Vaba

Olen viimased poolteist nädalat olnud ainult oma kodus – mul pole vabadust siit lahkuda. Ma ei saa minna ühtegi kohta, kus ma olen harjunud käima ega teha muidu nii tavapäraseid tegevusi. Ma ei saa teha isegi kõige elementaarsemat asja ja minna poodi perele süüa ostma. Toidu hankimiseks pean ma kelleltki teiselt abi paluma. Selliseid veidraid vabaduse piiranguid on praegu päris palju. Samas pean ma ütlema, et ma pole ennast kunagi nii vabana tundnud. Juba Tais algas meie pere jaoks üks uutmoodi teekond. See on teekond vabaduse poole. Teekond sisemise vabaduse poole, mis pole välise vabadusega üldse seotud. Ma võin olla füüsiliselt kõige vabam inimene ja mööda tervet maailma ringi reisida ning teha, mis iganes tahan ning mitte kordagi selle juures tunda ennast päriselt vabana. Samas saan ma olla väga piiratud ruumis üsna nappide väliste võimalustega ning olla täiesti vaba.

Tais oli meil perekonnana palju vabadust olla teistsuguses kohas, teha asju hoopis teisiti ning seetõttu saada teistsuguseid kogemusi. Aga üsna pea sai selgeks, et tegelikult pole mitte kuskil mingit vabadust teha midagi tõesti teisiti, kui see vabadus ei tule seestpoolt. Otsustasime Hendrikuga just Tais kindlameelselt, et me soovime saada vabaks ehk vabaneda igasugusest jamast, mis meiega alati kaasas käib. Ja see jama on ainult meie sees. Tais oli meil justkui omamoodi joogalik ritriit oma elu muutmiseks, mis ausalt öeldes jätkub nüüd siin Eestis. On selline tunne, et meid ei lasta praegu enne füüsiliselt vabaks, kui me pole ennast sisemiselt vabaks teinud.

Alustasime Hendrikuga Tais tradtsiooni, et päeva jooksul, aga kindlasti igal õhtul teeme justkui päevast kokkuvõtte ja lahendame ära igasugused pinged, mis meie vabadust piirasid. Märkame alati, millal voog katkeb ja proovime siis selle sisemise takistuse eemaldada. Sest voog ei sõltu välistest asjaoludest, nagu ka vabadus. Toetame sellel teekonnal Hendrikuga teineteist täielikult, aitame ja õpetame. Aga heatahtlikult ning siirast soovist, et me oleksime mõlemad õnnelikud. Mitte selleks, et teist osapoolt kuidagi enda moodi muuta. Vastupidi, selleks, et me mõlemad saaksime olla vabalt iseenda moodi. Ja selleks, et meie lapsed saaksid olla koos meiega õnnelikud ja vabad. Nüüd siis nuputamegi iga päev, kuidas saada vabaks nendest mustritest, mis pere õnnele pärssivalt mõjuvad.

Hendrik ja Pärt voos, pesevad aknaid oma vabal tahtel

Väga tähtsa asjana taipasime Tais, et lapsed tuleb lasta vabaks. Pärdis oli nii palju igasuguseid pingeid, mis meie olime temasse üle kandnud. Me olime teda tahtmatult päris palju represseerinud ning surunud alla tema tõelisi soove. Ühel õhtul, kui Pärt juba magas, läksime koos Hendrikuga pärast ühist joogapraktikat oma poja juurde ning võtsime ta kaissu. Me palusime siiralt andestust kõikide piirangute eest, mis me olime talle seadnud. Me lasime ta vabaks. Laps oli poolunes, kuid mõistis meid tegelikult täielikult. Oli nii hästi tunda, kuidas iga vabanduse puhul ta lõdvenes ning vabanes. Kuidas selle protsessi käigus vabanes nii palju piiranguid meie vahelt ja me saime hästi palju lähedasemaks. Näiteks palusime vabandust, et olime Pärti sundinud mõnikord minema vetsu, kui ta seda tegelikult ei tahtnud. Et me olime sundinud teda riidesse panema või hambaid pesema. Palusime, et laps annaks andeks kõik need korrad, mil me polnud teda päriselt ära kuulanud ning tema soovidega arvestanud. Jätkame seda andeks palusime praktikat ka kodus. Ja andeks palume Hendrikuga ka teineteiselt. Samuti palume vabandust vaikselt enda sees kõigilt teistelt, kelle vabadusi me mingil moel oma jamadega piiranud oleme.

Vabaduse kasvades toimuvad silmaga märgatavad muutused. Me oleme perena palju lähedasemad. Ja ma tunnen palju suuremat lähedust ka kõigi teistega, sest mingid takistused, mis vabadust piirasid, on kadunud. Selles vabaduses on Pärt palju tervem ja rõõmsam, igasugune vastupanu ja viha on peaaegu kadunud. Pärt hakkas isegi selles suures vabaduses füüsiliselt kasvama. Ta nägu on palju roosam ja silmad õnnelikumad. Laps on vaba ja õitseb. Me kallistame ja musitame üksteist palju rohkem ja siiramalt, me puudutame vabalt. Kuulame nüüd päriselt tema arvamust ning arvestame sellega nii palju, kui vähegi võimalik.

Ma olin emana enne seadnud oma lastele mitmeid piiranguid ja kindlasti pole veel kõik kadunud. Aga päris paljud on. Ka Hendrik on isana muutunud vabamaks. Näiteks lubame me Pärdil süüa, mida ta soovib ja millal soovib. Me lubame tal rohkem multikaid või telesaateid vaadata. Me lubame tal ilma mütsita rõdule minna. Me usaldame teda ja laseme tal olla vaba. Kogu selle vabaduse juures otsustas Pärt täiesti ise, et ta soovib magada oma toas. Lisaks sööb ta omal valikul palju tervislikumalt ega kuritarvita ka vabadust vaadata rohkem erinevaid saateid. Kuigi selles osas peame ikkagi vahel mõistlikult läbirääkisimisi. Üldiselt teeme ikka enam-vähem samu tegevusi, nagu ennegi, lihtsalt vabamalt. Ilma pingeta. Ja vabaduses tehtud tegudest on kõigil rohkem rõõmu ja tõelist naudingut.

Vaba laps

Pärdi ja minu suhe on nüüd palju armastavam, sest mina olen tema suhtes vaba. Vabaduses saab energia inimeste vahel liikuda. Mu poeg tuleb päris tihti minu juurde lihtsalt kallistama ja ütleb mulle igasuguseid ilusaid asju. Näiteks ühel õhtul istus Pärt mulle sülle ja ütles, et ma olen maailma kõige parem ema. Hästi palju rohkem armastust on ka minu ja Hendriku vahel. Lisaks emotsionaalsele lähedusele on meie vahel palju rohkem füüsilist lähedust ja siiraid puudutusi. Me oleme teineteise osas palju heatahtlikumad ja mõistvamad. Kogu see vabadus loob ruumi armastusele ning laseb elu nautida. Sellises õhkkonnas sünnib pidu seest poolt ning leiab hõlpsasti ka välise väljenduse. Kõik see jutt ei tähenda, et meil kunagi raskusi pole. On ikka, sest me pole ju veel täiesti vabad. Aga aktsepteerides elu õppetunde saab neist õppida ning seda me siin koduses piiratud vabaduses ka väga teadlikult teeme.

Koos vabal tahtel

Vabadus, millest ma räägin, eeldab heakskiitu. Mina kiidan heaks enda, Hendriku ja oma lapsed. Ma kiidan isegi heaks oma puudused, sest ainult nii saan ma neist õppida ja paremaks saada. Ja ainult nii saan ma mõista, et vahel need polegi puudused, vaid hoopis minu eripärad, minu võimalused olla teistmoodi, olla vaba. Heakskiit peab aga olema täiesti siiras ning leppima, et kontroll tuleb lahti lasta. Justkui hüpata tundmatusse ja uskuda, et mind oodatakse seal ja püütakse kinni. Hästi palju vabadust võtavadki ära hirm, usaldamatus ning soov kõike teada ja juhtida. Need tegurid koos veel mõnede asjadega loovad takistusi voosse, mis minu arvates peaks olema inimese tavaline toimimise viis. Iga kord kui voog katkeb, peatub vabadus. Vabadust piirab mingi takistus. Siis ma seisatangi ja küsin, miks siin pole vabadust? Mis ma saan teha teisiti?

Ma soovin olla täiesti vaba, et saaksin lasta teistel olla vaba. Vabaduse saabudes saab hakata toimuma tõeline areng, sest piiride sees ja pinges kuigi kõrgeks ei kasva. Niimoodi vabaduses elades saaksin õitseda, isegi kui peaksin terve elu oma korteris elama ja ainult seal õitsvaid lilli nägema. Aga ilmselt vabaneks tõelise vabaduse saavutades midagi palju enamat kõigi jaoks ja vabadus oleks piiritu, ka väljas. Me saaksime vabalt olla oma parimal viisil just sellised, nagu me vabana oleme: igaüks omamoodi ilus ja hea. Niimoodi saaksime nautida vabalt vaba maailma ilma teisi alla surumata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s