Põhi

Väikese tüdrukuna meeldis mulle väga mängida mängu, kus laev koos kummiloomadega läks põhja. Seda mängu mängisin ma alati üksi, sest teised inimesed ei saanud mängu tõelisest ilust kunagi aru. Ladusin kummiloomad suurele tekile ja hakkasin neid mööda toa põrandat ringi sõidutama. Ühel hetkel tuli suur torm ja laev läks katki. Kõik loomad kukkusid üle parda ning olid raskes olukorras: uju või upu. Mõned vajusid suisa mere põhja. Aga tegelikult ei uppunud kunagi ükski loom ära. Nimelt tuli alati uus ja palju parem laev täpselt õigel ajal, et kõik loomad üks haaval uuesti pardale korjata. Mõni oli päris täbaras olukorras ja vajas pisut turgutust, kuid alati jäid kõik loomad ellu. Niisugust mängu võisin mängida väga pikka aega. Ma nautisin kõigi loomade päästmist ja rõõmustasin, et nad said uue hea laevaga ikka soovitud kohta sõita. Kõik mu kummiloomad olid alati nii vaprad ning isegi kui nad vajusid põhja, suutsid nad ikka uuesti pinnale tõusta.

Minu elus on samuti selliseid perioode, kus vana, kuid turvaline laev läheb järsku katki ning ma kukun kõige täiega vette. Vahel suudan vana laeva siiski ära parandada ja edasi sõita. Aga mõnikord on vana laev ikka päris läbi ning vajub ära põhja. Ja kui ma siis selle vana laeva pealt õigel ajal maha ei taipa tulla, põrutan ise ka koos laevaga põhja suunas. Kui lood on eriti hullud, ei saa ma laevahukust enne aru, kui suure pauguga vastu põhja põrkan. Seal põhjas siis on mul nagu mu kummiloomadelgi ainult üks võimalus: tõusta pinnale ja oodata uut laeva. Ja kuna mina ise olen oma mängu autor, pean ma tegelikult selle uue laeva ka tavaliselt ikkagi ise ehitama.

Eelmisel nädalal oli mul jälle üle päris pika aja teatud mõttes põhi käes. Nagu ma pärast Emma sündi kirjutasin, toob suur vahetus, nt perekonnaliikmete arvu muutumine, alati kaasa suured tagajärjed. Uus perekonnaliige lõi toimivad süsteemid uppi ja põhi hakkas tasapisi järjest lähemale jõudma. Proovisin ja üritasin igate pidi, aga põhi tuli ikka. Ja seal põhjas sipeldes sain mõne aja möödudes õnneks aru, millises olukorras ma olen. Ja sain aru, et tuleb täitsa uus laev ehitada. Pidin üle vaatama mitmed oma põhimõtted ja vahendid olukordade lahendamiseks.

Põhi saabus ikka peamiselt seetõttu, et taaskord arvasin, et suudan kõik ise ära teha. Kahjuks ei saa oma vajadusi nii suures mahus ja pikemaks ajaks pausile panna ning samal ajal normaalseks jääda. See toimis mingi aja, aga siis hakkasin jälle tasapisi põhja poole vajuma. Algul märkamatult, aga kuna rahuldamata vajaduste koorem aina kasvas, kiirenes ka langemise kiirus. Ja pauh, olingi teatud mõttes põhjas. Lõin pea ära ja vaatasin ringi, et mis siis nüüd? Elu korraldabki mõnikord suuri laskumisi selleks, et saabuksid uued ja paremad lahendused. Kui siis nendes olukordades kiirelt toibuda, lahendusi otsida ning eriti leidlik olla, viib uus laev veel hoopis parematesse kohtadesse.

Sain aru, et kahe lapse eest korraga ma kõik nädala päevad kogu aeg hoolitseda ei saa. Esiteks ei saa kahele lapsele korraga kuigi tihti kvaliteetset ajaviidet emaga pakkuda. Teiseks on lastel ka ju muud vajadused, kui lihtsalt ema sabas jõlkuda. Esiteks pidin ületama teatud hirmu, et liigsed vidinad (või ka teiste inimeste abi) võivad näpud põhja viia, lapsed ära rikkuda või minust halva ema teha ja ostma päris uue laste eest hoolitsemise varustuse. Enamike kaasaegsete vanemate jaoks üsna tavaline, aga Pärdiga ma neid asju ei kasutanud. Ja Emmaga alguses ka mitte. Esmalt ostsin Emmale elektrilise kiigu, mis teda vahel minu eest kussutab. Siis beebimonitori, et ta saaks rõdul magada ja mulle selle võrra jällegi vaba aega pakkuda. Ja mis Pärdi beebi ajal oli samuti minu jaoks täiesti välistatud: rinnapump. Ühe korra juba proovisin seda ka, töötas väga hästi. Jätsin Hendriku lastega koju ja läksin keha-ja näohoolitsusse. Olin kodust ära üle kahe tunni. Hendrik ja lapsed said väga hästi hakkama ja Emma isegi ei tahtnud selle aja jooksul kordagi süüa.

Emma rõõmus oma kiiges

Üks oluline osa minu uuest “laevast” on eelkõige Pärdile mõeldes ostetud elektrooniline kell koos unereguleerijaga. Selline armas lammas, mis ütleb lapsele, millal tuleks magama minna ja mis kell võib kõige varem ärgata. Nimelt oli meil päris pikka aega Pärdi uneaegadega üks igavene jama, mis kõiki meie peres juba hingepõhjani ära väsitanud oli. Sealhulgas eriti Pärti. Lambakell on siiani päris hästi töötanud: aitab lapsevanemal distsipliini hoida ja lapsel pole kedagi uneaegadega rahulolematuse korral süüdistada. Peale valge lamba muidugi. Lisaks olen Pärdi rahulolu tagamiseks oma õe Eleri abi rohkem kasutanud nüüd ka juba Emma hoidmisel. Näiteks sain üle pika aja ise ja ainult koos Pärdiga käia Montessori huviringis ning meile mõlemale mõjus selline kahekesi kodust eemal veedetud kvaliteetne ajaviide ülihästi. Ja rahul laps annab rohkem vaba aega ka mulle. Parem kaks tundi eriti rahuldust pakkuvat ja ainult lapsele pühendatud aega, kui mitu tundi tühja vindumist, millest kumbki rahuldust ei tunne. Lisaks käib Pärt ikka jõudu mööda lastehoius. Ja laste eest hoolitsemisel püüan kasutada kogu võimalikku abi oma lähedastelt.

Puhanud poiss helgelt tulevikku vaatamas

Kui enda vajadused täitsa unarusse jätta, saab tass ka täitsa tühjaks ja tihtilugu on just tassi põhjas see kõige hullem sodi, mille sees siis supelda tuleb. Mina ei soovi olla tühja tassiga inimene, kellega koos tegelikult on kõigil halb olla. Seega on enda liigne unarusse jätmine teiste nimel väga vale otsus, sest need teised hakkavad üsna pea selle unarusse jätmise pärast kannatama. Hea ema, abikaasa, õde, tütar, sõber, töökaaslane ja muu kaaslane on ikka täisväärtuslik inimene. Selline, kes enda ja oma vajaduste eest hoolitseb. Kes on südamepõhjani rõõmus ja kellega on koos hea olla. Just selline inimene suudab kõige paremini siin maailmas toimida ja kõigi jaoks parimaid lahendusi pakkuda.

Nüüd ma siis ehitan oma uut laeva, kasutan uusi vahendeid ja jätan kõrvale aegunud põhimõtted. Jätan kõrvale ka teatud hirmud oma laste pärast ning usun, et ma suudan anda selle kõige olulisema põhja nende eluks, mis igasuguse jama suudab välja kannatada ja ikka tugevaks jääda. Üle pika aja vaatan, millised soovid on minu hinge põhjas ning asun neid ka vaikselt täide viima. Tõstan ennast alati põhjast üles, esimeseks, ja pean meeles, et mina ei pea kogu aeg teisi kandma. Teiste eest saan kõige paremini hoolitseda siis, kui hoolitsen kõige paremini iseenda eest. Kui minu laev on tugev ja uusima varustusega. Ainult väga äärmuslikes olukordades ja väga lühikeseks ajaks jätan oma vajadused natukeseks tagaplaanile armsa inimese aitamiseks. Et ka tema saaks asuda endale parimat laeva ehitama.

Sest põhja all põhjas on ju armastus ja soov aidata. Aga aidata on vaja ka iseennast. Alles siis saab teisi päästa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s