Jõud

Veedame perega linnainimeste kohta üsna tihti aega looduses, kasvõi linna looduses. Seda on Tartus veel õnneks üsna palju. Aga tugevama kontakti looduse jõuga saab loomulikult ikka seal, kus loodust rohkem on. Praegu võib tunda ja lausa silmaga näha, kuidas Eestimaa looduses asendub passiivne jõud aktiivsega. Kuidas loodus on nii südikas jälle looma. Kirjutasin südikusest eelmisel nädalal. Sellest, et südikus on jõud koos südamlikkuse ja arukusega. Olen üsna kindel, et just neid elemente kasutab ka loodus. Uurin südikuse teemat ikka edasi, praegu keskendun eelkõige jõu elemendile võrrandis. Ja jõu all pean ma silmas aktiivset jõudu, sellist, mis paneb asjad liikuma. Sest on olemas ka passiivne jõud, nagu talvel looduses, mis paneb asjad seisma. Füüsikas öeldakse, et jõud on kehale suunatud mistahes toime, mis mõjutab tema liikumise iseloomu ja/või tema kuju. Ja südikus millegi füüsilise ära tegemiseks eeldab aktiivset füüsilist jõudu, mis saab alguse sisemisest aktiivsest jõust.

Paljud inimesed kurdavad kevadel väsimust, jõuetust. Minul sellist muret pole peaaegu kunagi olnud, välja arvatud eelmisel kevadel. Aga siis ma eriti palju füüsilisi ja aktiivset südikat jõudu nõudvaid asju ka ei teinud. Talv otsa passisin suhteliselt niisama, nagu üks mugav lääneinimene ikka. Eks loodus vaatas, et päris asju ei tee, järelikult pole päris jõudu ka vaja. Üldiselt on loodus andnud mulle aga palju aktiivset jõudu. Nagu ka Pärdile. Eks me seda ikka kasutame ka. See jõud võib olla aga nii kingitus kui ka needus, olenevalt sellest, kuidas seda kasutada. Jõud ise pole hea või halb, see on lihtsalt vahend. Headus sõltub sellest, mida ja kuidas jõuga tehakse.

Olen pannud tähele, et saan juurde just seda tüüpi jõudu, mida kõige rohkem kasutan. Tänu joogale olen õppinud oma jõudu suunama ja kasutama otstarbekalt. Ma tean, et kui mul on palju tegemise jõudu, tuleb mul ka palju teha. Palju tehes tuleb tegemise jõudu veel juurde. Ja kui juba aktiivselt teen, siis tahaks ikka teha neid asju, millest on kasu. Selleks, et aru saada, millest on kasu, on vaja arukust. Arukus aitab jõudu kasutada kõige otstarbekamal viisil. Lisades võrrandisse südamlikkuse, saab asju teha veelgi paremini ja veelgi rohkem. Jõudu alla surudes või kasutades seda liiga palju passiivseteks tegevusteks, mis midagi ei loo, tekib väga tihti viha. Vähemalt mul. Viha on looduse üks viise see kasutamata jõud kehast välja saada. Viha esineb ju tihti just nendel inimestel, kellel on palju jõudu. Nemad peavad lihtsalt rohkem tegema, aga südikalt tegema, et viha ei tuleks. Kasutades jõudu arukalt ja südamega tunnen ma hoopis ääretut heaolu tunnet ning oma loodud headusega saan ma aidata teisi. Ja headuses on hea olla minu abikaasal ja lastel. Ja kõigil teistel ka.

Pärdil esineb vahel hetki, kus ta läheb inimkeeli öeldes natukene pööraseks. Tema sees olev jõud otsib lihtsalt väljapääsu. Olen avastanud, et Pärdi jõu vastu pole võimalik võidelda ilma, et kumbki meist emotsionaalselt või ka füüsiliselt haiget ei saaks. Kuna minul on palju jõudu ja temal vähemalt sama palju, siis oleks meie toores võitlus nagu mingi looduskatastroof. Aga õnneks on minul ühte asja ikkagi veel Pärdist rohkem – arukust. Just sellepärast ei hakka ma temaga võitlema, vaid lähenen nendele pöörastele hetkedele arukalt. Ja südamlikult. Ma taltsutan jõu arukusega ja võimalusel suunan selle millegi kasuliku tegemisse. Või vähemalt millegi sellise tegemisse, mis ei too hävitavaid tagajärgi. Täpselt sama teen ka iseendaga.

Pööraseid hetki saab tegelikult arukalt tegutsedes ka enneteda. Siin tuleb mängu montessorilik individuaalne lähenemine lapsele/inimesele. Kui ma tean, et loodus on Pärdile andnud palju toorest jõudu, siis järelikult on see jõud kasutamiseks. Jõudu saab kasutada ükskõik millisel moel, sest jõud iseenesest pole ju hea ega halb. Lastes lapsel arendada oma arukust ja pakkudes asjalikke tegevusi jõu kasutamiseks, kasvab Pärdi oskus oma jõudu kasutada hea tegemiseks. Nii suure jõuga saab maailmas väga palju head ära teha. Aga jõud ise pole arukas ning tahab lihtsalt rakendust. Kui lapse arukust ja südamlikkust ei arendata, hakkab suur jõud hoopis hävitama. Jõud pääseb viisil või teisel ikka tegutsema. Kui jõudu arukalt ja südamlikult ei suunata, on kaks varianti. See jõud hakkab hävitama kas inimese ümbrust või tema sisemust. Seepärast on väga oluline suure jõuga lapsi suunata tegema head.

Arukas poiss, arukas tegevus

Inimene saab füüsilist jõudu üldiselt toidust. Seepärast vaatan hoolega, et minu toit sisaldaks ja pakuks energiat, mida ma oma elus vajan. Ja täpselt sellisel määral, nagu vaja on. Olen pannud tähele, et toidud sisaldavad just sellist jõudu, nagu sinna sisse on pandud. Sestap meeldibki mulle kõige enam võimalikult palju ise tehtud toit. Siis ma olen saanud valida, millist jõudu toitu panna. Lisaks pean oluliseks, et kasutatav tooraine oleks hoolega kasvatatud. Või siis täitsa looduslik, nagu naat ja muu hetkel populaarne kodumaine kraam. Ükspäev tegin näiteks õnnelike kanade mune koos naadiga pannil. Panin natukene maitseaineid ka, sai täitsa head jõudu andev toit.

Inimese jõud on mõeldud kasutamiseks. Iseäranis hea, kui jõudu kasutada päris tegevusteks. Ka laste puhul. Sest ükski mängu asi ei saa anda täielikult päris rahuldust. Mängu asjad ei saa lõpuni arendada päris omadusi. Jõudu saab arendada tehes asju, mis nõuavad jõudu. Südamlikkuse ja arukusega on sama lugu, nii lastel kui täiskasvanutel. Meie tänapäevane maailm on paraku hästi palju täis erinevaid mängu asju. Tõelisi algseid tegevusi, inimesele loomuomaseid tegevusi, on jäänud vähemaks. Ehk seepärast on vähenenud ka inimlike kvaliteetide kasutamine. Sest neid on vaja päris tegevustes. Tõelist jõudu, südamlikkust ja arukust saab treenida ainult tõeliste tegevustega.

Jõu treening, päriselt

Jõudu on maailmas igasugust liiki. Üks jõud on külgetõmbejõud, mille toimel asjad üksteise poole tõmbuvad. Oma hiljutises postituses “Emaks” avaldasin soovi veeta rohkem aega tehes loomulikke, päris tegevusi naturaalses keskkonnas. Ja ennäe, kuidas minu tugev jõud tõmbas minu poole üpris ruttu sellise võimaluse. Nimelt saame nüüd perega hakata asjatama Võrtsjärve ääres Hendriku esivanemate maakodus. Päris tegevusi mulle, Hendrikule, Pärdile ja ilmselt isegi Emmale on seal palju. Saame südikalt perena koos toimetada ja arendada oskusi teha tõelisi asju. Niimoodi looduses loomulikult jõudu kasutades kasvab kindlasti ka südamlikkus ja areneb arukus. Leiame kõik enda jõule hea väljundi. Saame looduse jõuga koos luua, mis ongi ju üks peamisi elu eesmärke.

On olemas kaunis tark ütlus: üksi saab kiiresti, aga koos saab kaugele. Mina olen siiani olnud oma suure jõuga üks kiire tegija. Aga nüüd tunnen väga selgelt, et niimoodi ma kaugele ei jõua. Usun, et maal koos oma pere ning Hendriku lähedaste ka samas kohas toimetavate sugulastega saame arendada inimeste väga olulist oskust – koostööd. Ma usun, et jõudude tõeline ühendamine ja seeläbi ühise eesmärgi saavutamine eeldab ka väga palju heatahtlikkust ja arukust kaasjõudude osas. Kõiki neid inimlikke oskusi me nüüd muudkui arendame.

Jõudu tööle! On loomise aeg.

Looduse jõus, südamlik ja arukas, loomas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s