Teel

Mina ja Hendrik oleme teel, millest päris suur osa on ühine. Meie rada on vaheldusrikas ja oma teekonnal teeme tihti üpriski riskantseid valikuid. Leian, et siiani on kõik riskid ennast ära tasunud. Aga kindlasti võiks suhtuda ka teisiti. Nüüd otsustasime keset maailmas aset leidvat kaost koos kahe meiega hetkel ka ühisel teel oleva kaaslasega – Emma ja Pärdiga – tulla ikkagi Taisse. Me tundsime, et meie teekond viib hetkel just siia. Oleme oma siinviibimist igati nautinud. Meil on rohkem olnud aega teineteisele ja ka lastele. Oleme avastanud end nautimas väga ilusaid hetki ning elu headust. Teadlikult pöörame võimalikult vähe tähelepanu maailmas järjest enam levivale hirmule. Hoiame ennast ikka põgusalt Eestis ja Euroopas toimuvaga kursis, kuid ei lase sellel oma elu segada. Sest tegelikult ei saa meie teha midagi muud, kui olla ikka oma teel. Kohal just siin, kus me praegu oleme, ja eluga võimalikult rahul. Omandades ikka elu õppetunde, sest need on osa teest. Kuigi me ei tea, mis ootab ees, näeme ja saame tunda, mis on praegu. Nii on alati olnud ja ilmselt jääbki nii.

Oma teel Tais oleme olnud üsna paiksed. Meie armsa majakese vastas on rand ja tore toidukoht. Vahel oleme sõitnud mõnda looduslikku kohta, käinud poes või mõnes muus rannas või kohvikus. Oleme palju lihtsalt kodus koos aega veetnud nagu ka kodused eestlased. Samas viibime siin olles ka kohvikutes palju kauem, kui tavaliselt. Enamasti on seal üpris vähe rahvast ja mõnus rahulik olla. Aga juba umbes teisel reisi päeval sai mulle selgeks, et ma tahan sellel teel siin olles teha ka ühe pisut riskantsema asja. Nimelt kuulsin juba reisi alguses Kritil, et Krabis on üks väga vinge tempel kõrge kaljuga, mille otsa saab ronida. Palusin tal asja täpsemalt uurida ning sain teada, et koha nimi on Tiger Cave’i ehk Tiigri Koopa Tempel. Tegelikult seal mingeid tiigreid pole. Ainult üks suur kena ala täis erinevaid templeid ja munkade eluruume. Kogu ala suurimaks vaatamisväärsuseks on aga kõrgel kalju otsas olev hiiglaslik Buddha kuju. Selleks, et pääseda üles nautima kaunist vaadet, erinevaid pühakujusid ning virget olemist, tuleb ronida 1237 trepiastet. Enamik neist üpriski püstloodis.

Täna hommikul ärkasimegi kogu oma reisikambaga – Kerli, Hendrik, Pärt, Emma ja Krit – kell 5.30. Väljas oli veel pime ja õhtutemperatuur mõnusalt jahe (umbes 27 kraadi). Eelmisel õhtul olid valmis pandud riided, veepudelid ja võileivakarp. Rendiauto peale olid lisaks pakitud veel kandekott Emma ja kukil kandmise seadeldis Pärdi jaoks. Võtsimegi siis ette pooletunnise sõidu Tiigri Koopa juurde, et sealsel kaljul teha üks mõnus palverännak. Lugesin enne internetist, et heas vormis oleval inimesel kulub koos väikeste pausidega tippu jõudmiseks umbes tund aega. Ka lugesin, et teekond pidi olema päris raske. Ma ei lasknud aga ennast hirmutada ning võtsin kindlaks eesmärgiks Tiigri Koopa kalju otsa Buddha juurde ronida koos kõigi oma teekaaslastega. Sest kui oled teel koos lastega, siis tuleb ju nemad enamasti ikka endaga kaasa võtta. Ja teatud juhtudel kaasa vedada, kandes enda seljas ka nende raskust. Sest see on ju vanemate töö.

Pärt tegi enamiku palverännakust kaasa Hendriku seljas olles. Emma oli minu kõhul loomulikult terve aja. Õnneks otsustas pisipreili terve teel oleku aja magada, mistõttu ma temale eriti tähelepanu pöörama ei pidanud. Niisiis sain keskenduda ainult teel olekule. Pärast umbes 100 astet tundus, et valitud tee on liiga raske ja targem oleks tagasi pöörduda. Aga jätsin need mõtted kõrvale. Võtsin hoopiski ühe võileiva, batoonikese ja mõned sõõmud vett ning kogusin kokku kõik oma jõu. Selleks, et viia eesmärk lõpuni ning jõuda kohale. Sain selgeks, et tippu jõuan ainult kasutades oma tahtejõudu ning keskendudes hetkele. Seega ei vahtinud ma ringi ning minu sees ja ümber oli peaaegu täielik vaikus. Ilmselt said ka teekaaslased aru, et üles jõudmiseks tuleb keskenduda vaid sellele trepiastmele, mis parasjagu jalatalda puudutab. Kulgesime rahulikus, aga kindlas tempos ning seetõttu pidime tegema väga vähe peatusi. Ülemäära aega raisata polnud, sest iga hetkega läks kuumemaks. Nii jõudsime tippu oodatust palju kiiremini, umbes 40 minutiga.

Kogu teekond üles oli tõeline õppetund raskuste ja hirmu ületamisest. Elu on täpselt selline, nagu ma ise oma mõtetega teda kirjeldan. Ma kogen täpselt seda, kuhu ma oma tähelepanu viin. Kui ma üles jõudsin, hakkasin nutma. Pisarad tulid kergendusest. Aga ka sellepärast, et ma sain aru, kui võimas ma olen. Minu enesekindlus kasvas mitu levelit, sest ma teadsin, et jäädes endale kindlaks suudan ma saavutada igasuguseid asju. Tundsin, kuidas füüsiliselt raske teekonna teadlik läbimine andis mulle tohutult jõudu juurde. Sama kogesid ka teised minuga koos teel olijad. Selles pisut eufoorilises meeleolus oli kalju tipust avanev vaade veel eriti lummav ning õhustik väga pühalik. Nautisime tippu umbes 20 minutit ning siis asusime taaskord teele. Seekord siis trepist alla. See oli ka omaette katsumus. Kui umbes 30 minuti pärast alla jõudsime, värisesid meie kõigi jalad, aga näod olid naerul. Palverännak oli täitnud eesmärgi – olime saanud olulised õppetunnid elult ja palju head energiat juurde.

Selle hea energiaga külastasime veel ühte maapinnal asuvat eriti ergastavat koobast, aga Emma ei lubanud mul sinna liiga kauaks jääda. Temal oli teel olles kõht tühjaks läinud. Niisiis asusime oma rendiautoga teele kodu poole. Et ka teiste reisikaaslaste kõhud olid suurest ronimisest tühjaks läinud, tegime eriti pika ja küllusliku hommikusöögi ühes mõnusas teeäärses restoranis. Väljast ei paistnud see toidukoht midagi erilist, aga sisse astudes avanes tõeline paradiis – kõrged puud ja rohttaimed, jõgi, lilled ja igasugused muud ilusad kaunistused. Heas energias liikudes jõuame tihti headesse kohtadesse. Nautisime seal jällegi mõnuga elu headust, enne kui uuesti teele asusime.

Nii see elu on, pidev teel olemine. Vahel on tee järsk, vahel käänuline, vahel täitsa sirge. Ükskõik, milline on tee, saame meie valida, millised me oleme ise ja kuidas me seda kogeme. Kas usaldame teed ja läbime selle lihtsalt või võitleme ja kannatame. Teel olek võib olla raske, aga võib anda ka jõudu ja tuua rõõmu. Enamasti teame me ainult seda sammu, mis on parasjagu käsil ning seetõttu oleks targem suurem tähelepanu hoida just siin. Pidev ringi vahtimine, kahtlemine, unistamine või muu kõrvaline tegevus võtab lihtsalt energia ära. Aga ka võimaluse näha teel oleku ilu.

Me ei tea, kui pikaks mõni erinev teekond võib kujuneda. Aga mina valin usaldada elu ja enda jõudu ning uskuda, et ma olen õigel teel. Isegi kui meie pere tee jätkub veel mõnda aega Tais.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s