Naine

Esmaspäeval juhtus selline imeline asi, et leidsin ennast oma maja eest täiesti üksinda. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati oma koduuksest üksinda väljusin. Alati on mul vähemalt üks põnn kaasas. Ja vahel mees ka. Aga sellel imelisel õhtupoolikul seadsin sammud linna poole täiesti üksinda. Mina, Kerli, kõndimas kodust kesklinna. Oli nii imeline tunne, aga samas korraks kuidagi tühi. Ma olin koju jätnud kõik oma identideedid, mida ma viimasel ajal kasutan. Ma polnud sellel hetkel ema, abikaasa, ma polnud perenaine, tütar, õde ega sõbranna. Ma olin kõigist nendest inimestest ja asjadest, kes need eelnevad identiteedid loovad, täitsa eemal. Üksinda sammumas mööda teed. Kollane mantel ja teksapüksid seljas ning tennised jala otsas. Kui ma siis Lille mäest alla kõndisin, küsisin endalt, mis identiteet mul nüüd üldse alles on? Ja ma leidsin ühe päris kindla, mis sõltub ainult minust endast. Ma olen ju naine.

Selle toreda avastuse peale ajasin rinna ette, tõmbasin selja sirgu ja sammusin eriti enesekindlalt. Puusad pisut õõtsumas, nagu ühel enesekindlal ja naiselikul naisel ikka. Tundsin naiselikkuse tunnet enda sees paisumas ja see tundus ikka eriti hea. Millal ma viimati ennast üldse päriselt naisena tundsin? Lihtsalt naisena, ilma nende teiste rollideta. Iga sammuga hakkas mulle veel enam meeldima olla naine ja juba oligi naeratus huultel. Mitte itsitav tütarlapselik naeratus, vaid naiselik, veidi salapärane naeratus. Oli selline naiselik olemine, millest “vanad” naised minu lapsepõlves rääkisid. Hoolimata minu traditsiooniliselt mitte kõige naiselikumast riidevalikust olin ma igatahes sellel hetkel väga naiselik. Sain aru, et iga kord kui ma tahan poest endale uut kleiti osta, otsin ma taga tegelikult just seda tunnet. Enesekindla, ilusa ja elujaatava naise tunnet. Ja tegelikult pole selleks midagi erilist vaja teha, peab lihtsalt naiselikkuse tunde enda seest üles otsima ja sellesse kehastuma. Ning see õige naiselikkuse tunne muudab iga kostüümi, soengu või keha koheselt väga naiselikuks.

Üheks minu selle aasta eesmärgiks vastavalt minu unistuste tahvlile oligi saada naiselikuks naiseks. Seda unistust kujutas foto ühest klassikalises mõttes eriti naiselikust naisest: pikkade lokkis juustega, pruntis suuga, perfektse nahaga ja peene olekuga lillelises kleidis olevus. Tõesti ilus naine. Aga mina ei näe päris selline välja. Ja kindlasti pole ma kõigi tavade kohaselt ka oma käitumiselt alati kõige naiselikum. Mida iganes see sõna ka peaks tähendama. Ja ma kusjuures olen sellel aastal tõesti üritanud ka muutuda naiselikumaks ja mingeid endale omaseid omadusi sellepärast alla surunud. Aga ma sain aru, et see ei tööta. Ma olen nagu ma olen. Aga ma olen ikkagi naine. Ma ei saa muuta juba toimunud kogemusi, mis mind on just selliseks naiseks teinud. Küll aga saan ma leida endas üles selle naiselikkuse tunde ja seda täiega nautida. Ükskõik, milline naine ma siis olen. Ja ma olen täitsa kindel, et olles kindel oma naiselikkuses, hakkavad mõned asjad kohe justkui iseenesest paremaks muutuma.

Lihtsalt naine, teiste rollide all

Naine pole selline sõna nagu ruut, et see vastab ainult ühele kirjeldusele. Naist ei saa defineerida ühe lausega (kui jätta lihtsalt bioloogiline definitsioon kõrvale). Isegi mitte ühe raamatuga. Sest naisi on maailm täis ja igaüks on täitsa isemoodi. Kes neist on rohkem naine kui teine? Iga naine lisab naiseks olemisele veel mingi oma erilise nüansi. Naised erinevad välimuse poolest. Ka oma käitumise ja rollide poolest. Aga ometi on neis kõigi olemas mingi ühine joon. See on see müstiline naiselikkuse tunne, mida iga imeline naine saab kasutada just omal moel. Ja seda kasutades seda ka maailmale kiirata. Aga ma usun, et iga naine võiks enda seest vahel selle naiselikkuse tunde üles otsida ja seda kanda. Sest minu kogemus ütleb vähemalt, et see on ikka päris mõnus tunne. See naiselikkuse tunne.

Huvitaval kombel kohtasin ma oma sellel pisut alla tunnisel jalutuskäigul kolme naist, kellega ma olen mingil hetkel oma elus tööl või koolis käimise tõttu päris tihti kokku puutunud. Ju tõmbas minu naiselikkuse energia kohe teisi naisi ka ligi. Ja ma sain nende kõigiga vähemalt põgusalt vestelda. Ja need kolm naist on kõik väga erinevad. Nad on kõik omamoodi naised. Omamoodi naiselikud naised. Ja ma polnud ammu neist ühtegi näinud ning väga tore oli neid kohata. Ja kuigi meie vestlused polnud sellel esmaspäevasel õhtupoolikul just kõige sügavamad, olid need siiski toredad. Naised, täitsa isemoodi, rõõmsalt vestlemas. Tundmas ennast omamoodi naiselikult. Ja sellistest toredatest naiselikest vestlustest saab alati iga naine midagi oma naiselikkuse arsenali lisada.

Juba mõned aastad olen otsinud kontakti naistega. Nii ühendust enda sisemise naisega kui ka erinevate naistega enda ümber. Sest kuidagi pole elu andnud mulle veel täielikku naiseks olemise kogemust. Ilmselt ongi ilus tasapisi avastada. See on olnud äärmiselt rikastav ja edasiviiv teekond. Järjest enam olen õppinud tundma, mida tähendab naiseks olemine nii bioloogilises kui emotisonaalses mõttes. Palju olen muidugi õppinud ka tänu meestele, meie vastanditele selles füüsilises maailmas. Eriti tänu oma mehele. Tegelikult on igal inimesel minu ümber mulle naiseks olemise kohta midagi õpetada. Eriti kui ma olen avatud uutele teadmistele ja kogemustele, mitte oma vanas teadmises või hoopis teadmatuses kinni. Tundes hirmu avastada.

Anatoomia õpingud joogaõpetaja koolituse raames on õpetanud mulle palju inimese keha kohta. Kus miski on ja milliseid imelisi ülesandeid täidab. On huvitav, kuidas me õpime koolis üli pika aja, mis näiteks inimkonna ajaloos on toimunud, aga ülivähe seda, kuidas meie enda keha päriselt töötab. Kes need inimesed sellised on? Kes on naised? Elan siin naise kehas, aga tegelikult ei tea sellest kuigi palju. Mulle tundub, et teoreetilised ja praktilised teadmised naise keha kohta aitavad tugevdada seda toetust, mis keha mulle pakub. Aitavad mul kehaga paremat kontakti saavutada. Sest ma saan aru, mis toimub ja mida on vaja. Kuigi me oleme kõik inimesed, on ühed meist ikkagi naised ja teised on mehed. Tore on teada selle osa kohta, mis meil kõigil on ühine. Aga imeline on teada ja kogeda seda osa, mis teeb naisest naise.

Seoses tütre saamisega olen avastanud, et ma ei oska isegi naise suguorganile või üldse piirkonnale kahe jala vahel mingit normaalsena kõlavat nime anda. Äkki keegi oskab aidata? Justkui on selline tunne, et naistel on seal midagi piinlikku. Kuidagi tundub, et mingites sügavamates, tumedamates kihtides on mul üldse natukene naiseks olemise pärast piinlik. Aga naise roll on ju alus teistele rollidele minu elus. Kui ma tunnen ennast naisena kindlana, saan tunda ennast kindlana ka teistes rollides. Siis ma saan oma kehale tõeliselt toetuda, et saaks kasvada minu naiselikkuse tunne üldisemalt. Ja toetada kõiki neid teisi rolle, mida ma elus naisena mängin.

Naiseks olemine ongi ju naiste esimene roll. Kuidas küll teha seda kindlalt ja tundes seda mõnusat naiselikkuse tunnet, nagu esmaspäeval jalutades? Kuidas olla enda naiseks olemises kindel? Kuidas olla enesekindel naine? Kindel naine, nii kehas kui vaimus, on toetus teistele rollidele, mis naised elus võtavad. Nendele rollidele, läbi mille me maailmaga suhtleme ja enda olemust kosutame.

Tahan võtta endale aega olla lihtsalt naine, tunda seda teistest identiteetidest vaba olemise tunnet. Lihtsalt olla naisena. Ammutada sellest jõudu, sära ja toetust. Et jälle astuda elulavale kõigis oma teistes naisena elamise rollides. Ootan ja uurin huviga, mida kõike see imeline naise keha ja naiseks olemine mulle veel pakkuda saavad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s