ÖöLiblikas

Laupäeva õhtul oli mu joogakoolituse lõpuaktus. Esitasime oma kursusetöö, rääkisime, laulsime ja soovisime üksteisele edu. Viimased kaheksa nädalat oli tõeliselt õpetlik ja kosutav aeg ning pakkus kõike seda, mida ma ootasin ning enamgi veel. Täiesti ootamatult lõin ainult interneti teel suheldes ka mõnusaid suhteid üle kogu maailma. Isegi kui me enam kunagi ei kohtu, puudutasime me üksteise elusid ja nägime üksteise muutumisi. Aga loomulikult oli koolituse aeg täis igasuguseid väljakutseid. Pidin tegema ruumi hoopis uutele tegevustele, mis nõudsid päris palju aega ja energiat. Andsin oma parima, et leida tasakaal koolituse kvaliteetse läbimise ja pereelu harmoonia hoidmise vahel. Vahel vaatasin kadedusega kõiki neid inimesi, kellel pole lapsi ja kes kogu vaba aja said pühendada ainult õppimisele. Siis lasin kadedusest lahti ja teadsin, et minu elu ongi just selline. Mul on kõik see, mida ma olen alati tahtnud ja ma saan sellest ju jõudu juurde. Ma saan kõik õpitu kogu aeg päriselt ellu rakendada, sest elu ei anna puhkepause. Tuleb olla kogu aeg teadvel, rahulik, tasakaalukas, et üldse leida aega õppimiseks. Ja ma leidsin. Ja tänu sellele leidsin ka enesekindluse, et ma saan teha ükskõik mida, kui ma seda päriselt tahan. Kui soov on suur, tekivad kuidagi ka võimalused. Minu esimene lugu blogis rääkiski enesekindlusest ja selle otsimisest. Tundub, et hakkan soovitud eesmärgile järjest lähemale jõudma.

Laupäeva hommikul, kui kärutasin rõdul Emmat magama, hakkasin mõtlema, et pole ammu midagi blogisse kirjutanud. Kuna olin paarist viimasest sündmusterohkest ja mitte ülemäärase unega nädalast kurnatud, siis tundsin, et mul pole selleks jõudu. Tegelikult tekkis korraks isegi selline mõte, et kas üldse on veel mõtet seda kirjutada. Võib-olla on see blogi värk ennast ammendanud. Aga selle mõtte hetkel lendas Emma vankri peale üks üpris suur ööliblikas. Otsekui andes mulle märku, et minu töö pole veel tehtud. Ja see liblikas jäi vankrile päris kauaks ajaks ning lendas hiljem koos minuga tuppa, kui ma olin Emma magama pannud ja hakkasin tegema oma viimaseid koolitöid enne lõpetamist. Ja see sama liblikas (või siis mõni teine ööliblikas) tuli Emma vankrile ka täna hommikul. Sest ma polnud ju ikka midagi kirjutama hakanud. Töö jätkub. Enesekindlust kulub mul kindlasti veel rohkem ära. Sest mida rohkem on kindlust endas, seda kindlam on.

Ööliblikas meie toas

Eile õhtul tundsin, et tahaksin täna terve päeva magada. Ma olin tõesti lihtsalt nii väsinud. Aga õnneks on mul kaks toredat last, kes ikka vara hommikul rõõmsalt üles ärkavad ning soovivad koos päevale vastu sammuda. Nii ka täna. Niiet minu puhkus piirdus täpselt nende kaheksa öötunniga, mida on tegelikult isegi päris palju. Ka täna tundus nii raske leida aega ja jõudu, et midagi kirjutada. Justkui oli erinevaid mõtteid, millest ja kuidas kirjutada, aga ükski ei tundnud õige. Nii ma siis hakkasin kirjutama ööliblikast. Kirjutasin mitu korda algust ümber ega tea veel ka praegu, kuhu ma täpselt selle jutuga sihin. Justkui on mingi suur siht, mida ma öelda tahaks, aga pole kindel, kas ma suudan selle ellu viia. Täpselt sama mõttega hakkasin ma ka seda blogi eelmise aasta sügisel kirjutama. Teades, et ma tahan seda teha. Teades, et sellel on mingi suurem eesmärk ja siht. Teades üldjoontes, mida ma taotlen. Aga polnud päris kindel, kas see õnnestub. Ja teades ka seda, et blogi on osa mingist suuremast plaanist, mis alles rullub lahti. Ja nüüd ma tean ka seda, et blogi ei mahuta enam kogu minu loomise potentsiaali ära.

Tollel hetkel oma elus, kui alustasin ÖöLiblikas blogi, olin ma justkui öös. Ma teadsin, et olen teel. Aga oli pime. Ma ei teadnud täpselt, kuhu ma lähen. Puudus suurem eesmärk või vähemalt kindel usk, et ma saaksin mingeid suuri eesmärke veel üldse ette võtta. Ma isegi vahel kartsin neid. Olles olnud neli aastat kodune ema tekib tunne, et see ongi kõik. Ema olla on väga tore, tõesti. Aga ema olla on eriti tore veel siis, kui ma tean, kuhu ma oma eluga lähen. Kui ma tean, kuhu ma suundun. Kuhu ma oma lapsi viin. Isegi kui on parasjagu pime, siis võiks olla teadmine, et see tee viib valguse poole. Mul oli teadmine, et iga öö lõpeb koidupunaga. Et iga ööliblikas on tegelikult teel valguse poole. Ja praegu, olles ikka veel üsna väsinud ja natukene sellest segane, tundub mulle, et hakkabki koitma. Ma loodan, et see pole miraaž, vaid tõelisus. Mul on jälle suuremad eesmärgid ja kindlamad suunad. Mulle on jälle saanud selgeks, kuhu ma täpsemalt lähen. Nüüd tuleb järjest leida viise, kuidas sinna jõuda. Minna edasi mööda sama teed, sest tundub, et see tee viib tõesti ööst välja. Ja kõige tähtsam, mitte kaotada valgust silmist.

Öökull Pärt lasteaia lõpupeol

Öö on ju vajalik. Öö on aeg puhkuseks, hingetõmbeks. Öö on aeg sisse poole vaatamiseks ning sisetunde leidmiseks. Ainult tõeliselt pimedas saame kogeda, mida tähendab usaldada iseenda sisemist teadmist. Sest midagi muud lihtsalt pole. Aga koidupuna on aeg vaadata jälle ümberringi. Lasta silmadel valgusega harjuda. Näha, mis toimub. Taibata, kuidas minu öösel kogutud teadmine ühildub ümbrusega. Ja praegu ongi see aeg. Vaadata jälle maailmas ringi. Kogeda kõigi meeltega ja ahmida tõusvat valgust endasse.

Iga liblikas alustab teekonda röövikuna. Väikese ussikesena, kes roomab ringi ega teagi täpselt, kelleks ta kasvab. Millised potentsiaalid ja ilu temas peituvad. Ta lihtsalt toimetab nii nagu loodus on ette näinud ja usaldab, et kõik on nii, nagu peab. Ja ehk loodab, et kunagi juhtub midagi veelgi imelisemat. Ja siis tõmbub röövik kookonisse. Ta alustab pimedas ja peidus suurt muutumise protsessi. Kui tema öö saab läbi, on aeg hoolega ehitatud seinad langetada. Tulla kookonist välja ja kogu oma ilus lennata maailma. Nautida lillede ilu, nende magusat lõhna ja maitsvat nektarit. Olla ilus ja õitsev. Sirutada oma tiibu. Avastada kogu see potentsiaal, mille loodus on talle andnud. Kui liblikas aga ei näe vaeva, et ehitada kookon ega usalda elu, et seal pimedas natukene puhata ning siis välja tulla, ei koge ta kunagi kõiki neid võimalusi, mis temas tegelikult peidus on.

Hendrik ja Emma kookonis

Millal veel ronida oma väikesest kookonist suurde maailma kui aastaringi kõige ilusamal ajal, õitsemise ja viljade valmimise ajal. Ajal, mil isegi ööd on valged. Et ahmida endasse kogu see valgus, mida vahepeal peaaegu üldse ei olnud. Nautida valgust ja igavest päeva. Samas aga teades, et igale päevale järgneb alati öö. Niimoodi see elu loob. Läbi tasakaalu ja selle kõigutamise ühest äärest teise. Nagu kiikumine, mida eestlased ikka pööripäeva kombestiku osaks peavad.

Suur poiss Pärt kiigutab mind, maa ja taeva vahel

Eks ole näha, kuidas minu elu nüüd siit edasi läheb. Igatahes on valgust palju rohkem kui varem. Aga öös kogutud teadmist samuti. Aeg asuda tegutsema!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s