Kodu

Kui ma mõtlen kodule, tuleb mulle ette igasuguseid erinevaid pilte. Näen oma lapsepõlvekodu: väikest kollast maja Aardla tänaval. Näen oma vanemate praegust kodu, mis asub selle väikese kollase maja kõrval. Ainult kollast maja seal enam ei ole. Ma näen minu ja Hendriku esimest ühist kodu: üürikorterit Ülejõe linnaosas. Meie esimest oma korterit Kartuli tänaval. Samuti meie Tallinna üürikorterit, kus me ajutiselt elasime ja ennast eriti koduselt ei tundnud. Ja ma näen meie praegust kodu, kus ma ennast üldiselt ikka väga hästi tunnen. Samuti näen ma oma vanavanemate kodusid, kus ma lapsena palju aega veetsin. Või parimate sõprade kodusid, kus ma tihti viibisin. Sõnale kodu rohkem mõeldes näen ma igasuguseid erinevaid kohtasid, kus ma olen ennast kunagi turvaliselt ja hoituna tundnud. Ehk siis tegelikult on mul elus olnud mitmeid erinevaid kodusid kõiksugu erinevates kohtades.

Praegu kirjutan ma seda lugu Vehendis, meie maakodus. Kuigi oleme Hendrikuga Vehendis aeg-ajalt käinud meie suhte algusest saadik, hakkan ennast siin koduselt tundma alles praegu. Meil on siin nüüd oma väike pesa, kuhu kogu perega täpselt parajasti ära mahume. Ei midagi liiga palju ega liiga vähe. Mul on olnud nüüd võimalik Vehendis päriselt maanduda, mitte lihtsalt läbi tormata. Ja kui ma maandusin, sain hakata looma kontakti maaga. Sain juurduda maa külge ja tunda ennast turvaliselt, hoituna. Tõmmata justkui raskeks kerra kokku ja luua nagu kraatri enda ümber, mille sees on mõnus olla. See kaitsevall on vajalik ka lastele, kes ennast siis samuti minuga koos turvaliselt ja hästi tunnevad. Olen õppinud looma kodu järjest vähema vaeva ja vähemate vahenditega. Eelkõige lihtsalt enda koduse tundega.

Kui me olime lastega sellel nädalal ühe päeva minu vanemate kodus, ütles Pärt mulle päeval kerget väsimust tundes, et ta tahaks olla kodus ja vanaema-vanaisa juures samal ajal. See tema mõte tekitas minus huvitava arusaamise. Pärt ei tahtnud tegelikult koju minna, ta tahtis lihtsalt tunda seda sama tunnet, mis ta tunneb kodus. Laps igatses kodutunnet, sest tal oli natukene raskem hetk. Ja kui on raske olla, on kodus kõige parem. Sest kodus on turvaline, hoitud, soe ja mõnus. Kui juba niigi on raske, tahaks, et ümbrus oleks toetav ja aitaks raskusest kergemini üle saada. Mida vähem stressi tuleb taluda, seda kergem on. Ja üldiselt tähendab ju kodutunne seda, et stressi polegi üldse. Niisiis jäin ma Pärdi soovi üle mõtisklema ja lahendust otsima.

Ühtäkki sain ma täpselt aru, mida Pärdil vaja on. Ma võtsin Emma kaenlasse ja tõttasin trepist üles oma vanasse magamistuppa. Panin ukse kinni ja ütlesin Emmale, nüüd oleme kodus. Olime koos väikesel Pärdile mõeldud voodil ja juurdusime sinna ära. Tekitasime väga mõnusa ja koduse tunde. Läksin siis uuesti trepist alla ja ütlesin Pärdile, et ma tegin meile kodu valmis. Laps läks kohe näost rõõmsaks ja ütles, et tuleb varsti. Kui Pärt minu ja Emma juurde magamistuppa tuli ning ukse enda järel kinni tõmbas, oli tal mõnus kojujõudmise tunne. Võtsin mõlemad lapsed voodil kaissu ja tõmbasin ennast jälle tugevasti kerra. Et luua justkui suurem lohk aegruumi kangas, et me rohkem hoitud ja kaitstud oleks. Siis arvas Pärt, et meil peaks kodus midagi süüa ka olema ja tõi alt kausiga rosinaid. Pärt sai kodutunde kätte ning pärast paari minutit puhkust saime rõõmsalt päevaste tegevustega edasi minna. Tundes ennast minu vanemate juures justkui kodus.

Meile meeldib Pärdiga kodusid luua, ka mänguautodele

Olen tegelikult ka varem märganud, et mingisse uude kohta jõudes tuleb ennast kõigepealt seal maandada. Tuleb luua pisut suurem kurv nähtamatusse ruumi, et siis sellest hoitud kohast rõõmsalt tegutsema asuda. Muidu ongi pisut kodutu tunne, nagu hõljuks õhus. Aga maa peal tegutsemiseks on vaja olla maa peal, olla juurdunud. Minul aitabki maanduda koduse õhustiku loomine. Näiteks ühendumine mingite loodusobjektidega, küünlad, tekid, padjad, kallistamine, pikutamine, meditatsioon. Maandumiseks vaja minev varustus on soetud sellega, kuivõrd uus see koht, kuhu ma oma ajutist kodu luua tahan, mulle on. Minu vanemate kodus piisab ilmselgelt ainult korraks ukse kinni panemisest ja kerra tõmbumisest. Ja loomulikult sõltub kodutunde loomine ka minu enda olekust. Vahel olen nii maandatud, et tunnen ennast igas kohas kerge vaevaga kui kodus. On ju ka ütles, et tunne ennast kui kodus. Seda see tähendabki, olla külas ka hoitud. Seepärast aitan ka oma külaliselt tunda ennast koduselt. Luua ilu ja head õhustikku, turvalist tunnet.

Õdus nurgake Hendriku peol

Praegu olemegi ju Vehendis. Siia ehitame ka kodu, kodutunnet. Koristame ja kaunistame. Loome ilusat ja kodust ruumi. Maandame ja maandume, et luua ja nautida. Loome kontakti oma majaga ja loodusega selle ümber. Arvestame sellega, mis juba olemas on ning taastame, mis võimalik. Väga huvitav protsess. Võiksin öelda, et see siin on minu esimene maja ja minu esimene aed. Jah, mul on Tartus korter ja rõdu koos kastis kasvavate taimedega. Seal on väga mõnus. Aga siin on päris loodus, mida mina pole kuidagi loonud. Vaid ma loon rohkem koos loodusega. Loon oma kodutunnet päris looduse sisse.

Tähtis poiss teeb tööd, et koristada kodu

Lapsed tunnevad ennast Vehendis päris turvaliselt, sest mina tunnen ennast siis juba koduselt. Sellest annab märku asjaolu, et nad uinuvad suhteliselt rahulikult ning kõhud käivad hästi läbi. See seedehäirete teema on tegelikult kõige parem indikaator, kas inimene tunneb ennast turvaliselt. Kui inimene on stressis, aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem, mis on põhimõtteliselt võitluseks valmistumine. Siis pole kehal aega tegeleda nö teisejärguliste asjadega nagu seedimine. Siis läheb kogu ressurss sellele, et märgata, kust hunt ründab ja kuhu poole kiirelt jooksu panna. See on evolutsiooniliselt nii seatud. Et kehale selgeks teha, et tegelikult ohtu pole, ongi vaja ennast maandada. On vaja tunda turvatunnet, siis saab keha normaalselt funktsioneerida.

Praegu on meil Vehendis päris palju inimesi koos ja iga uus inimene võib tähendada lisastressi. Võimalikku ohtu. Aga kui inimestega natukene südamest suhelda, saab aru, et nad on head inimesed, keda pole vaja karta. Et võib ennast koduselt edasi tunda ja koos sõbralikult eksisteerida. Aga lapsed lähevad vahel ikka väga lendu. Eile lõuna ajal püüdsingi kinni Pärdi, kes oli juba päris õhku tõusnud. Tõime pisut vastu hakkava lapse tuppa. Tema tähelepanu tõmbasin enda poole looga maailma loomisest. Suurest paugust tänase hetkeni, tema kehani. Kuidas loodus on arenenud nii palju aastaid, et luua tema keha. Tema ainus tõeline kodu siin maa peal. Pärt rahunes selle jutu peale ning viskas minu kõrvale pikali. Siis leppisime kokku, et oleme 10 minutit vaikselt, kogume jõudu ja jälgime aknast loodust. Iga kord, kui Pärt hakkas rääkima, algas 10 minutit uuesti. Sest pidi olema 10 minutit vaikust. Pärast kolmandat algust sai poiss pihta ning jäi vaikseks. Vaatas aknast välja, tuli jälle sellesse hetke ning uinus vaikselt.

Kodutunnet polegi vaja tegelikult otsida, ma saan seda ise luua. Igas hetkes, kui tunnen tõelist ühendust maaga, enda kehaga ja ruumiga minu ümber. Kui olen siin ja praegu, tugevamas lohus aegruumi kangal. Olles looduse poolt hoitud ning ühendatud kõigi ja kõigega enda ümber. Ühendus aitab luua turvatunnet, mõistmist, et ohtu pole. Olles ise maandatud, juurdunud, saan aidata oma lapsi tulla tagasi Maa peale nende vahel liiga võimsast ettekujutuste maailmast või tohutust mürglist. Sest päris elu toimub siin. Minu kehas, minu kodus. Olles niimoodi juurdunud, polegi tegelikult vaja ühte kindlat kodu. Sest minu kodu on alati minuga koos. Olles alati kodus, ongi minu kodu igal pool. Terves maailmas, terves selles lõputus ilmaruumis. Ma olen alati hoitud ja toetatud, et tõusta ning luua ja kogeda selle kodu ilu.

Laps on kodus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s