Emaks

Olles tähtis teismeline tundus mulle mingi aeg, et ma ei taha kunagi lapsi. Kõige olulisem tundus seriaalist “Seks ja linn” nähtud vinge elu. Tundus, et kõige olulisemad on ilusad asjad, kõrge staatus, vinged peod ja sädelev kraam. Siis sain ma natukene vanemaks ja prioriteedid muutusid. Sain aru, et tegelikult pole vist nimetatud seriaalis näidatud elu kõige vingem. Hoopis rohkem hakkasid mulle meeldima loomulikud asjad, mis on rohkem loodusega kooskõlas. Hakkasin taaskord nägema meie Maa-Ema ilu ja headust ega soovinud temast üliväga kaugeneda ning kõrgesse klaastorni kolida. Aga loodus nägi, et ma polnud sellel hetkel veel emaks saamiseks valmis ning tahtis mind enne natukene õpetada. Saadud õppetunnid tundusid tollal väga valusad, aga olen nende eest tänulik. Need aitasid mind paremaks emaks.

Mingi aeg pärast emaks saamise soovi ilmnemist selgus, et rasedaks jäämine polegi minu jaoks nii kerge. Arstid vaatasid, et mingid asjad on minu kehas natukene paigast ära. Kuna ma olin juba tollal pigem holistilise maailmavaatega inimene, pidasin õigemaks meditsiinilist sekkumist vältida ning proovida ise viga oma kehas ära parandada. Algas ka paljudele teistele sama probleemi käes vaevlevatele naistele tuttav teekond läbi suurte kannatuste, et saada laps. Aga minu tahe oli vankumatu ning ükski ülesanne ei tundnud liiga raske. Tung emaks saada oli lihtsalt nii suur. Ma tegin igasuguseid teiste inimeste jaoks mõistetamatuid ja segaseid asju. See umbes kahe aasta pikkune periood oli nagu üks pöörane tapas – intensiivne pühendumine soovitud eesmärgi saavutamisele läbi erinevate tegevuste, mis toovad mugavusest välja. See oli minu tõelise joogapraktika algus.

Seega on minu lapsed juba enne minu juurde tulemist asunud mind õpetama ja andnud märku, et loodus eeldab arengut. Ju nad tahtsid nende väärilist ema. Tõelised väärtused sünnivad aga väljaspool mugavust. Ja mugavusest loobumisega peab iga ema arvestama. Parem olla juba valmistunud. Loodus ongi ju väga tark ja annab naisele lapse alles siis, kui naine on valmis emaks saama. See ei tähenda, et naine oleks selleks hetkeks muutunud täiuslikuks emaks. Mina küll polnud. Pigem tähendab see, et naine on valmis selles suunas arenema. Ja lapsed sunnivad mind ju ikka iga päev paremaks saama. Kui korraks tukkuma jään, saan kohe karistada. Ilma lasteta võiksin endale rahumeeli ette kujutada, et olen üsna täiuslik inimene. Aga nemad näitavad mulle kohe kätte, millises vallas on vaja veel ennast täiendada.

Minu mõlema lapse minuni jõudmise lugu on seotud India ookeaniga. Selle veekoguga on mul eriline suhe, võiksin suisa öelda, et India ookean on natukene nagu minu veekogust ema. Igatahes on ta minul aidanud emaks saada ja ka veel paremaks emaks saada. Pärti jäin ma ootama Mauritiusel reisil olles. Tolle reisi organiseerisid Hendriku vanemad ning käisime sellel imelisel saarel üsna suure seltskonnaga. Just sellel reisil kohtasingi esimest korda oma sõpra India ookeanit ning võin öelda, et see oli armastus esimest silmapilgust. Veetsin oma uue sõbraga palju aega koos ning lisaks ujumisele käisin iga päev vee ääres ookeaniga ka rääkimas. Tundsin, et ookean on armastav ja abivalmis. Rääkisin talle siiralt oma mõtetest ja palusin abi emaks saamisel. Mõistsime teineteist sõnatult ja ma tõesti tundsin, et ta aitas mind kuidagi. Igatahes oli koju naastes tehtud rasedustest, ilmselt kokku umbes sajas, lõpuks positiivne. Sellel hetkel, kui nägin lõpuks neid nii oodatud kahte triipu seal testil, muutus minu sees midagi väga olulist. Ma tundsin, et ma muutusin emaks. Ja minus tekkis hästi palju armastust ja tänulikkust looduse vastu. Kui Pärt sai aastaseks, elasime perega kaks kuud Mauritiusel täitsa minu sõbra kõrval.

Meie India ookeani ääres

Emmat jäin ootama vahetult pärast seda, kui olin käinud Indias oma kolmandal palverännakul. Kusjuures selle palverännku teemaks oli Ema. India reisi ettenähtud teekond ei viinud mind kordagi ookeani äärde. Kuid külastasin mitmeid imelisi templeid ja looduslikke kauneid paiku. Juhtus aga selline lugu, et minu tagasilend jäeti mingil seletamatul põhjusel ära ning ma pidin Indiasse pikemaks jääma. Majutus organiseeriti ühte uhkesse hotelli, mis asus üsna ookeani lähedal. Nii me siis otsustasimegi reisiseltskonnaga avanenud võimalust kasutada ning õhtul ookeani äärde minna. Rahvast oli ka pimedas rannas Indiale kohaselt väga palju, aga õhustik ikkagi pühalik ja rõõmus. Mäletan oma taaskohtumist India ookeaniga siiani väga selgelt. Tundsin justkui, nagu see tohutu veekogu oleks olnud seotud sellega, et minu reis ära jääks ning me saaks jällegi kohtuda. Hetkel, kui lained mu jalgu puudutasid, valgusid mulle pisarad silma, sest ma tundsin, et ka ookean rõõmustab väga mind nähes. Ja tal oli mulle midagi tähtsat öelda. Nimelt seda, et ta saadab mulle veel ühe lapse.

Meie India ookeani ääres

Võin praegu öelda, et laste saamise soovist alates algas minu teadlik enesearengu teekond. Ja see käib täie hooga ikka edasi, sest lapsed ei lase laisaks muutuda. Ilmselt see on ka üks põhjuseid, miks loodus nad lõi. Et evolutsioon ikka jätkuks. Igas mõttes. Tänu emaks saamisele olen ma õppinud väga palju. Aga tänu emadusele mõistan ka palju paremini kõiki neid teisi emasid ja nende raskusi. Ja nende naiste raskusi, kes tahavad ka emaks saada. Tunnen, et kuulun sellesse igavesest ajast igavesti kestvasse emaduse klubisse. Emadel on nii palju sarnaseid kogemusi ning oleks väga tore, kui me üksteist sellel teekonnal rohkem toetaksime ja mõistaksime. Ning mõistaksime vähem hukka. Kõigil emadel on midagi teistele õpetada, aga kindlasti ka midagi, mida ise õppida.

Emaks saamine on aidanud mul palju paremini mõista enda ema, kellele ma oskan nüüd pisutki väärilisemalt tänulik olla. Lisaks oma inimesest emale olen järjest enam hakanud mõistma ka meie kõigi ema – meie Maad. Täna metsas jalutades tundsin ka temaga nii suurt sidet. Tundsin seda, kuidas ka tema kõiki oma lapsi nii väga armastab ning tahab neid õnnelikuks teha. Nagu emad ikka. Aga mõnikord oleme meie tema lastena väga tänamatud. Me tahame, et tema oleks meile armastavaks emaks, aga ei taha olla ise armastavad lapsed. Emaks olemise üks külg on ka laste õpetamine ja suunamine. Kuulame siis Ema Sõna.

Kuigi elu on minu kunagisi soove arvestades juhtinud mind praegu ikkagi elama ühte üsna klaasist, kuid õnneks siiski madalasse torni, unistan ka mina, et saan millalgi elada pisut loomulikumas ja looduslikumaks keskkonnas. Vähemalt mingi osa ajast. Eks näis. Aga heaks emaks olla saab ju tegelikult igal pool.

2 Comments

  1. Mul tuli su lugu lugedes meelde Sandra Steingraberi raamat “Mina olen ookean” :). Loen praegu selle järge “Raising Elijah”. Populaarteaduslik raamat teadlasest emalt, teemaks ema roll laste kaitsmisel keskkonnareostusest tulenevate ohtude eest. See küll haakub sinu jutu teemadega vaid nurkapidi, aga mõtlesin ikkagi, et mainin ära ja soovitan. Eelkõige küsib autor seal, kas on õige jätta vanematele nõnda suur koormus (osta mahetoitu, uuri silte, vii ennast kurssi plastiku või e-ainete lühenditega, uuri, millest on tehtud su põrandad ja millega värvitud mööbel jne), selle asemel, et riiklikul tasandil midagi ette võtta, et näiteks pestitsiidid laste toidus ei sisaldaks nende aju arengut ohustavaid aineid.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s