Kompliment

Olen alati olnud tähelepanelik teiste inimeste suhtes. Ma märkan, kui kellegi soeng on kasvõi natukene muutunud või kulmud pisut tumedamad. Mulle jääb silma, kui sõbral on uued riided või uus suhtumine. Ja tavaliselt üritan inimesele ka siis komplimendi teha. Kõik inimesed tahavad, et neid märgatakse ja tunnustatakse. Kasvõi väikeste asjade pärast. Teiste tähelepanu ja tunnustavad sõnad kinnitavad, et oleme midagi hästi teinud. Ka siis, kui me ise teame, et see nii on. Teiste kinnitus kinnistab meie oma teadmist veelgi. Aga mõnikord, vahel ikka tuleb ette, võime olla ebakindlad oma tegevuste või välimuse osas. Siis on eriti tore, kui keegi kena sõnaga toetab ja halvast kohast edasi aitab. Asi polegi ju niivõrd selles, mida komplimendina öeldakse, vaid selles, et keegi märkab ja hoolib. Keegi aitab olla endas kindlam.

Tegelikult tahavad ju kõik inimesed olla märgatud. Isegi kui nad seda mõnikord ei tunnista. Kui keegi on elus saanud palju negatiivset tähelepanu, siis võib tunduda, et märkamine tähendabki halbu tagajärgi. Või on lihtsalt nigel olla ja tahaks maa alla vajuda. Siis võib tõesti hakata tunduma, et parem on, kui mind ei panda tähele. Mul küll on vahepeal selline tunne. On kohe eriti halb päev ja tahaks selle kuidagi nii mööda saada, et keegi ei näe. Aga kui siis ikkagi keegi tuleb ja märkab ning ütleb midagi tõesti ilusat, läheb päev kohe kordades paremaks. Näiteks laupäeva hommikul tundsin ennast pisut sandisti. Väliseid põhjuseid oli erinevaid, aga peamine oli ikka see, et ma polnud ise endas kindel. Ma tundsin ennast näruselt ja nägin ka pisut selline välja. Tulime siis perega Viimsi Selverist kahe käruga välja, kui Hendrik mind rõõmsalt vaatas ja ütles, et ma olen isegi sellisena väga ilus. Tema kompliment andis minu päevale hoopis uue sära ja energia. Ma tundsin, et minust hoolitakse ja ma olen tähtis. Mis siis, et sisimas tean ma seda nagunii. Tollel hetkel näed polnud meeles.

Küll mul on ilus ja töökas mees

Pärt on komplimentidega väga osav. Mõnikord ütleb ta nii ilusti, et kohe suu jääb lahti. Oleme hetkel Noarootsis, Hendriku vanemate maakodus. Siin on alati nii mõnus õhustik ja kuidagi loomulik olemine. Pühapäeva hommikul tegin endises laudas, nüüdses suures toas hommikusi joogaharjutusi. Vaatasin korraks Pärdi poole, et kuidas ta oma autodega põrandal toimetab. Poiss vaatasn mulle armastava ilmega otsa ja ütles: „Emme, sa oled nii ilus. Sa oled alati nii ilus. Ma olen nii õnnelik, et mul on nii ilus emme.“ No nii, olin täiega sulanud. Selline soe ja siiras armastuse avaldus. Siis ta rääkis veel natukene edasi ja mainis, et tegelikult on kõik inimesed väga ilusad. Ja ehitusmehed ja isegi loodus. Oli tunda, et Pärt oli omadega ilusas kohas, kui ta juba ka ehitusmehi ilusaks pidas :D.

Ilus noorhärra Pärt

Kõige paremad komplimendid tulevad südamest. On siirad ja soojad, nagu väikesel lapsel. Sellised tähelepanekud saavad sündida ainult armastavas inimeses. Selleks, et teistele komplimentidega armastust avaladada, tuleb seda ju enda seest kiirata. Mina üritan ka ikka inimestele komplimente teha. Enamasti need õnnestuvad ja toovad teisele poolele rõõmu. Aga mõnikord mitte. Vahel pole minu energia, millega ma kiitva märkuse esitan, piisavalt siiras ja soe. Mõnikord pole teine inimene valmis kiitust vastu võtma. Ehk on kiidetu muutuse suhtes pisut häbelik ja tunneb ebamugavust, kui sellest räägitakse. Mõnikord võib teisel olla lihtsalt paha tuju ja teda ajab iga märkus, ka positiivne, veel rohkem närvi. Aga üsna tihti on nii, et inimene tunneb komplimendist rõõmu küll, aga ta on lihtsalt nii jahmunud, et ei oska kohaselt reageerida.

Minuga on elus mitu korda niimoodi juhtunud. Näiteks on mõned inimesed mulle blogi kohta midagi kiitvat ja ilusat kirjutanud. Ma olen alati selle peale väga rõõmustanud ja olnud ülitänulik ning saanud kõvasti juurde innustust veelgi kirjutada. Aga ehk pole ma alati nendele komplimentidele väärikalt vastata osanud. See tuleb lihtsalt ebakindlusest. Sellest mõttest, et ah, mis nüüd mina. Kas tõesti märgati mind ja see inimene mõtleb neid ilusaid sõnu tõsiselt? Ka tookord Selveri parklas, kui Hendrik mu ilu kiitis, ei reageerinud ma ülipositiivselt. Ma olin lihtsalt jahmunud, et ta mind sellisel hetkel üldse heas mõttes tähele paneb. Aga mu mehe kompliment tegi olemise ikka heaks. Ja ma naeratasin häbelikult, aga päriselt.

Eks enesekindlusega endas tuleb ka oskus komplimente paremini vastu võtta. Ja oskus komplimente paremini teha. Sest on vaja julgust, et ilusti öelda. On vaja südikust. Kui mitu korda olen ma tänaval näinud mõnel naisel näiteks nii ilusat kleiti seljas, et tahaks kohe minna juurde ja talle seda öelda. Ilmselt pole ma seda kordagi teinud. Aga järgmine kord teen, ausalt. Mäletan, kui kord tuli üks kena naine minu juurde ja ütles, et mul on väga ilus seelik. Mul vajus ausalt öeldes suu lahti. Eestis on see ju nii haruldane, et võõras inimene komplimendi teeb. Ja see ilus naine veel ütles mulle, et jah, ma räägin sinust. Sest ta sai mu kohmetusest aru. See oli siis, kui Pärt oli veel väike ja mulle tundus, et ma näen kogu aeg välja nagu mingi suvaline perenaine. Nüüd ma proovin kodus välja näha rohkem nagu ilus perenaine. Et vähemalt peeglid mulle komplimente teeksid. Isegi nendel kordadel, kui ma kannan retuuse, naeratan armsasti.

Selle aasta kevadel lasimegi oma koju panna seina peegleid juurde. Sest tervelt aasta aega polnud mu kodus ühtegi peeglit, kust ma ennast normaalselt näha ja imetleda saaks. Teha iseendale komplimente oma välimuse kohta. Ennast kiita. Ma avastasin, et tollest samast perioodist, kui Pärt oli väike, oli mul tekkinud enda välimuse osas teatav vastumeelsus. Mulle tundus pidevalt, et ma pole piisavalt ilus ja seepärast ei tahtnud ma ennast ka peeglist vaadata. Aga nüüd vaatan ma ennast peeglist üpris tihti. Imetlen ennast nagu väikese tüdrukuna. Ja õpetan seda ka Emmale ning miks mitte ka Pärdile. Eks mees peab ka ikkagi ilus olema.

Armas preili Emma

Panen tähele, et lapsed reageerivad alati väga positiivselt, kui ma ennast ilusaks pean. Või kui Hendrik minu ilu kiidab. Või mõnda muud minu head omadust või tegu. Ning kui mina oma meest kiidan ja imetlen. Lastele meeldivad enesekindlad ja ilusad, õnnelikud vanemad. Nad tahavad neid imetleda ja tunda ennast õnneliku osana ilusast perest. Lastele meeldib ka teistele inimestele siiralt ilusti öelda. Sest see annab turvatunde. Minule meeldib ka, kui mulle ilusti öeldakse ja mulle meeldib, kui mul on julgust öelda teistele ilusti. Kasvõi sellele ilusale naisele tänaval kiita tema kleiti. Sest kes teab, ehk see ilus naine on ka vahepeal oma ilust teadmatuses. Igatahes annab siiras kompliment saajale alati mõnusat kosutust. Millal sina viimati kellelegi komplimendi tegid? Millal viimati ennast suure armastusega peeglist imetlesid?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s