Ühendus

Hendrik läks pühapäeva õhtul kodust ära tööreisile. Ma olin suhteliselt läbi just lõppenud joogakoolitusest ja oleksin suurima heameelega pisut hinge tõmmanud. Aga selleks mulle aega ei antud. Olin jäänud mitmeks päevaks Emma ja Pärdiga koju ning pidin otsima välja kõik oma parimad võtted ja mõtted, et eelseisvate päevadega edukalt hakkama saada. Teadsin juba ette, et see saab olema üks paras katsumus. Olla mitu päeva ainus lapsevanem on isegi siis väljakutse, kui ma olen puhanud. Aga kui minu osad vajadused on pigem miinuse poole, siis tuleb hästi hakkama saamiseks veel eriti osav olla. Esiteks saada hakkama eluga, mille ma olen endale tegelikult ise loonud. Eluga, mida ma tahan (kuigi vahel tahaks natuke põgendeda ka). Ja teiseks, leida ressursse, et luua elu veel paremaks. Et soov põgeneda kaoks hoopis ja tekiks hoopis suurem soov eluga veel rohkem ühenduda.

Minu õpingukaaslased, ühendused üle Maa

Kõige raskem oligi ilmselt pühapäeva õhtu. Ma olin nii harjunud, et Hendrik on kodus ja uus olukord tabas mind justkui välk selgest taevast. Pluss ma olin tõesti füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud. Ilmselt ma polnud sellel pühapäeva õhtul maailma kõige ideaalsem ema. Aga ma sain hakkama. Sain hakkama ka esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Neljapäevaks tundus juba, et mul on see laste värk täiega käpas. Olin kolmapäeva õhtul pärast Hendriku õe lõpupidu saanud lapsed kuidagi võluväel tavapärasest varem magama ning leidsin ennast üksinda joogamatilt. Olin seal tund aega ning harjutasin igasuguse väsimuse ja pinged kehast välja. Ja neljapäeva hommikul juhtus midagi harukordset. Ärkasin täiesti ise päris vara üles ja ronisin voodist välja. Lapsed ei ärganudki selle peale üles, vaid magasid veel üle tunni aja. Ossa poiss, kus ma jõudsin hommikul selle vaba ajaga enda jaoks igasuguseid häid asju teha. Tundus, et sain oma tassi peaaegu jälle täis.

Kui lapsed neljapäeva hommikul ärkasid, pidime minema koos kella 9.30-ks minu juuksuri juurde, et minu silmi värvida (ripmseid ja kulme). Olin veel eelmisel õhtul olnud valmis kogu kambaga minema, aga siis sain aru, et tegelikult on minu elus teisi inimesi veel. Pole vaja kogu koormat ülemäära palju üksinda kanda ja ennast väsitada. Tuleb võtta ühendust kellegagi, kes saaks aidata. Mu õde oli sellel nädalal meile hästi palju abiks, aga tema oli neljapäeval koolitusel. Niisis pidin leidma kellegi teise, kes tööpäeva hommikul umbes pool tundi vaba aega leiaks. Nii ma siis helistasin oma isale ja küsisin, kas ta oleks nõus tulema juuksuri juurde ja lastega umbes 20 minutit õues jalutama. Ta oli nii lahke ja tuligi. Nii ma sain oma silmad jälle ilmekamaks värvida ja lapsed olid samuti hoitud. Aitäh sulle isa! Ühendus minu perega toetas mind sellel nädalal ja on mind alati väga palju toetanud.

Sellel nädalal sain jälle aru, kui oluline on olla ühenduses teiste inimestega. Kuidas me saame kõik üksteist toetada ja aidata, et kõigil oleks kergem. Ja toredam ka. Et oleks ka mitmekesisemad elud. Käisin sellel nädalal keskmisest rohkem külas. Näiteks läksin kolmapäeva hommikul oma kahe põnniga sõbranna poole, kes ka kahe põnniga kodus on. Need paar tundi möödusid seal väga kiirelt ja lõbusalt. Lapsed mängisid hoolega ja emad said juttu puhuda. Mõnus ühenduste uuendamine ja loomine. Isegi Emma tunneb juba külaskäikudest mõnu. Tüdruk on nii asjalik ja roomab ainult ühe asja juurest teise juurde. Tema huvi maailma ning teiste inimeste (eriti laste) vastu on piiritu. Preili ei suuda vahel ühte sekundiki selili olla, et ma ta mähkmed saaks ära vahetada. Tal on vaja juba kuskile tõtata. Luua maailma järjest uusi ühendusi. Ühenduda eluga.  

Emma ühendub eluga

Mida rohkem ma tahan elus korda saata ja kogeda, seda rohkem ühendusi mul on vaja. Ühendusi ümbritsevaga. Pidevalt on vaja luua uusi ühendusi, saada uusi teadmisi. Uuendada olemasolevaid ühendusi inimestega. Ja luua uusi. Need ühendused on minu tugivõrgustik elus, mis ei lase mul kukkuda. Mida tugevamad on ühendused, seda rutem need mu tasakaalutuse korral kinni püüavad ja jälle püsti aitavad. Minu pere, sugulased ja sõbrad. Isegi vahel täitsa võõrad inimesed, kes lihtsalt märkavad ja soovivad abiks olla. Näiteks nagu see naine, kes mulle ja lastele kolmapäeval perearsti juures ukse lahti tegi ning häbelikult naeratas. Ja mina olen hästi suur osa oma laste tugivõrgustikust ja mina olen see, kes aiab neil oma võrgustikku kasvatada. Mida tugevam on minu ühendus nendega, seda turvalisem neil on.

Ühendume Pärdiga

See nädala näitas taaskord selgelt ka seda, et kõige olulisem on hoida ühendust iseendaga. Teada ja tunnetada, mis mu kehal parasjagu kõige enam vaja on. Ja teada viise, kuidas neid vajadusi kõige efektiivsemalt rahuldada. Näiteks sain ma aru, et mul peaks olema välja töötatud rohkem retsepte, kuidas kiiresti ja tervislikult perele (iseendale) süüa valmistada. Juhtudeks, kui aega on tõesti vähe. Mul peaksid olema kodus alati olemas need vajalikud toiduained, vajadusel ka näiteks juba varem valmis tükeldatud. Ja no sellel nädalal kasutasin ma kaks korda olude sunnil ka toidukulleri abi, sest ma ei tahtnud lihtsalt võileiba süüa. Hea toit on ju kostus ja jõud. Nagu ikka pöörasin hästi palju tähelepanu magamisele ja füüsilisele aktiivsusele. Aga sellel nädalal veel eriti, sest ma pidin olema leidlikum, et oma kvoot täis saada. Õnneks oskan ma õigeid efektiivseid harjutusi keha treenimiseks ja ka lõdvestamiseks. Oskus kasutada iga vaba minutit puhakmiseks ja lõdvestumiseks kulub tõesti väga ära.

Lisaks aitas mind sellel nädalal emotsionaalne ühendus Hendrikuga. See, et ma saatsin ta toetavalt reisile. Rõõmsalt, et tal oleks jõudu hakkama saada. Niisiis ei katkenud tema lahkudes meievaheline ühendus. Tihti, kui mul oli nädala sees raske, mõtlesin ma oma abikaasa peale. Justkui ühendades oma jõu tema omaga, et meil mõlemal oleks rohkem. Ja siis pühendasin selle jõu, millele vaja. Enamasti meie lastele. Me helitasime ka tihti, tegime videokõnesid ja saatsime isegi sõnumeid. Hoidsime ühendust meie vahel toimiva ja tugevana. Sest siis on ka pärast kergem eluga edasi minna, mitte justkui hakata uuesti ühendust looma. Ja kui me neljapäeva õhtul lõpuks jälle kõik kokku saime, oli see üks hiiglama tore taasühinemine. Elu läks kohe nii palju kergemaks. Sest Hendrik on ikka mulle tohutult palju abiks. Sellised lahusolekud aitavad suurepäraselt märgata, kui oluline ja toetav on Hendrik. Kuidas meievaheline ühendus on pärast ühendust iseendaga minu turvavõrgustiku järgmine väga oluline osa.

Nüüd ma siis tegelengi järjest enam vajalike ühenduste hoidmise ja loomisega. Ühinemisega. Iseendaga, abikaasaga, perega ja teiste inimestega enda ümber. Loodusega ühildumisega. Sest ühendusest saan ma jõudu, et kasvada ja luua. Luua veelgi uusi ühendusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s