Ületus

Meie maamaja projekt edeneb üsna hästi. Hendrik tegi eelmisel pikal nädalavahetusel päris suure eneseületuse ja tegeles põhimõtteliselt kolm ööpäeva järjest vana viimistluse eemaldamisega. Mingi aeg oli kombeks ilusad vanad majad mingi kahtlase väärtusega materjaliga “kaasaegsemaks” teha. See vana paks kiht oli tõesti päris paks ning mahakraapimine raske töö. Eks see ole teada asi, et vana jama ja segaduse kõrvaldamine on palju raskem töö kui selle tekitamine. Aga plaatide, värvi ja muu kraami all olid peidus eriti ilusad ja naturaalsed palgid. Nüüd meil ongi selline vinge vanast puidust siseviimistlus, mis pidevat Hendriku sõnul tänapäeval väga popp olema. Inimesed maksavad kõvasti raha, et uus puit näeks välja nagu vana.

Mina olin lastega enamiku nädalavahetusest Tartus ja tuletasin meelde, milline oli elu enne eriolukorda. Siis kui Hendrik päris palju kodust ära oli ja mina pidin kahe lapsega üksinda möllama. See lühike periood nädalavahetusel oli isegi päris mõnus jälle üksinda lapsevanem olla ja ise kogu majapidamist hallata. Tekkis tähtis tunne ja teadmine, et ma saan tegelikult ikka veel hakkama. Sest vahepeal oli mul hirm, et mis siis saab, kui eriolukord lõpeb ning Hendrik jälle ära läheb. Nii mõnus on ju, kui mees kogu aeg kodus on. Aga tundub, et selle nädalavahetusega sain vähemalt mingi osa sellest hirmust ületatud.

Tegelikult olime lastega mingi osa ajast maal ka, reede ja pühapäeva päeva. Tegin süüa ja hoidsin lapsi. Pühapäeval aga koristasime kõik koos maamajast vana ehitustolmu. Mu õde tuli ka appi. Tekkis nii mõnus sünergia ja südikas koostöö, mis aitas igasugused raskused töötegemisel ületada. Ühisel nõul ja jõul sai maja üpris ruttu puhtaks. Pärt oli kogu töö tegemise üle veel kõige õnnelikum. Laps kandis nii uhkelt vanaisa majast vana roosa pissipotiga sooja vett (see oli ainus talle paraja suurusega anum) ja hõõrus nuustikuga meie uue vana maamaja seinu, aknaid ja uksi. Tema oli ka viimane, kes pesemise lõpetas. Pärast tublisti üle tunni aja kestnud pesemist ei tahtnud poiss sugugi leppida, et kõik on nüüd puhas. Korra käis isegi naabripoiss Pärti mängima kutsumas, aga minu laps pidas töö tegemist olulisemaks. Pärt tahtis veel katuse ka ära pesta. Sain ta kuidagi siiski nõusse, et selle tegevuse võime ehk seekord ära jätta. Kui tööd teha õige energiaga, siis annab töö nii suure laengu rõõmu, et raske on töö tegemise tahtmist ületada. Ja Emma oli ka eriti tubli tüdruk ning magas terve selle koristamise aja mõnusalt oma vankris ega teinud piiksugi. Eks see oli tal ka vist paras eneseületus. Aga ju sai Emma ka aru, et tähtsat tööd ei tasu segada.

Töökas poiss

Kui me pühapäeva õhtul kõik koos koju jõudsime, tegime töötalgutele meie mõnusas korteris ka väärika lõpu. Hendrik käis koos vennaga Siriuses (üks legendaarne burksiputka) ja tõi kõigile friikatega praed. Sellist asja juhtub meie peres tegelikult ikka väga harva. Aga sellel hetkel see kuidagi täpselt sobis.

Hendrik pidi tegelikult ka laupäeva õhtul maalt linna sõitma, et mulle appi tulla. Nimelt otsutasin ma eelmisel neljapäeval teha otsustava sammu ja ületada mingi nõmeda hirmu ning hakata oma unistusi ka ellu viima. Laupäevast algas mul joogaõpetaja koolitus, mis kestab kaks kuud ja nõuab päris palju tööd. Kui mul aga kõik hästi välja tuleb, saan koolituse lõpus rahvusvaheliselt tunnustatud joogaõpetaja tunnistuse. Vinge värk! Enne eriolukorda polnud seda tunnistust muide võimalik online koolituste eest saada. Ja ilmselt pärast seda ka enam mitte. Niiet mulle avanes just suurepärane aken teha midagi, mida ma nii kaua aega olen tahtnud teha, kodust lahkumata.

Laupäeval oligi meil avatseremoonia ning küsimuste/vastuste online kohtumine. Emma muidugi nuttis suht terve aja, sest tal oli siis magama mineku aeg ja Hendrik pole seni talle unne jäämisel parim partner olnud. Eks me harjutame. Lõpuks sain ma Emmat kussutades ka oma kohtumise ära pidada. Aga neid online kohtumisi hakkab olema vähemalt kolm korda nädalas. Pluss lugematu arv tunde iseseisvat tööd videote ja kirjandusega. Olen enamik õhtuid lihtsalt oluliselt kauem üleval olnud kui tavaliselt, et asjad õigeaegselt tehtud saada. Ja no lisaks tuleb muutuda vajalikes tegevustes veelgi efektiivsemaks. Tõeline väljakutse, mis aitab ületada hirmu ebamugavuse ees. Sest täisväärtuslik elu eeldab ikkagi seda, et ka pereema saab lisaks sellele rollile järgida oma kutset teha tööd. Ja no jooga on minu elukutse igatahes täiega.

Nunnu Emma, kui emme on saadaval

Nii ma siis nüüd tunnen ennast palju tähtsamana kui varem, sest mul on lisaks blogile mingi oma asi veel. Omamoodi annab see tohutult jõudu ületada igasuguseid teel tekkivaid raskusi. Aitab harjutada veelgi rohkem koostööd Hendrikuga, sest nüüd pole ka minu ajakava enam kogu aeg nii paindlik. Samas tekitab see ka tohutult küsimusi ja hirme. Igatahes annan ma oma parima, et ikkagi eluga igal rindel parimal võimalikul viisil hakkama saada. Minu kõige suurem vaenlane on seni olnud hirm ebamugavuse ees, aga ma plaanin selle ületada. Sest see ületus annab vabadust ikka täiega juurde.

Ma juba tunnen ette, kuidas teekond joogaõpetajaks nii koolituse lõpuni kui ka sealt edasi aitab mind ennast nii palju. Aitab mul ületada eelkõige ebakindlust teha seda, mida ma tahan. Aitab ületada hirmu ennast avada ja teistega jagada. Aitab ületada igasuguseid takistusi, mis ei lase elu täiega nautida. Ma olen nii tänulik Facebookile, kes mind ikka jälgib ja teab mõnikord paremini kui ma ise, mida mul vaja on. Seepärast ta ilmselt ühel saatuslikul hetkel mulle selle joogaõpetaja koolituse reklaami ka ette pani. Ja kõige huvitavam on veel see, et ma isegi ise ei otsinud seda kordagi. Aga kuidagi ikkagi sattusin sinna, mis mulle ette nähtud oli. See joogakool asub tegelikult Guatemalas ja kõik sealsed õpetajad on ülitoredad ning see, mida nad õpetavad, haakub suurepäraselt minu enda väärtustega. Niiet ma olen super põnevil ja ülitänulik! Nii ütlevad ka ameeriklased, kes enamuses sellel koolitusel koos minuga osalevad. Seega ärge imestage, kui ma varsti ainult väga nunnult kirjutama hakkan.

Tänan lugemast ning ma loodan, et kui aeg küps, ületavad mõned teist ka takistused ja tulevad minu juurde joogat õppima! Mina igatahes tegelen täiega nende takistuste ületamisega, mis segavad mul elu täiel rinnal elamast. Kraabin maha kõik vana jama, mida mul enam vaja ei ole. Siis on näha, mida on vaja lisada ja mida on tegelikult vaja teha, et ületada iseenda seatud piire. Võib ju olla, et teisel pool piire avaneb mingi hoopis imelisem vaade.

2 Comments

  1. Minu suguvõsa maamaja otsatare seinad on ka täpselt sellised! Uhke värk. (Mõtlen praegu, et need meie maamaja tubade nimetused – tagatare ja otsatare – on vist päris mitmete põlvkondade tagant tänasesse päeva jõudnud. Maja ehitas mu vaarisa, kes sai mõisamaast maatüki Vabadussõjas võitlemise eest).
    Soovin hoogu ja jaksu koolituseks! Ma olen nendel koroonakuudel mõelnud, et kuigi on raske korraga kodused lapsed ja töö, siis töö ikka annab elule struktuuri ja endale eneseteostusvõimalust ja enesekindlust. Ja me nüüd ka juba vaikselt suhtleme ja olen oma ema ja kaksikut juba näinud. Veidike ülesärkamise tunne selle mai algusega. Kujutan ette, et Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal, kus väga ranged piirangud, on see koopast välja tulemise tunne veelgi võimsam.

    Meeldib

    1. Eks see oma töö on ikka oluline, eriti hästi olen sellest aru saanud, kui olen ligi 4 aastat kodus olnud. Selles mõttes on ka mul ülesärkamise tunne 🙂.
      Aga tore, kui kõik jälle peredega kokku saavad. Siis on ilmselt veel rohkem tunda seda, kui olulised nad meile kõik ikkagi on🙂. Kui mina polnud oma päritolu pere kaua näinud, tekkis küll väga kurb tunne igatahes.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s