööreisilt kummikomme. Ja lisaks Pärdile pidi isa tooma komme ka naabripoisile Vehendist. Sest see käis Pärdi mälestuses asja juurde. Et komme süüakse koos sõbraga. Hendrik lubas tuua. Kui siis Hendrik ühel ilusal neljapäeva õhtul tööreisilt koju saabus, küsis Pärt elevil olekuga, et kas kummikomme toodi. Ja Hendrik ütles, et ta tõi. Aga tegelikult ta ei toonud. Hendrik unustas õigel hetkel kummikommid osta, sest tal olid terve ära oldud nädala töömõtted peas ja tihe graafik, mida jälgida. Ja kui tal siis meelde tuli, oli juba hilja. Kuskilt polnud enam kummikomme osta. Aga Hendrik oli kaval ja ütles, et Pärt saab kummikommid siis, kui nad Tallinnasse töö juurde lähevad.

Samal õhtul sõitsimegi perega Tallinna poole, et ööbida Hendriku onu suvilas Viimsis. Järgmise päeva pärastlõunal sõitis Hendrik koos Pärdiga Tallinna linna, et minna koos kontorisse. Hendrikul vedas ja Pärt uinus autos ning mees sai teha kiire peatuse ühes tanklas ning osta kaks pakki neid samu kummikarusid, mida koos Vehendis söödi. Pärt ei ärganud selle peatuse ajal üles ega saanudki teada, et isa unustas talle ja sõbrale reisilt kummikomme tuua. Laps oli rõõmus, kui isa talle pakid üle andis ning lubas tal iga päev oma pakist ühe peotäie komme süüa. Sest kuigi kummikommid on maitsvad, tuleb neid süüa piiratud koguses. Siis mahub kõhtu veel ka sellist toitu, mis sisaldab vajalikke toitaineid ja tervis püsib hea. Poiss sai kohe oma esimese peotäie komme kätte ning hakkas mõnuga nosima. Ülejäänud pakk jäi ootama järgmist päeva ja uut peotäit.

See pakk kommidega pole siiani tühjaks saanud. Kui me Tallinnast edasi Noarootsi läksime, pidas Pärt rõõmsalt graafikust kinni ning sõi tõesti iga päev ühe peotäie komme. Sellest sai justkui tema püha toiming. Pärt ehitas endale onni, pani oma peotäie kummikarusid paberi sisse ning läks vaikselt oma onni nosima. Sõi aeglaselt ja mõnuga, nautis täiega. Sest kummikommid ongi ju nautimise toit. Mõnikord oli Pärt eriti lahke ning lubas mul ka enda peotäiest ühe magusa karu süüa. Uskumatu suuremeelsus. Ja ta ise oli ka nii uhke, et ta emaga oma komme jagab. Ning ta lasi mul alati valida meelepärase karu ning andis siis kommi nii armastavalt ja tähtsalt üle. Ikka hoides alles seda uhkust, seda teadmist, et ta on juba natuke rohkem täiskasvanu ja talle on rohkem lubatud. Teades oma vabadust ja sellega kaasnevat vastutust.

Vahel anti Noarootsis jäätist ka, see ka ikka paberi sees

Ühel päeval Noarootsis juhtus kummikommidega aga eriti tähelepanuväärne lugu. Nimelt tahtis Pärt, et pärast ühe peotäie kummikarude söömist antaks talle üks peotäis veel. Laps lubas väga usalduslikul ilmel, et ta tõesti paneb need lihtsalt oma onni järgmiseks päevaks valmis. Ja ma uskusin ja usaldasin teda. Ma andsingi talle ühe peotäie komme veel ning Pärt mässis need paberisse ja viis oma onni pingi peale. Ja need kommid olid seal alles, kui ma õhtul kontrollisin. Ning kummikommid olid pingil paberi sees alles ka järgmisel hommikul, kui poiss neid sealt ülimalt tähtsa näoga sööma läks. Pärt tõestas nii endale kui mulle, et ta on usalduse vääriline. Juba tõesti palju suurem poiss. Laps mõistis, et vabadusega käib käsikäes vastutus. Et tõeline vabadus, mis toob rõõmu, on võimalik vaid piiride sees.

Kui me Noarootsist reede hilisõhtul Tartusse jõudsime, unustas Pärt oma kummikommid ära. Vähemalt pole ta nende järele rohkem küsinud ja me pole ise pakkunud ka. Nüüd siis seisab Pärdi peaaegu tühi pakk kummikarusid koos sõbra kommipakiga meie köögi kapis. Ilmselt tal tulevad need meelde, kui me jälle Vehendisse läheme. Ja Pärdil algab järjekordne etapp täis kasvamises. Sest endast vanema poisiga, ja mõnikord on neid mitu, on vahel päris raske sammu pidada. Selleks peabki olema natukene nagu kummist karu. Võimalikult sitke, aga samas pehme. Võimalikult magus ja armas, aga ikka oma kindlat värvi. Et elu õppetunnid sirge seljaga vastu võtta, olles samas piisavalt pehme, et mitte lasta neil ennast lömastada. Ning säilitada selle kõige juures veel oma isikupära.

Pärt on nii vahva poiss ja vaatan uhkusega, kuidas ta iga päevaga ainult veel vahvamaks kasvab. Üritame luua talle mitmekülgset keskkonda kasvamiseks, kus on piisavalt piire ja piisavalt vabadus. Piisavalt võimalusi olla sitke ja piisavalt võimalusi olla pehme. Ja küllalt erinevaid kogemusi, mis aitavad tal täis kasvada ja elu väljakutseid ületada. Kummikarud kõhus, hakkas Pärt harjutama rattasõitu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s