Toetus

Kõik joogaasendid algavad tugevast toetusest. Kui need kehaosad, mis parasjagu vastu maad on, kindalt pinnasele toetuvad, saab kogu keha pikeneda ja kõrguda. Iga asend saab alguse toetusest. Ilma kindla toetuseta on asendit palju raskem hoida, see kõigub ja võib isegi asjatut valu põhjustada. Sellepärast saab kõik alguse toetusest. See on lausa omaette teadus, kuidas igas asendis võimalikult tugev toetus leida. Parima toetuse leidmine nõuab süvenemist, pidevat praktiseerimist ja arenemist. Aga eelkõige nõuab see mõistmist, et miski ei seisa õhus. Isegi mitte linnud. Ja sellest taipamisest tekib tõeline soov leida parim toetus. Ja sellelt parimalt toetuselt saab alguse parim asend. Ja see parim asend annab parima kogemuse. Nii nagu matil nii ka elus.

Kuna olen tänu joogaõpetaja koolitusele oma joogapraktikasse ja seetõttu ka elusse veelgi rohkem süvenenud, olen mõistnud, kui alahinnatud toetus mõnikord on. Kuidas me unustame ära oma jalad, mis kogu meie keha kannavad ja edasi viivad. Kuidas me unustame ära maapinna, mis kõike seda olemasolu kannab. Mõnikord me unustame üldse ära vajaduse toetuda ning kukume pikali ega taipa, mis siis nüüd juhtus. Võin öelda, et pärast Emma sündi kadus minul igatahes mingiks ajaks suur toetus jalge alt. Mitte et see enne juba ülemäära tugev oleks olnud. Sest õigesti ehitatud toetus peab igatahes ka palju raskemad katsumused vastu. Kuna minul kadus mingis mõttes maa jalge alt, kadus see ka Pärdil. Sest ema (maa) ongi lapse suurim toetus. Ega asjata pole sõna ema väga paljudes keeltes seotud maaga. Sest nagu maa nii ka ema kannab. Ema toetab. Ja selle kõige jaoks on ema määratu tugev.

Vahel on toetuse leidmine paras väljakutse

Aga kust ema oma jõu saab? Eks peab ka ema millelegi toetuma. Otsides kosutust, otsime me enne toetust. Ainult toetatud oludes saab kosuda. Minu toetus on minu terve ja tugev keha, mida ma iga päev joogaharjutustega toetan, tugevdan ja hellitan. Minu toetus on tervislik toit, mis annab headuse energiat kehale ja hingele. Minu toetus on usk iseendasse ja oma võimetesse. Ja seetõttu oma võimete pidev arendamine, et usk ikka püsiks. Pidev töö nii enda sees kui enda ümber. Minu toetus on elukogemus, eriti kui ma oskan selle enda kasuks tööle panna. Kui ma oskan ka negatiivse kogemuse lahti mõtestada ja muuta toetavaks. Minu toetus on piisav uni. Loomulikult on minu toetus see jõud, mis tuleb Maalt, kui ma oskan oma temaga õigesti suhelda. Toetus ongi justkui loodusjõud, mida ma oma ellu teadlikult kutsun ning mida ma soovin hoida ja kasvatada. Toetus on kogemus, toetuse tunne, mida ma läbi erinevate tegevuste kogen. Mitte need tegevused ise.

Väga palju toetust saan ma läbi sõbralike suhete kõigi ümbritsevate inimestega, ennekõike abikaasaga. Võiks ju öelda, et mees ja naine moodustavadki kindla pinnase. Sellise pinnase, kuhu saavad sündida lapsed, kuhu saab rajada kodu ja kuhu saab luua läbi töö küllust. Siinkohal täpsustan üle Eluõie skeemis ühe väikese vea, mille ma olen avastanud. Nimelt tuleb enne küllust (elusust, rõõmu, nautimist, pühadust) ikka töö. Ja nii see eluke veereb ja eluõis avaneb. Ikka tugevamat toetust ja kosutust otsides, omandades seeläbi jõudu oma vajaduste eest hoolitseda ja enda ümber küllust luua. Selline nägemus elust on minu arust nii ilus ja rõõmustav, et ma töötan südikalt õppetundide kallal, mis mind tõelisesse õitsengusse viivad. Kõige selle juures olles aga vaba kiindumustest, mis loovad hirme ega lase toetust otsida ja kosutust kogeda.

Ma usun, et meie pere pole esimene, kus kogetakse, mida tähendab teise lapse sünd loodud struktuuridele. Kuidas kogu toetussüsteem pannakse nende lapse esimese paari elukuu jooksul ikka tugevalt proovile. Ja kuidas kogu pere, aga eriti selles suures muutuses suurt toetust vajav esimene laps justkui natukene närbuma hakkab. Sest ema ja ise pole enam nii tugevad, nii toetavad. Sest nende enda toetus on palju nõrgem. Uue inimelu kandmine sellel toetuspinnal nõuab ju lisa jõudu, teadmisi ja oskusi. Tunnen nüüd, kui Emma hakkab varsti viie kuuseks saama, et minu toetus on jälle tugev. Võiksin isegi öelda, et tugevam kui enne. Sest ma pean nüüd kandma ja toetama rohkem. Aga seeläbi, kuidas kasvab minu jõud, toetus, seeläbi saavad kasvada kõik minu elu valdkonnad. Ja ma tõesti tunnen, et just nii ongi. Minu elu õis hakkab rohkem avanema ja veelgi ilusamalt õitsema. Aga nagu avanemine ikka, võib see põhjustada ka ebamugavusi ja suisa valu. Aga kindel toetus aitab ka nendest üle saada.

Ja toetuses olles tunnen ma, et saan jälle Pärdile päriselt ema olla. Ja ka selline tugev ja toetav ema, keda tal vahel ikka hädasti vaja on. Selline ema, kes haarab keset kõige tormisemat hetke oma väikemehe tugevalt sülle ja hoiab teda kasvõi kinni, kui olud seda nõuavad. Annab lapsele toetust rahuneda ja leida jälle tasakaal. Ma saan jälle olla toetav ema, kes saadab oma lapse maailma avastama. Ja isegi, kui Pärt mulle mõnel hommikul lasteaeda minnes ausalt tunnistab, et ta natukene kardab. (Ja sellise avalduse tegemine rõõmustab mind mingis mõttes, sest ma tean, et ta suudab enda sees toimuvat selgelt tajuda ja kirjeldada.) Siis ma ka ei ehmata tema hirmust ära, vaid pakun pojale vajalikku toetust ja julgustust, et ta suudaks oma hirmust lahti lasta ja südikalt päevale vastu minna. Sest tegelikult ma tean, et ta tahab minna. Tal lihtsalt on vahel vaja toetust. Sellist toetust, mis ei suru teda tagasi, vaid aitab edasi. Ja kui poja päev on tõesti olnud seiklustest tulvil ning õhtul on raske rahuneda, toetan ma teda lapse voodi kõrval istudes ja teda mõistetaval viisil läbi väikese meditatsiooni rahustades.

Olles kindlalt toetatud, suudan ma toetada ka Emmat tema kasvamisel ja maailma avastamisel. Ma suudan jääda rahulikuks, maandatuks, kui preili vahel minu õppekogunemiste ajal kõvasti nutab ja tähelepanu nõuab või mähkmete vahetuse ajal suure jõuga eest ära pöörab. Maandatud olekus suudan ma tõusta kõrgele ja rõõmsalt lastele laulda ning nendega tantsida. Ma leian ka piisavalt toetust endale ja endast, et Hendrikut nendel segastel aegadel tema vahel tõusvate pingete maandamisel toetada.

Emma toetub kindlalt kätele, et end juba vaikselt liikvele seada

Toetus, ühendus alusega, maaga, juurtega annab tõesti palju jõudu. Maal käimine nii otseses kui kaudses mõttes on väga toetav tegevus. Eriti kui seda teha täie teadlikkusega, keskendudes maale, keskendudes tegevusele. Tehes sellest oma meditatsiooni. Maandatud olekust algab tõeline kasvamine. Maast saab jõudu, et otsida kosutust, kõrguda, kasvada ja õitseda. Toetuses peitub jõud. Ja jõudu on mul vaja, et mitte lihtsalt eluga hakkama saada. Vaid elada nii, et mul oleks päriselt hea. Ja minu lähedased oleks toetatud. Ja kogu toetatuses on väga tähtis olla tänulik. Tänada toetuse eest, kasvõi ainult korraks. Näiteks pesen mina juba mitu aastat igal õhtul suure armastusega oma jalgu, et tänada neid (ja läbi nende kogu toetust) suure toetuse eest. Tänada tehtud töö eest minu toetamisel.

Igal hommikul soovitatakse astuda voodist välja õige jalaga. Kasvõi selleks, et jalgadele, toetusele tähelepanu tõmmata. Kõik head asjad, ka hea päev, saab alguse heast toetusest. Seepärast tasub toetust igas asendis silmas pidada. Jooga ei ole trenn, jooga on õpetus elust ja elamisest. Sest nagu matil, nii ka elus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s