Igav

Kavatsen kirjutada järjekordse igava loo, kus pole erilisi seiklusi või vingeid pilte. Kirjutan oma suhteliselt igavast elust ja pigem igavatest mõtetest. Võrreldes muu vilkuva ja sädelevaga selles kirevas sotsiaalmeedias ja põnevas maailmas on minu blogi ikka väga hall. Aga ometi leiavad mõned inimesed nendest igavatest lugudest midagi tähelepanu väärivat. Ehk olete ka teie avastanud teatava igavuse ilu. Mulle igatahes meeldib igavus. Sest igavus on kõige stabiilsem ja kindlam asi, mida ma tean. Igavus on toetav, arendav ja pakub uudseid lahendusi. Lisaks sobib igavus kõigega. Aga püsivasse meeldivasse sisemisse igavusse jõudmine on omaette teekond. Ma pole veel päris lõppu jõudnud.

Välise igavuse leidmine tänapäeva kirevas maailmas võib olla ka üsna suur väljakutse. Näiteks on mul päris raske väljas söömas käia, sest mulle meeldivad eriti igavad söögid. Kahjuks pakub enamik toidukohti hoopis eriti maitsvaid ja mitmepalgelisi toite – hästi palju maitseid ja värve ühte kokku kokku segatud. Inimestele meeldib igavust varjata. Igavad söögid kallatakse kastmega üle, igavad näod meigitakse ära, igavad seinad kaetakse vilkuvate ekraanidega. Üldse on suure osa maailma sihiks pakkuda midagi veel vingemat, midagi seni nägematut ja kogematut. Pakkuda veelgi vingemat elamust ja tugevamat stimulatsiooni. Sest kõik vana on ju juba igav ega tõmba tähelepanu. Ja inimesed kardavad igavat. Nii on meile õpetatud. Aga kus on lagi? Mis on ülim stimulatsioon, mis meid lõpuks rahuldab? Ilmselt sellel polegi lõppu. Enne tuleb maailma lõpp. Minu vastus ülimale rahulolule pole mitte stimulatsioon, elamused ja põnevus, suurim uudsus, vaid hoopis kõige lihtsam igavus. Välimine igavus, kuid eriti sisemine. Aga nad käivad natukene käiskäes.

Kui ma õppisin Tartu ülikooli magistriõppes juurat, töötasin Politsei- ja Piirivalveametis narkokuritegude uurijana. Samal ajal õppisin ka Sisekaitseakadeemias politseinikuks. See oli minu elu üks kõige põnevam aeg. Tõeline märul käis kogu aeg, vahel mitu ööpäeva järjest, nagu mõnes eriti vinges filmis. Kogu see möll oli päris väsitav ning sellel ajal hakkasingi järjest enam hindama igavust. Ma sain aru, kui toetav ja rahulolu pakkuv võib igavus olla. Ma nägin sellel ajal ka palju inimesi, kes otsivad ülimat stimulatsiooni. Seda ekstaasi, mis mind väga väsitas. Need inimesed ei leidnud enam uut pinget mujalt, kui suuremast doosist. Ja ka sellel teekonnal on sama lõpp, mis igal suurima stimulatsiooni otsimisel. Mäletan, et üks päris narkoteekonna lõppu jõudnud mees ütles mulle kord, et nüüd peab ta iga päev kogu aeg süstima ennast ainult selleks, et tunda ennast nii, nagu mina täiesti tavalises olekus. Ehk tema jutu põhjal viib ka ülim stimulatsioon lõpuks ülima igavuseni. Ainult selle vahega, et seda pole võimalik enam naturaalselt kogeda. Igal elamusel on lõpuks ots peal.

Omal teekonnal igavuse sügavustesse olen avastanud väga palju. Igavus laseb näha maailma ja iseennast, sest pidevalt ei vilgu midagi silma. Ma näen kogu segadust enda ümber ja saan asuda selles korda lööma. Sest kui istuda segamini toas ja vaadata telekat ning mitte segadust enda ümber, siis segadus ära ei kao. See on seal ikka edasi ja muutub tasapisi hullemaks. Ja lõpuks langeb meile ikka kaela. Igavuses märkan paremini ka teisi inimesi ja nende vajadusi. Ja saan olla niimoodi toetavam. Ma näen kõike päriselt, ilma ihata leida midagi veel vingemat. Sest ma tean, et see veel vingem asi ei too otsitud rahuldust. See katab lihtsalt mured kinni ega lase neid lahendada.

Olen vaadanud enda ümber ning näinud, et inimesed kardavad tohutult igavust. Just selle pärast, et siis hakkavad nad kogema seda, mis on nende elus halvasti. On vaja suurt tahtejõudu, et jääda sinna igavusse ja hakata neid vigu lähemalt vaatama. Selle asemel, et lihtsalt midagi uut ja põnevat otsida. Kui olin sellel nädalal lastega mänguplatsil, panin tähele, kuidas vanemad ei taha lasta oma lastel ühe tegevuse juures püsida. Sest vanematel hakkab igav. Ja nii me õpetame ka lastele, et igavus on midagi halba, mille eest tuleb põgeneda. Väikesed lapsed aga ei oska igavust karta. Nende tuba pole veel nii segamini ning seetõttu tunnevad nad igavuses peidus olevat sügavat rahu. Just see igav rahu laseb keskenduda ning olla iseendaga kontaktis. Võtta iga tegevust kui lihtsalt tegevust nii kaua, kuni see saavutab oma eesmärgi. Ja mitte põgeneda esimese igavuse ilmnedes. Ja nii ma lasin Pärdil seal mänguplatsil kiikuda, kuni kiikumine oli tema jaoks saavutanud eesmärgi. See oli päris pikk aeg. Samal ajal pidin Emmat käruga kussutama. Olime kõik tegevuses ja rahul.

Ka lapsed õpivad mingil ajal igavust kartma. Mida rohkem stimulatsiooni, seda vähem igavust nad suudavad kogeda. Nad ei oska selle igavusega enam midagi peale hakata, nagu täiskasvanudki. Ka Pärt on natukene hakanud kaotama oma oskust igavust hinnata. Seetõttu käis Pärt sellel nädalal lastehoius ainult üks ja pool päeva. Nimelt ei aita lasteaia põnev õhkkond lapsel igavust kogeda, kuid Pärdil on praegu igavust eriti vaja. Igavuses saavad ilmneda rahulikkus ja keskendumine, mis aitavad näha enda tegelikke vajadusi ja niimoodi lahendada raskusi elus. See nädal oli Pärdil ikka päris igav. Olles harjunud lasteaia pideva põnevusega kaebab ta esimesel vabal päeval ikka esialgu igavuse üle. Stimulatsioonist tagasitulek võtab aega. Aja pikkus sõltub pinevuse eelnevast kestusest ja ulatusest. Pärt suudab üldiselt umbes kahe tunniga kodus omaette olles jälle normaliseeruda ning avastada igavuse imelisuse. Eriti, kui mina teda millegagi üle ei koorma, kasvõi oma emotsioonidega.

Koos igavuses on meil Emma ja Pärdiga väga mõnus. Pärt leiab endale igasuguseid põnevaid mänge, mis hõlmavad mitmekesiseid ja just sellel hetkel talle vajalikke tegevusi. Nii mängis ta ühel päeval pidu. See oli väljast vaadates igav mäng. Esmalt tõi ta vajalikud asjad elutoa diivanile kui kingitused. Siis hakkas pesunäpitsaid kasutades neid pakkima riide sisse. Pesunäpitsaid pani hästi palju, sest see tegevus pakub talle hetkel erilist rahuldust. Siis lõikas kääridega paberid tükkideks, need olid kaarid. Siis hakkas süüa tegema ja kaasas ka mind. Iga igavust täis päeval suudab mu poeg enda jaoks leida imelisi toetavaid tegevusi täiesti iseseisevalt. Eeskujuks on ikka päris elus kogetud sündmused ning nähtud tegevused, mida ta siis niimoodi omandab. Samuti on Pärt igavuses väga abivalmis ning soovib teha mitmeid erinevaid kodutöid. Ta on üldse palju paremas tujus ning uinub kergemini.

Kavatsengi Pärti nüüd rohkem lastehoiust kodus hoida. Et ta saaks kogeda rohkem igavust ja keskendumist, ennast paremini aidata. Samuti aitab Emmaga igavuses koos oldud aeg neil teineteisega kohaneda. Pärt otsib igavuses oma õega oluliselt rohkem kontakti. Ta silitab Emmat, kallistab, tahab aidata tema eest hoolt kanda. Üks päev, kui Emma oma õhukaruselli jälgis, viskas Pärt tema kõrvale ja ma võin öelda, et nad mängisid esimest korda koos. Ma jälgisin vaikselt ukse praost tahtmata neid segada. Igavuse imelisus ilmestus selle nädalal lastega aega veetes päris mitmel korral. Meil olid rahulikud tegevused ning väline igavus aitab leida kontakti sisemise igavusega ning näha mitte selle igavust, vaid ilu.

Igavuses märkame päris elu ilu. Lihtsaid ja tavalisi asju, mis pakuvad palju ehedamaid ja sügavamaid kogemusi. Pühapäeval käisime perega metsas ja tegime lõket. Pärt ja Hendrik toimetasid koos nii rahulolevalt selles igavas Eestimaa looduses. Pärt märkas käbisid ja puuoksi ning jälgisime koos põlevat lõket. Ka see on ju igav. Aga just nendel ilusatel igavatel hetkedel ilmestub igavuse sügavus. Ma kogen, et igavus ongi just see, mida ma otsin. Väline igavus on ilus, kui seda vaadata kogedes sisemist igavust.

Igav elu ei tähenda, et minu elus midagi ei toimuks. Mida rohkem ma suudan olla sisemises igavuses, seda vähem tekib aga vajadust kuskile põgeneda. Ma ei otsi uut elamust, seiklust, närvikõdi või erksaid värve. Sisemist igavust kogedes saan toimetada alati ja igal pool oma tegevusi vastavalt vajadusele. Ega pea tegema ülemääraseid tegevusi, et igavuse eest ära minna. Kõik tegevused muutuvad igavuses võrdseks. Kuigi lõkkavat naeru ja väljast paistvat toredust on vähem, ei tähenda see, et igavuses poleks rõõmu. Igavuse rõõm on aga hoopis teistsugune. Ta on sügaval. Selleks, et sinna jõuda, tuleb igavusega täielikult leppida. Jätta kõrvale kõik need erksad ja kirevad värvid, mis halli igavust peidavad, ning vaadata sügavale igavuse sisse. Seal hakkavad paistma kuldsed rõõmusädemed.

Aitäh, et sul oli piisavalt igav, et see lugu lõpuni lugeda.

2 Comments

  1. Nii tore lugu! Üldse mitte igav. Aga ühiskond kipub väärtustama just seda põnevust (näiteks kasvõi puhkuse ajal reisimist peetakse ägedaks). Hakakem rohkem väärtustama seda, et “olime kodus ja meil oli mõnus”! Ja peab pingutama, et lastele rohkem ruumi tekitada. Et jõuaks üle minna esimene frustratsioon ja virin igavuse üle ja tekkida mõnus toimetamine omas maailmas. Kahjuks on mitme lapse puhul seal vahel veel see etapp, kus igavuse peletamiseks hakatakse üksteist torkima 🙂

    Meeldib

    1. Aitäh alati heade kommentaaride eest. Tõesti, olen ka märganud, et nokkimine on üks faas igavusele üleminekul. Kes nokib nina või muud kehaosa, kes õde võ venda 😀.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s