Abi

Pärdil on Emma tulekuga seoses tekkinud palju suurem soov abi järele. On üsna loomulik, et keerulisematel perioodidel tekib inimestel jõuetuse, saamatuse, ebakindluse või trotsi tunne. Või ehk veel midagi muud. Nendel hetkedel võib ennast üsna hädisena tunda ja pidevalt justkui abi vajada. Pärt on pärast Emma sündi küsinud oluliselt rohkem abi igasugustes tegevustes. Näiteks on talle üsna tihti tundunud, et ta ei jõua riidesse panna või riideid ära võtta. Või et ta peaks käima väikese poti peal ning mina peaksin talle andma igasuguseid asju, mida ta tegelikult ise võtta saab. On üsna raske võtta seisukohta, et kas ja kui palju ma teda siis aitama peaks. Päris selge on see, et mida rohkem ma teda aitan, seda rohkem tekib tal tunne, et ta ei saa hakkama. Aga mõnes olukorras on tal raskused tõesti üle pea. Siis kasutan vana head nippi: aitan asjaga algust teha. Ehk teen alguse temaga kaasa ning suunan teda pehmelt ise jätkama. Enamasti see töötab. Üldiselt suunan Pärti ikka ise tegutsema. Aga mitte karistamise, hirmutamise või muu negatiivse tundega, vaid ikka pehmuse ja armastusega.

Eelmisel korral, kui käisime Pärdiga koos Montessori tunnis, valis ta esimeseks tegevuseks farmi mängu – suur talukompleks koos erinevate loomadega. Pärast mõnda aega mängimist oli poiss valmis lõpetama. Siis aga selgus, et ema on seal samas lähedal ning järsku ei jõudnud Pärt ise asju kokku panna. Läksin siis suure nõudmise peale tema kõrvale ning vaatasin, kuidas oleks parim viis olukorda lahendada. Poiss oli ilmselgelt trotsi täis ning valmis juba asjad sinna samma jätma. Aga ma ei tahtnud, et see trots temasse jääks, sest see segaks järgmisi tegevusi. Eelmise tegevuse korrektne lõpetamine loob eeldused järgmisteks, suuremat keskendumist nõudvateks tegevusteks. Nii ma siis kükitasin Pärdi kõrval ning tundsin vaikselt, kuidas viha tõuseb. Aga vihaga on raske olukordi hästi lahendada, niisiis seda tunnet ma ei kasutanud. Selle asemel leidsin üles armastuse ning ütlesin armsalt võimalikult lehma häälega: “Mina olen üksinda siin korvis, aga kus on kõik mu sõbrad? Pärt, palun, aita mu sõpradel ka minu juurde tulla.” Ja Pärt aitaski. Nii ma pidin midagi ütlema hobuse, lamba ja põrsa häälega. Ning kõik loomad said kokku pandud ja Pärt sai edukalt tundi jätkata. Pärast vajas Pärt minu abi selles tunnis üsna vähe.

Kõiki keerulisemas olukorras olevaid inimesi aitab lõpetamise kogemus ehk see, kui nad saavad ise asjad ära teha. Ilma teiste abita. Näiteks sain ma eelmisel nädalal, ühel väljakutsuvama päeva õhtul, kui ma ka veel natukene põhjas olin, Hendriku peale pisut kurjaks. Näiliselt täiesti ilma põhjuseta. Peamiselt oli põhjus tegelikult ju selles, et ma ise olin oma vajaduste eest hoolitsemisega rappa läinud. Aga pisut olukorda analüüsides sain aru, mis sellel konkreetsel hetkel oli pahameele esile kutsunud. Olin just lapsed magama pannud ning valmis oma õhtuseid joogaharjutusi tegema. Enne seda tahtsin veel pisut koristada ja pesu kuivama panna. Kui ma olin oma töödega üsna lõpusirgel, ainult mõni märg riideese oli veel vaja pesumasinast tuua ja restile kuivama panna, tuli Hendrik ja tõi masinast viimased märjad riided ning hakkas mind aitama. Ta tegi seda heast soovist. Aga Hendrik sekkus minu keskendumist nõudvasse ja lõpetamist ootavasse tegevusse. Ta võttis mult ära rahulolu tehtud tööst ja lõpule viimise kogemuse. Pahameel, mida olin lootnud töö tegemisega vaigistada, suundus hoopis Hendriku vastu. Kuigi ta ei teinud ju tegelikult midagi halba. Sain sellest aru ning viisin hoopis prügi välja. See tegevus polnud nii väljakutsuv ega andnud nii suurt rahulolu, aga midagi ikka. Nii sain ikkagi luua teatava aluse, et keskendunult joogaharjutusi teha ning viimased pahameele piisad enda seest eemaldada. Tõeline abi iseendale.

Aitamise kunst on tegelikult päris keeruline. Millist abi keegi vajab? Millal ta seda vajab? Kas see abi tõesti aitab seda inimest sellel ajal ja ka pikemas plaanis? Neid küsimusi tuleks alati küsida enne, kui kedagi abistama tõtata. Neid küsimusi tuleks küsida ka enne enda abistamist. Väga palju on maailmas ebavajalikku ja oskamatut abi. Abistatakse, aga tegelikult ei aidata. Ja väga palju on puudu vajalikust abist. Sellisest, mis tõesti aitaks. Selleks, et vajalikku ja oskuslikku abi anda, tuleb enne teadvustada, mida inimesed üldse vajavad. Mida vajan mina ise? Mida vajavad minu abikaasa ja lapsed? Mida vajab terve see suur maailma minu ümber?

Just, aidata on vaja osata. Aitamiseks on vaja teada, kuidas seda parimal viisil teha. Aga selleks on vaja olla ise selge. Parimat abi saab anda parim variant minust. Seega, kõigepealt on vaja õppida aitama iseennast. Minu jaoks seisneb enda kõige parem aitamine enda vajaduste välja selgitamises ning nende eest hoolitsemises. Mis on need asjad, mida ma pean kogu aeg tegema, et olla terve, rõõmus, heades suhetes ehk üldiselt toimiv? Lisaks olen enda jaoks kindlaks teinud need eriti efektiivsed tegevused, mis aitavad üsna ruttu rahuldamata vajadustest tekkinud pahameele likvideerida. Sest kui pahameelt ei kõrvalda, tekib oht, et vajadused jäävad veelgi rohkem tähelepanuta. Ning ei teki selget meelt, mis aitaks oma sisemisi tunge ikkagi tähele panna ja kuulata. Selge meel aitab leida võimalused, kuidas selles segases elus oleks võimalus oma vajaduste eest ikkagi hoolitseda. Ja siis vajadusel teisi aidata.

Montessori pedagoogikas on teada lause: aita mul seda ise teha. Olen märganud, et see laste puhul kasutatav lause on aitamise üheks kuldreegliks ka täiskasvanute jaoks. Sellel reeglil on minu jaoks kaks aspekti. Esiteks, kui ma tahan kedagi aidata, panen tähele, et minu abi ei muudaks seda inimest saamatuks, minust sõltuvaks. Vaid vastupidi, antav abi aitaks inimesel rohkem iseseisvuda ning edaspidi ise hakkama saada. Samuti tuleb silmas pidada, et abi oleks teise inimese jaoks sobiv. Elame kõik siin ikkagi erinevaid elusid erinevate soovide ja vajadustega. Ning inimestel on erinevad oskused. Seega peaks antav abi olema selline, mida aidataval on vaja ja mida ta oskab kasutada. Mitte selline, mida mina arvan, et tal on vaja. Või selline, mida ma mingil egoistlikul põhjusel soovin anda. Ainult neid aspekte silmas pidades aitab antav abi teist inimest päriselt.

Tuleb osata ka tähele panna ja olla tänulik abi eest, mida elu meile ise väga tihti annab, et saaksime endaga paremini hakkama. Pärdile näiteks selgitasin ma seda, et õed ja vennad on üksteise elus selleks, et aidata teisel ise paremini hakkama saada, iseseisvuda. Rääkisin pojaga, kuidas õe sünniga seoses pole mul või ka Hendrikul tõesti võimalik talle alati nii palju aega anda ning seetõttu tuleb Pärdil rohkem ise hakkama saada. Ja see on tegelikult ju tore, sest nii õpib ta rohkem ja kiiremini. Ja Pärti vaadates soovib Emma ka kiiremini areneda, et samuti osata kõiki neid imelisi asju, mida vend juba teha saab. Niimoodi teineteise kõrval kasvades saavad õed ja vennad teineteist erineval moel väga palju aidata. See loomulik ja tore viis ongi üks elu osutatud abisid.

Otsivad ühist keelt
(minu mängu-sünnipäev, kingitused)

Tihtilugu annab elu aga mingi lahendamist vajava olukorra. Ning mõnikord võib enda parimaks hüvanguks olla vajalik teistelt abi küsida. Küsida ei tohi karta. Kõigil inimestel on oma elud ning tihti nad ei pruugi tulla selle pealegi, et mul võiks abi vaja minna. See ei tähenda, et nad poleks nõus võimaluste piires aitama. Olen enda jaoks teinud selgeks ka selle, et aegajalt abi vajamine pole mingi häbiasi. See ei tähenda, et ma oleks kuidagi halvem inimene. Vastupidi, see tähendab, et ma tahan olla parem ja palun selleks teistelt abi. Mina olen viimasel ajal üsna sageli küsinud abi oma õelt, kes on sellel nädalal jälle päris palju meiega koos aega veetnud, sest Hendrik on välismaal. Olen osutatud abi eest tõesti tänulik. Nii tore on vaadata, kuidas Pärt saab koos Eleri abiga viia ellu oma sisemisi soove. Näiteks mängida pidevalt sünnipäeva. Vahel kohe väga suurejooneliselt ja mitu korda päevas. Mina olen saanud tänu Eleri abile mõlema lapsega eraldi rohkem aega veeta ja saanud aega ka iseendale. Ehk olen kasutanud abi selleks, et aidata ennast ja teisi. Et elu oleks parem ja tähistamist väärt.

Pidu
(Eleri mängu-sünnipäev, pidulaud)

Abistamise kunst on keeruline, aga selgeks saades väga ilus. Minu jaoks on kõige olulisem meeles pidada, et tõeliselt saab anda abi ainult armastusega. Olles siiralt kohal selle inimese jaoks, arvestades tema vajadusi ning parimat arengut. Jättes kõrvale oma isiklikud huvid, soovid ja mured. Niimoodi vaadates jääb ebavajalik abi andmata. Väga abitus olukorras võib parimaks abiks olla ka kasvõi siiras naeratus. Võib ka selguda, et kui ma olen iseennast väga hästi aidanud ning olen päriselt rõõmus, ei vajagi teised inimesed enam niivõrd abi.

1 Comment

  1. Abistamise peen ja keeruline kunst 🙂 Tundub, et õigeks abistamiseks on vaja palju empaatiat ja taktitunnet. See viha tekitavast olukorrast lehmanaljaga välja tulemine tuli mille väga tuttav ette. Oluline on, et endal oleks energiat, et pahameel võimust ei võtaks ja fantaasia ning huumorisoon töötaks. Aga kui õnnestub, siis lahenevad suurt pahandust tõotavad olukorrad nagu imeväel. Vahel saab selles olukorras ka teist lapsevanemat toetada. Kui näen, et tema on väsinud ja kipub pahaseks saama, saab naljaga appi minna ja tema teeb teinekord minu abistamiseks sama.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s