Ilu

Praegu on mingis mõttes kõige ilusam aeg aastas. Vähemalt looduse mõttes. Terve pika sügis-talve oli ilm hall, puud raagus, lilled kadunud ja laululinnud vait. Harjusin juba sellise oluga nii ära, et hakkasin ka seal ilu nägema. Nagu igal aastal õnneks juhtub. Muutused looduses tulevad aegamisi ja annavad aega uue olukorraga, uut moodi iluga harjuda. Kirgaste värvide kadudes loodusest hakkan tasapisi märkama halli erinevaid varjundeid, sambla rohelust, igihaljaste puude erinevaid rohelisi toone ja pinnase värve. Kuulen rähnide toksimist, puude kiikumise häält, tuule kohinat ja tunnetan udu niiskust näol. Sellel pimedamal osal aastast harjun niivõrd ära üsna üksluise pildiga, et tunnetusvahendid (kuulmine, nägemine, haistmine, kompimine, maitsmine) hakkavad eristama hoopis täpsemaid ja sügavamaid erinevusi. Ilumeel muutub vaiksemaks. Ja üldiselt koos sellega ka üldine meeleseisund. Vaikusest ja hallusest saab ilu.  

Ja siis hakkab kevad tulema. Meel on harjunud vaikuse ja igavusega, kuid üksäkki hakkavad kirkamad värvid ja helid ilmestuma. Iga päeva ja nädalaga aina enam. Ja valgust tuleb ka juurde, mis aitab kirkust looduses veelgi selgemalt ja pikemalt märgata. Tunnetusvahendid liiguvad automaatselt aina rohkem väljapoole ning hakkavad kogu seda ilu sisse ahmima. Alguses püsib eristamine tugev. Kevade esimestel päevadel on nii lihtne märgata iga avanevat lilleõit ja iga värvilise seelikuga tütarlast. Nii ilus aeg. Kui ilu aina tärkab ja meeled on talvisest puhkusest nii erksad, et jõuavad kogu ilu püüda ja hinnata. Tihe ilu märkamine kestab mingi aeg, aga siis tekib küllastus. Nagu elus ikka. Mõistus harjub kogu kirevuse, õitsemise ja laulmisega ära. Ka värvilised tütarlapsed ei eristu enam üksteisest nii väga. Ilust saab igapäev. Ja et selles kirevas ilus veel kuidagi silma paista, peab ikka midagi väga erilist tegema. Sest siis on muutunud isegi ilu igavaks. Ja meel hakkab otsima jälle midagi uut.

Lõpuks saab uus otsa. Või kulub selle leidmisele lihtsalt tohutul hulgal energiat. Mida vanemaks me saame, seda vähemaks jääb uudsust. Meele jaoks on justkui juba kõik olnud. Isegi ilu on juba olnud. Ja tal on igav. Aga ilu võib ise ka teadlikult otsida ja saada aru, et ilu ei muutu tegelikult kunagi igavaks. Ilu võib otsida täpselt siit samast. Kasvõi oma peopesast. Sest ilu on tegelikult ju kogemus. Millegi märkamine tekitab kogemuse ilust. Ilma märkamata pole ka ilu. Ilu on vaataja silmades. Kui silmad märkavad, on ilu alati olemas. Kui meel iluga harjub ja seda enam ei märka, kaob ilu. Siis tuleb ise märgata. Mulle meeldib ilu kogeda. Ma vaatan, et näha. Ma nuusutan, et tunda. Ma kuulatan, et kuulda. Sest ilu muudab elu niivõrd palju imelisemaks. Ükskõik, mis mõistus parasjagu arvab.

Sageli kaotamegi ilu kogemuse lihtsalt seepärast, et kuulame alateadlike mõtete lora, mis loovad ilma iluta maailma. Mõttes ei saa ju ilu kogeda. Ilu on alati hetke kogemus. Lõhn on ju siin ja praegu. Värvid sillerdavad ka ainult hetkes. Mineviku või tuleviku harmooniat pole võimalik päriselt kogeda, harmoonia on ainult hetkes. Ja kuivõrd tihti meie automaatsed mõtted üldse sealt mälupangast ilu otsivad? Enamasti plätravad niisama. Aga me saame valida mitte seda plära kuulata, vaid vaadata hoopis silmadest välja ja näha seda ilusat maailma, mis ainult ootab, et teda märgataks. Et ilu saaks ilmestuda meie pilgu läbi.

Minu arust saab ilu kogemust peaagu igast asjast tunda. Ja inimestest ka. Mäletan, et kui ma Hendrikuga käima hakkasin, oli ta ikka väga ilus. Vahepeal tulid mured, lapsed ja segavad mõtted peale ning segasid mul tema ilu sellisel kujul nägemast. Või igatahes märkasin ma seda palju harvem. Öeldakse, et kevad on armumise aeg. Ilmselt on see seotud ka sellega, et kevadel on meeled erksad ning märkavad ja otsivad ilu. Isegi ilma minu tahtmiseta. Armumine on ju iluga seotud. Ka meie armusime Hendrikuga kevadel. Ja tundub, et sellel kevadel armun temasse uuesti. Mingi imelik loor, mis segas mul väga tihti päriselt ilu ilma uudsuseta kogemast, hakkab justkui langema. Mingi tume loor, mis kattis minu meeli ega lasknud ülemäära tihti ilu kogemust saada. Ja mida rohkem ma ilu otsin ja tahan kogeda, seda rohkem ilu ka minu ümber on. Hendrik on ka jälle nii ilus. Armumise tunne tungib jälle mu põue. Ja mitte ainult Hendriku osas. Vaid kogu maailma. Kõik tundub kuidagi nii ilus. Isegi ma ise.

Ilusad inimesed, suvalisel hetkel

Ilu tundes tundub maailm ju muidugi ilusam. Ja seepärast on ka meeleolu parem ja asjad sujuvad paremini. Ilu kohe kosutab ja annab jõudu. Mitte ainult looduse ja inimeste ilu. Esemed võivad ka ju ilusad olla. Näiteks on mulle lapsest saati väga meeldinud ilusad kleidid. Mäletan, et nukkudega mängimise juures oli põhiline asi kleitide vahetamine. Õnneks oskas mu ema õmmelda ning seepärast oli minu nukkudel ikka alati mitu kleiti, mida vahetada. Ka Simsi (üks arvutimäng) mängides tahtsin alati naistele ilusaid kleite selga panna. Mul on isegi unistus, et ühel päeval saan ma ise kleite disainida ja ehk isegi õmmelda Kuigi see õmblemise teema tundub mulle natukene kahtlane, sest sügisel sain ma vaevalt ühe väikese palli õmblemisega hakkama. Peaasi, et ilu oleks. Teised võivad ka teha.

Igatahes, mulle annavad tõelist kosutust ilusad kleidid. Eriti sellised nagu printsessidel või pilvebaleriinidel 😊. Vahepeal tundus see mulle isegi natukene pealiskaudne. Aga tegelikult ei pea ma seda ju häbenema. Ma olen ikkagi naine. Ja mu selle aasta üks lubadus oli vähemalt korra sellist eriti uhket ja ilusat kleiti kanda. Varsti on Hendriku sünnipäev. Ta saab ka lõpuks 30. See päev oleks mul päris ideaalne aeg veelgi ilusamalt särada. Niiet kui keegi oskab soovitada, kust ma sellist eriti vinget pilvebaleriini kleiti võiksin näiteks kasvõi natukeseks laenutada, oleks ma väga tänulik. Mina saaks ilu kogeda ja ehk ka oma abikaasat tema sünnipäeval oma iluga rõõmustada.

Ma olen aru saanud, et elurõõm ja ilu käivad käsikäes. Ja rõõm aitab hoida üldist positiivsust elus, mis on üks päris kandev jõud. Seepärast otsin ma ilu. Võtan meelelt juhtimise üle ega lase elul igavaks ja mõttetuks muutuda. Kasutan ise teadlikult oma tunnetusvahendeid maailma ilu kogemiseks. Igal võimalikul hetkel, kui mul vähegi meeles on. Ja proovin ise ka ilus olla ja muudel viisidel ilu teistega jagada. Et kõigil oleks ilusam elu.

Ilu kogemus loob helgust ja kergust. Nagu lilled ja liblikad. Või roheline muru või sammal. Või minu armsa inimese lõhn. Ilu on väärt kogemist. Juba praegu. Ma tahan ilu märgata, sellele kogemusele ärgata.

1 Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s