Kleit

Minu selle aasta üks eesmärk oli olla ühel ilusal peol väga ilus ühes ilusas kleidis. Kirjutasin oma kirest ilusate kleitide vastu ka varasemas postituses “Ilu”. Avaldasin seal soovi leida Hendriku sünnipäevapeoks just nimelt nii ilus kleit, et see mu eesmärgi täidaks. Viiks mu unistuse ellu. Aga tuli välja, et selle õige ilusa kleidi leidmine polnud esialgu sugugi nii kerge. Ma olin otsustanud, et ma ei soovi kleiti osta. Et mitte üleliia raha kulutada asjale, mida ma ilmselt rohkem elus väga ei kannaks. Ehk siis on igas mõttes kokkuhoidlikum mõnikord kleite laenata. Hoida kokku raha ja loodust, ning hoida kokku teiste inimestega. Et leida õige kleit, kogeda ilu, saada oma nauding, ning siis anda kleit tagasi. Või siis edasi. Hoida ilu liikumas ja lasta paljudel ilust osa saada. Mitte peita ilu oma kapinurgas. Mitte karta teisi inimesi või avatust. Ehk teadsin alateadlikult, et kleidi laenamisest tuleb mulle headuse õppetund.

Alustasin otsinguid Vanemuise kostüümilaenutusest. Läbisin koos kahe lapsega päris väljakutsete rohke tee Vanemuise mäest üles, et jõuda laenutuse juurde. Olin varem internetist järele vaadanud, et kuuldud laenutus on ikka olemas. Tassisin koos õega Emma käru Vanemuise mäe tee-ehitusest üle ja jõudsin kohale. (Pärast taipasin õnneks kergemat teed pidi ära minna). Laenutuse juurde jõudes avastasin sildi “Suletud”. Ja telefonile keegi ei vastanud. No jah, proovisin mõned korrad veel helistada ja ühe korra sealt läbi minna, aga kostüümilaenutuse uksed olid ikka suletud. Ja telefon kutsus vastuseta. Olin kulutanud üpris suure hulga energiat, aga kleiti polnud leidnud. Ja sünnipäeva kuupäev liikus järjest lähemale.

Käisin veel ühes kleidisalongis, mis lubas poe kodulehel ka kleidilaenutust. Tegelikkuses polnud nad kleidipoes laenutusest eriti huvitatud ning kleidid polnud ka just minu maitsele vastavad. Proovisin küll paari kleiti selga, Emma mind põrandalt imetlusega vaatamas, aga lahkusin poest tühjade kätega. Aga siiski kogemuse võrra rikkamana. Tütrega on ju tore koos niisama ka peegli ees keerutada.

Aga ma ei heitnud meelt ega unistust. Sain aru, et see ülesanne nõuab hoopis teistsugust lähenemist, kui ma olin harjunud. Tuleb leida see kokkuhoidlikkuse külg, kus hoitakse kokku teiste inimestega. Sain aru, et õige kleidi leidmiseks pean ma asuma inimestega suhtlema. Mitte tulutult ringi tormama. Sildid tänaval ütlevad ju ka, et tark ei torma. Mulle tuli meelde sõbranna, kes töötas kunagi Vanemuises kostüümikunstnikuna. Helistasin talle, et uurida, kas ta teab midagi laenutuse avamisest. Sõbranna uuris lahkelt välja, et sealt pole mul lootust midagi saada, sest laenutust enne Hendriku peo kuupäeva ei avata. Sattusime aga minu kauni sõbrannaga pisut jutusoonele ning pärast kõnet saatis armas inimene mulle pildi ühest oma kleidist, mida soovis mulle laenata. Olin nii tänulik ja rõõmus, et minu pisut pealiskaudsed ja eluliselt ehk mitte nii olulised unistused inimestele siiski korda lähevad. Leppisime kokku, et minu maal elav sõbranna toimetab kleidi oma abikaasaga Tartusse, et ma saaks sellele järele minna. Natuke aega hiljem saatis ta pildi veel ühest eriti kenast kleidist ja küsis, kas ma sooviksin seda ka proovida. Kui juba häid asju pakutakse, tasub ikka vastu võtta.

Noorhärra Pärt proovib issi sünnal austreid

Kaks õhtut enne sünnipäevapidu sättisin Emma vankrisse pärastlõunasele unele ning asusin sõbranna mehe töökoha pool teele. Olin juba päris pikka aega jalutanud, kui sain uuesti kaarti vaadates aru, et kõndisin täitsa valesse kohta. Kell oli aga juba nii palju, et ma poleks enam jõudnud õigesse kohta enne sulgemist kohale. Uurisin siis seda kaarti ja mõtlesin, mida teha. Kui ma oleksin läinud järgmisel päeval ning avastanud, et kumbki kleit mulle tegelikult ei sobi, poleks mul olnud aega enam uut kleiti otsida. Seepärast olin kindel, et pean kleidi just sellel päeval kätte saama. Hendrik ei saanud mind aidata, sest tal oli koosolek. Uuesti kaarti vaadates sain aru, et selles samas majas, kus kleidid mind ootasid, töötab minu isa.

Helistasin isale ja esitasin oma palve tuua minu sõbranna mehe töökohast mulle kaks kleiti. Ehk siis vantsida võõraste inimeste juurde ja küsida, kas minu tütrele on siin mõned kleidid. Nii mõnigi mees oleks mind selle jutu peale pikalt saatnud. Aga mitte mu isa. Ta sai aru, et tuleb taaskord tütrele appi tõtata. Ja ta tõesti tõigi mulle need kleidid. Esialgu pakutud kleit oli mulle liiga pikk. Aga see teine kleit, see oli täpselt see õige. See polnud mingi printsessi või pilvebaleriini kleit. See oli pigem haldja või isegi imelise kuninganna kleit. Kui kleidi selga panin, tundsin ennast hoopis teisiti kui tavaliselt. Tundsin end täpselt nii, nagu ma tahaksin suurema osa elust ennast tunda. Väga ilusa, graatsilise, heatahtliku, lahke, armastava ja säravana. Seda kleiti kanda oli omaette elamus. Ja teate mis, see oli mu sõbranna enda õmmeldud kleit. Tema pruutkleit.

Preili Emma oma printsess/ pilvebaleriini kleidis issi peol

Kui palju on maailmas inimesi, kes laenaksid oma sõbrannale enda õmmeldud pruutkleiti lihtsalt niisama? Kes laenaks enda kõige tähtsamat kleiti? Mitte ülemäära palju, millegi pärast. Sellise lahkuse ja headuse osaliseks saanuna tundsin kohe, et pean nüüd kleidi vääriline olema ja teiste inimestega enda ümber veelgi paremini käituma. Tundsin, et ma ei tohi enam kunagi olla kade või isekas. Kui mulle antakse nii ilus kleit, siis pean mina teistele ka oma ilusaid kleite andma. Ja muide, mul õnnestuski seda teha. Mu ilus õde soovis just hiljuti laenata üheks puhuks mult kleiti. Ja andsin talle suure heameelega oma kõige uuema ja hetkel kõige armsama kleidi. Ja nii hea tunne oli anda. Täpselt sama hea tunne, kui teiselt ilusat kleiti saada.

Mu sõbranna ilus valge kleit on ikka veel minu kapis. Vaatan seda iga päev. Ilus valge pitskleit mu kapis sümboliseerib minu jaoks midagi palju enamat kui lihtsat ilusat kleiti. See sümboliseerib elu headust. Ma pesen selle kleidi varsti ära ja annan suure tänutundega oma sõbrannale tagasi. Aga ma tunnen, et see kogemus jääb minuga terveks elus. Minu hinge puudutas tõesti sügavalt selline lahkus. See lahkus ravis tohutult igasugust kadedust, mis minus veel alles oli. Ma tunnen siiralt, et võiksime rohkem ilusaid ja häid asju omavahel jagada. Et jagada rõõmu, lahkust, ilu, headust. Et jagada omavahel, et saada ja anda. Et olla ühendatud. Sest ühendumine ongi andmine ja saamine, heatahtlik jagamine.

Muide, tundsin ennast Hendriku sünnipäevapeol nagu tõeline valguse kuninganna. Nii ilus ja hingesoojust täis kleit paneb ennast ikka väga eriliselt tundma. Ma sain aru, et ma tõesti soovin sellist tunnet enda juurde rohkem. Ja ma soovin, et ka teistel inimestel oleksid sellised kleidid. Nende enda kleidid ja need kleidid, mis on neile heast südamest laenatud. Lõpuks on kõik asjad siin elus meile laenatud mingiks ajaks. Kasvõi meie elu ajaks. Mina tunnen, et ei tasu asju terve elu enda juures hoida. Kadedus ja klammerdumine sulevad meid maailma ees. Headus elus kasvab jagamisest. Ja ilu kasvab imetlusest. Saamine kasvab andmisest. Ühendus suureneb avatusest. Ühendusest avaneb elu tõeline ilu.

Avatud teineteisele, ühendatud teineteisega elu ilus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s