Armastus

Armastuse teemal olen ma juba üliammu tahtnud midagi kirjutada. Alati tundus taoline pealkiri aga liiga lai, suur, hoomamatu. Sõna Armastus tundus liiga tähtis, et sellest üldse midagi kirjutada. Tunnen, et nüüd ma olen valmis. Nagunii ei saa ühe blogipostitusega sellist aegade algusest saati üheks peamiseks filosoofilise arutelu teemaks olnud sõna lahti seletada. Samas tahan ma ikkagi sellel teemal kirjutada. Pärast iga blogipostitust on kajastatud teema minu elus kuidagi paremini ilmnema hakanud. Või kuidagi mingi lahenduse saanud. Sest ma olen sellele teemale pikemalt ja suure energiaga keskendunud. Seda analüüsinud ning uurinud. Soovinud mõista ja taibata. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem saan ma aru, et armastus on kõigi teemadega niivõrd tihedalt seotud, et tuleb ka armastusest ära kirjutada. Sest ma tahan armastust. Nagu me kõik siin maailmas. Otsimas seda sama lihtsat, aga samas kuidagi kättesaamatut ja keerulist asja. Armastust.

Kui jälgida kogu elavat, võib lihtsa vaevaga näha, et elus on üks väga lihtne printsiip: me otsime head ja soovime vältida halba. Kõik elusolendid otsivad armastust. Sügavat headuse, hoituse, aktsepteerituse, toetuse ja soojuse tunnet. Me otsime seda head, mis sisaldab kõike head. Ja me proovime sättida oma tegevusi selliselt, et nende tulemusena kogeksime head. Kogeksime armastust. Ja samal ajal võtame arvesse kõikide oma tegude puhul võimalust saada haiget. Võimalust kogeda midagi hoopis muud, kui armastus. Seda, mis on skaala teises otsas. Valu, hirm, üksindus, hüljatus, halb, kurjus, jõuetus, saamatus. Niimoodi vaadates on tõesti elu must ja valge. On justkui hea ja kurja võitlus. Kuidas saada rohkem armastust ja vähem seda teist asja. Minul igatahes on nii olnud terve elu. Üks lihtne skeem kogu keerukuse all. Lihtsalt tahan olla armastatud.

Kui elu niimoodi vaadata, armastuse otsimise vaatenurgast, võib näha, et me oleme kõik justkui samal teekonnal. Kuidas saavutada igavene armastus? Lõputu, piiramatu, absoluutne armastus. Selline elu, et seda halba otsa, kus on ebameeldivad kogemused, üldse enam ei oleks. Ilmselt otsime me kõik vähemalt alateadlikult sellist elu. Sest alateadvus ongi ju põhimõtteliselt programm, mis salvestab elus toimunut ja vastavalt varasematele kogemustele juhib meid eemale valust ja armastuse poole. Lihtsalt mõnikord paneb programm natuke puusse ja põhjustab meile armastuse leidmise asemel hoopis kannatusi. Sest tegelikult pole ju elu kunagi see sama nagu see oli minevikus. Elu iga hetk on unikaalne ega allu mingitele lihtsatele valemitele. Seega pole võimalik pelgalt alateadvuse programmi toel tegelikult igavest armastust leida. Muidu oleksime me kõik juba igavesti õnnelikud ja armastust ääreni täis.

Oma elu jälgides olen pannud tähele, et alateadvus paneb vahepeal ikka nii puusse, et lükkab mind armastusest päris eemale. Kaugele kannatuste sohu. Kuna elu ebameeldivas otsas armastust ei paista, hakkame seal olles tihti teisi inimesi enda ümber ka soovimatult sodiga pilduma. Kui oled ikka kaelani mülkas, pritsib iga käeviibe ainult muda laiali. Ja kui teised tajuvad, et mudapilduja juurest armastust ei leia, lähevad nad ära. Lähevad armastust mujale otsima. Ja mülkas supleja jääb veelgi rohkem üksi, veelgi rohkem ilma armastuseta. Kuigi sellel inimesel on seal mudas väga valus ja ta ei taha seal olla, kuigi ka tema tahab tegelikult olla armastatud ja armastada, siis ta lihtsalt ei oska. Millegi pärast on elu ta läbi valu sinna sohu lükanud. Ilmselt ei aita mudasolijat veelgi rohkema mudaga üle valamine. Ainus, mis aitab, on armastus. Headus, soojus, valgus. Need omadused tõmbavad mülkast välja. Ja juhivad jälle õigele teele.

Kogedes elus hoitust ja armastust avastab Emma maailma

Armastus koosneb nii paljudest erinevatest omadustest, et seda on suisa võimatu lahti kirjutada. Aga ma usun, et nende kõigi ühine joon on, et armastuse omadused ehitavad sildu. Loovad võimalusi, ühendusi, koostööd. Armastus avab. Aga see teine tunne, nimetame seda kasvõi kurjuseks, suleb. Armastus kasvatab, kurjus kahandab. Armastus ütleb jah. Ja kurjus ütleb ei. Armastus viib edasi ja paneb õitsema. Kurjus hoiab kinni ja viib närtsimiseni. Ühes videos ütles Sadhguru, et kõik inimesed võiksid luua endale kasvõi tillukese keskkonna, kus nad saavad alati öelda jah. Ma usun, et kui me loome endale võimaluse mingis osas oma elust kõik müürid alla lasta ja olla täielikult avatud, ühendatud, koos, siis me kogemegi pidevat armastust. Ükskõik, mis ümberringi toimub. Meie oleme avatud, ühendatud, koos headuses. Meie ütleme oma sisemuses jah, isegi kui me peame mingil põhjusel päriselt ütlema ei. Ja enda puhul olen pannud tähele, et sellise suhtumisega peab järjest vähem ka verbaalselt ei ütlema. Järjest rohkem saab öelda jah.

Jah liidab läbi aktsepteerimise, toetuse, läbi armastuse. Seepärast otsustasime Hendrikuga aprilli alguses teineteisele uuesti jah öelda. Tais suurema hoo saanud protsess vabaduse suunas, rohkema armastuse poole, pani meid mõistma, et tahame teineteisele rohkem jah öelda. Tahame, et meie kooselu oleks üks keskkond, kus me saame öelda kogu aeg jah. Kus me saame olla kogu aeg avatud, heakskiitvad, hoolivad ja toetavad. Kus kumbki partner saab tunda, et ta on tõeliselt armastatud. Nii me siis lasime teha endale uued abielusõrmused ja sõitsime munadepüha ajal Mustjärve äärde oma liitu taas sõlmima. Kindlama jah-sõnaga. Juba teades, mida abielu võib tähendada. Olles mingis mõttes oma eluga hoopis teises kohas, kui siis, kui me 2014. aasta augustis abiellusime. Teades, et teist ei saa muuta ja alla suruda, sest see põhjustab valu. Ja valu põhjustab järjest enam ei-sid ja eemaldumist. Põhjustab sildade asemel müüre. See põhjustab lahkumise teineteisest.

Tahtes olla ikkagi koos armastuses, ütlesime me Hendrikuga teineteisele jah. Et me mõlemad võiksime armastada ennast, oma kaaslast ja meie lapsed saaksid kasvada armastavas keskkonnas. Nüüd me siis seda armastust siin iga päev loome, lammutame müüre ja ehitame sildu ning ütleme järjest enam teineteisele jah. Ütleme jah ka teineteise erinevustele ja salajastele soovidele. Ütleme vaikselt jah veidrustele ja iseärasustele. Sest me tahame olla armastatud ja armastada.

Minu armastatud mees

Öeldes ei, ütleme me alati mingil viisil, et teine inimene pole aktsepteeritud. Mingi tema soov või mõte pole vastuvõetav. Kui ma ütlen Pärdile millegi pärast ei, tekib temas alati võitlus. Võitlus tuleb sellepärast, et lapsel on valus. Mu pojal on valus, kui ta pole heaks kiidetud. Kogedes ei-d, lükkub inimene armastusest jällegi sammukese eemale. Seepärast proovin ma võimalikult palju öelda jah. Isegi kui pole võimalik öelda jah, proovin ma ikka. Öelda jah vähemalt osaliselt. Tunnustada Pärdi soove ja mõtteid. Võtta arvesse, et need on olulised ja teda tunnustada. Ma proovin järjest enam leida viise, kuidas Pärt tunneks, et ta on armastatud. Öeldes talle jah, kasvõi mingil määral, pole tal vaja nii palju võidelda. Siis on tal palju vähem valu ja hoopis rohkem armastust. Ja kogedes rohkem armastust, jagab ta seda teistele. Sest nagu mudas sipleja pritsib muda, kiirgab armastust kogev inimene headust.

Armastatud laps peseb rahus liivaga jalgratast

Ikka ja alati tuleb võtta arvesse ka ennast. Armastus saab ju alguse minu südamest. Kui ma ütlen endale kogu aeg ei, ütlen endale negatiivselt või laitvalt, lükkan ma iseennast samuti armastusest eemale. Ükskõik, et ütleja pole keegi teine. Ennast pidevalt maha tehes või halvustades loon ma endaga halva suhte. Ja ennast liiga vähe armastades armastan ma ka teisi liiga vähe. Seepärast proovin alati märgata, kuidas ma endasse suhtun. Kui tulebki mingi mõte, mis vääriks pigem ei ütlemist, ütlen ma ei õrnalt ja armastusega. Öeldes tegelikult kasvõi osaliselt jah. Niimoodi endaga head suhet hoides ja kasvatades kasvab armastus minu sees iga päevaga aina suuremaks. Ja niimoodi käitudes hästi enda ja teistega võimegi üsna ruttu jõuda järjest laiemasse kogukonda, kus me saame alati öelda jah. Olla alati avatud, ühendatud, toetatud, hoitud. Olla järjest rohkem armastuses.

Ma olen nii õnnelik, et ma sattusin joogakoolituse raames kokku kõigi nende pisut läilade ameeriklastega. Sest nende lääge jutt on minus endas ka palju rohkem pehmust esile kutsunud. Ja pehmes pinnases on ilusatel lilledel palju parem kasvada. Lisasingi oma Instagrami konto tutvustusse ingliskeelse lause: Cultivating Love towards Self and the World. See täiega lääge lause on minu jaoks hoopis täiega tõsine ja tugev. Kasvatades armastust enda ja kogu maailma vastu tekib järjest enam võimalusi öelda jah. Ja tekib rohkem võimalusi olla armastatud ja armastust jagada. Ja kes teab, ehk ükskord jõuame niimoodi armastades tõesti selle igavese armastuse juurde absoluutselt igal pool. Oleks ju ilus sellises maailmas elada küll.

Kerli ja Armastus

Armastust!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s