Lõpetamine

Pärt käib kaks korda nädalas Väikeste Teadlaste Majas Montessori tunnis. Montessori pedagoogikas on olulisel kohal ettevalmistatud keskkond. See tähendab, et laps saab iseseisvalt ruumis toimetada ja erinevaid ülesandeid teha. Ning vajadusel enda järel koristada, endale süüa valmistada või teha iseseisvalt üldse kõike seda, mis täiskasvanute jaoks on loomulik. Ka Pärdi Montessori tunnis on suur ruum täis erinevaid ülesandeid ehk töid vanuseastmele 3-6. Tööd on sätitud riiulitele alustel, mis sisaldavad kõike vajalikku, et töö iseseisvalt lõpuni viia. Laps saab täiesti ise tööd alustada ja lõpetada. Ruumis on ka õpetaja, kes näitab iga töö puhul esmalt lapsele ette, kuidas seda teha. Hiljem saab laps ülesandeid riiulilt ise valida. See on lausa lummav, kuidas lapsed iseseisvalt sellises keskkonnas toimetavad. Ettevalmistatud keskkonnas on näha, milleks lapsed tegelikult suutelised on. Ja mida nad vajavad, et loomulikult areneda ja ennast rahulolevana tunda.

Üks Montessori 3-6 vanuseastme klassiruum Riias

Üks asi, mis kõikedele inimestele rahulolu pakub, on valitud tegevuse lõpetamine. See on suurepärane tunne, kui saan valitud ülesande edukalt algusest lõpuni viia. Ükskõik, mis see ka parasjagu poleks. Kas nõude pesemine, blogi kirjutamine, arvete maksmine või isegi vahel lihtsalt vetsus käisimine. Ilma, et keegi kõrval toas nutma hakkaks või hõikaks “Emme!”. Eriti hea tunde annab muidugi mingi keerulise ülesande otsast lõpuni ära tegemine. Samamoodi on ka lastega. Teisipäeval jäi Pärdi viimaseks ülesandeks Montessori tunnis tema valitud ratsuritähte kujutava pusle kokku panemine. Pusle osutus aga pisut keeruliseks, kuid ma üritasin võimalikult vähe sekkuda ja lasin Pärdil endal pusida. Kui ma nägin, et ta vajab pisut abi, aitasin tal mõned tükid paika panna. Aga viimased lasin ikka poisil endal õigele kohale asetada. Et ta saaks lõpetamisega kaasneva rahulolu tunde ja enesekindluse ikka omale. Sest Pärdi jaoks on pusle iseseisev ja edukas kokkupanemine, selle ülesande lõpetamine, oluliselt rahuldust pakkuvam kui mulle.

Inimestele meeldib valitud tegevusi edukalt lõpule viia, lõpetada. Aga mõnikord asjad lõppevad iseenesest. Selle aasta esimesel päeval lõppes Pärdi jaoks olukord, kus ta oli meie peres ainus laps. Selline lõpp polnud Pärdi valik, aga see juhtus ikka. Ja minu pojal, nagu igal teisel lapsel tema olukorras, on raske sellise lõpuga leppida. Pärt on pärast Emma sündi olnud oluliselt ebakindlam, ärritunum, nutusem. Minu poeg on ilmselgelt uuest olukorrast stressis. Ta on selle kõige juures väga vapper. Aga ma näen, et tal on vahepeal ikka väga raske. Kuidas mitmed tema vajadused on jäänud hooletusse. Eriti vajadus ema tähelepanu järele. Ja seoses Hendriku eemal viibimisega on ka isa tähelepanu vajaka. Tekivad uneprobleemid ja sellega seoses juba kõik muu. Sellel nädalavahetusel otsutasin Pärdi keeruka olukorra lõpetada nii hästi, kui ma oskan. Vaatasin üle, millistele tema vajadustele esmalt tähelepanu pöörata ning kuidas ta jälle rõõmsaks ja enesekindlaks poisiks muuta.

Laupäeva hommikul ärkas Pärt väga vara ja läks Hendrikuga pannkooke tegema. Ja seejärel mänguväljakule ja raamatukokku. Kvaliteetaeg isaga oli veedetud. Siis käisime kõik koos kohvikus lõunat söömas. Pärast toredat päeva algust oli Pärt rahulik ja üpris enesekindel. Oli aeg Pärdile jälle lõpetamise rahulolu pakkumiseks. Nii sai pere ühine aeg jätku kuivatatud õunte valmistamisega. Seisime neljakesi köögis, Emma minu kõhul linas, ning hakkisime õunu ja panime ahjuplaadile. Kui olime kaks plaaditäit õunu ära lõiganud, toimus Pärdis väga selge muutus. Ta hakkas iseseisvalt köögis toimetama. Ta võttis sahtlitest erinevaid asju, sh rosinaid, ja tegi ise meile koogivormis mängu koogi. Aga sellel olid peal päris rosinad. Siis keetis ta mängult kohvi, pani päris kohvikannu ja serveeris päris tassidest. Me “sõime” kõik koos laua ääres kooki ja “jõime” kohvi. Pärt oli väga rahul. Ja läks oma tuppa edasi toimetama.

Kuivatatud õunte valmistamine

Tundsin ära selle rõõmsa ja enesekindla poisi, keda ma teadsin. Siis võttis Hendrik Emma ja mina läksin Pärdiga kahekesi tema tuppa autodega mängima. Ja siis tegi poiss minu väikesel juhendamisel sõbrapäeva kaardi. Seega oli täidetud ka kvaliteetaeg emaga. Lisaks sõi ta sellel päeval väga tervislikult. Päeva lõpuks läks Pärt õigel ajal magama ja magas terve öö rahulikult oma voodis. See oli vist esimene kord pärast Emma sündi. Ja pühapäeva hommikul oli meie majas jälle rõõmus poiss. Tundus, et minu stressi lõpetamise skeem kandis vilja. Vähemalt praeguseks. Ka pühapäeva veetsime koos rahulikke, kuid toredaid tegevusi tehes. Ja Pärt on endiselt enesekindel ja rõõmus.

Sõbrapäeva kaart

Seoses vajadusega Pärdiga rohkem koos aega veeta ja ka teha ise vahel mingeid tegevusi lõpuni, olin sunnitud leidma viisi, kuidas lõpetada pidev Emma magama kussutamine. Selleks taasavastasin Pärdiga palju kasutuses olnud kandelina. Beebi on seal mõnusasti emme kaisus, aga minu käed on vabad ja liikuvus suurem. Ka krooksud ja puuksud leiavad vabalt tee lapse kehast välja. Mina saan selliselt Emmat hoides süüa teha, Pärdiga toimetada või koristada. Näiteks sain sellel nädalal Emmat kandelinas hoides terve korteri põrandad tolmuimejaga ära võtta. Ja kogeda seda rahulolu lõpetatud tööst.

Emma kandelinas

Aga loomulikult on mul iga päev ikka väga mitu korda, mil pean alustatud tegevuse pooleli jätma. Peamiselt sellepärast, et kellelgi on mind sellel hetkel väga vaja. Üritan küll mingit tegevust alustades planeerida, et saaksin selle ka lõpetada, kuid sageli ei õnnestu. Mis seal ikka, tuleb alistuda. Samas olen leidnud nõksu, kuidas pooleli jätmine mulle nii suurt pettumust ei valmista. Nimelt panen tegevusele oma peas puntki ja mõtlen, et praeguseks sai see tegevus lõpetatud. Jätan aga meelde, kus mul pooleli jäi, et võimaluse avanedes samast kohast jätkata. Kui aga pooleli oleva tegevuse lõpuni on teisest toast kisa kostes jäänud väga vähe aega, teen oma asja siiski lõpuni. Sest kunagi tuleb kõik alustatud tegevused ju ikka lõpetada. Et rahulolu kogeda. Ja tihti ka lihtsalt selleks, et elu liialt kaoseks ei muutuks. Või kasvõi kodu korras hoidmiseks.

Mina olen üldiselt väga tubli koristaja ja mulle meeldib kord. Kui igal asjal on oma koht ja iga asi on omal kohal. Kahe väikese lapse kõrvalt on seda paraku pisut raskem tagada. Korratus tekitab minus rahulolematust. Soovi need asjad õigele kohale panna. Aga iga kord, kui ma märkan mingit korralagedust ja justkui tahan seda korda teha, aga ei saa, alustan ma tegelikult seda protsessi. Aga ei vii lõpuni. Ehk rahulolu lõpetamisest jääb saamata. Küll aga saan ma rahulolematuse nii paljudest pooleli olevatest ülesannetest. Selle vältimiseks olen üritanud korralagedust märgates jääda neutraalseks. Lihtsalt teadvustada, kuidas asjad on, aga mitte sellele liiga palju tähelepanu pöörata. Sest ilmselgelt ei saa ma sellel hetkel seda korralagedust kuidagi lõpetada. Seega teen ikka edasi seda tegevust, mis parasjagu pooleli on, et vähemalt see saaks lõpetatud. Ning nende teiste asjadega tegelen siis, kui on nende jaoks aega. Muidu kuhjub lihtsalt üks hulk lõpetamata tegevusi ja rahulolematust. Ning ükski asi ei saa korralikult tehtud. Ehk tasa ja targu, ikka üks asi korraga. Ja kui üks asi on lõpetatud selliselt, et see on tehtud, saan alustada järgmist. Enne, kui Emma pole korralikult magama pandud, ei saa ma võimlema hakata. Isegi mitte linaga. Seega pühendun täie tähelepanuga sellel hetkel temale ja tunnen sellest rahulolu. Tehes mitut asjaga korraga, aga paraku ka siis poolikult, tekib ainult raskusi juurde.

Kui ma olen aga endale mingid raskused kaela tõmmanud, leevendan neid võimalusel joogaharjutustega. Nii tegin ka reede pärastlõunal, kui Hendrik viimaks koju saabus ja laste eest hoolitsemise üle võttis. Olin meie magamistoas omaette umbes pool tundi ja pärast harjutusi tundsin ennast justkui uue inimesena. Mõnikord juhtub aga nii, et kui otsustad ise oma raskused lõpetada, tulevad teised ka veel appi. Magamistoast väljudes nägin, et Hendrik oli süüdanud elutoas ja köögis hästi palju väikeseid küünlaid ning pannud mängima tõeliselt ilusa muusika. Sellel hetkel tundsin, et kõik minu raskused on lõpetatud ja ma astun täiesti uude ellu. Tantsisime kõik koos küünlavalgel mõnusa muusika saatel ning seejärel asusime sööma Hendriku valmistatud õhtusööki. See oli päris kena töönädala lõpetamine. Ning andis mulle jõudu asuda nädalavahetusel lõpetama Pärdi raskusi.

Nii see perekond koos toimetab. Tekitab üksteisele raskusi, aga siis aitab neid lõpetada. Ja teisi raskusi ka. Ilu elu paratamatuses.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s