Mugav

Eile olime Pärdi ja Emmaga esimest korda terve päeva kolmekesi kodus. Või noh, Hendrik käis Pärdiga hommikul kaks tundi Väikeste Teadlaste Majas Montessori ringis ja sõitis pärast seda Tallinnasse. Olin esimese ilma Hendrikuta kahe lapsega kodus veedetud päeva eel pisut ärev. Pärt pole veel uue olukorraga täielikult harjunud, ja tegelikult ka mina mitte. Aga uskusin, et saan hakkama. Tavaliselt on just ebamugavad olukorrad need, mis aitavad elus edasi. Ja mul oligi õigus. Kolmekesi aja veetmine aitas kuidagi meie ühise rütmi paremini paika seada. Pärt sai aru, et elu koos Emmaga on täitsa võimalik. Ja mina sain teada, et ka kahe lapsega aega veetes on võimalik kõigi meie vajaduste eest hoolt kanda. Tuleb lihtsalt mugavusstoonist välja tulla, asjad ära teha ja võimalikult leidlik olla.

Mugav elu kõigi mugavustega korteris annab teatud juhtudel mingi eelise. Näiteks on Pärdil vaja iga päev pisut aega õues veeta. Mina ei tahtnud aga eile üldse toast välja minna. Olin füüsiliselt liiga väsinud, et selle peale veel energiat kulutada. Emmal on hetkel gaasid ja rahutu uni, niiet tema kussutamine tagab piisava füüsilise aktiivsuse. Eriti arvestades minu just mitte kõige pikemaid unetunde. Õnneks on mul aga võimalik saata laps õue mängima ka täitsa toast lahkumata. Meil on nimelt suur piirdega ja osaliselt täielikult klaasitud rõdu, kuhu eile ka Pärdi toimetama saatsin. Poiss pani õueriided selga, võttis mõned autod kotiga kaasa ja asjatas umbes kolmveerand tundi rahus rõdul. Tuppa tuli rahulolev ja rõõmus poiss ning mina olin seda aega saanud osaliselt kasutada oma toimetusteks. Ja osaliselt Emma kussutamiseks.

Samas olen märganud, et kohati on elu tänapäeval nii mugav, et muutub pigem ebamugavaks. Inimene peab füüsiliselt väga vähe tegema, et tagada endale eluks vajalik. Enamikes kodudes on küttesüsteem, vesi kraanis, nõudepesumasin, pesumasin ja veel tuhat erinevat masinat ning süsteemi. Isegi toitu tuuakse koju. Põhimõtteliselt võiks päev otsa istuda diivanil ja ikkagi ellu jääda. Aga minule tundub liiga mugav elu siiski ebamugav. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks naudime igal suvel mitu nädalat Noarootsi maakodu pigem algelisi tingimusi. Sest seal peab kogu aeg toimetama ja elu on seetõttu väga sisukas ja võiks suisa öelda kaasahaarav. Pärt tavatseb ebamugavas olukorras öelda, et tal on liiga mugav. Algul ma ei saanud tema sellisest sõnakasutusest aru. Aga asja üle pikemalt juureldes tundub see päris loogiline. Liigne mugavus on tõesti ebamugav.

Inimene on evolutsiooniliselt arenenud tegema tööd, ennast füüsiliselt liigutama ja saavutama tulemusi. Inimene on loodud asjatama. Meie erinevad funktsioonid on ehitatud just neid eesmärke silmas pidades. Meil on ilmselge vajadus olla füüsiliselt aktiivine ja selle aktviisuse tulemusel midagi saavutada. Olen elus kogenud, mida nende vajaduste eiramine kaasa toob. Just seepärast olen seekord pärast sünnitust koheselt võimaluste piires igasuguse mugavuse unustanud. Jätaksin juba järgmisel hommikul pärast sünnitust oma hommikuvõimlemisega. Hakkasin kohe koristama ja muid koduseid toimetusi tegema. Et asjad ei kuhjuks ja liigsest mugavusest üldine ebamugavus elus ei kasvaks. Loomulikult arvestan oma tervislikku olukorda, aga justkui ikkagi kompan piire. Muidu need ju edasi ei lähe. Tahan võimalikult kiiresti muuta oma elu jälle normaalseks.

Nii olen igal hommikul ärgates alates päevast pärast Emma sündi seadnud endale päevaks vähemalt kaks eesmärki. Mingid asjad, mida ma tean, et on kindlasti vaja ära teha. Ükskõik, mis elu toob. Ühel päeval oli selleks Emma küünte lõikus ja Biomarketis käimine. Teisel päeval näomaski tegemine ja blogipostituse kirjutamine. Need eesmärgid pole mingid ääretult suured asjad. Aga nende seadmine takistab mugavusse ära kadumist. See takistab arvamast, et ma ei jõua selle kõige kõrvalt veel neid asju ka ära teha. Sest ma tean, et kõik need asjad tuleb ära teha, kui ma tahan, et elu normaalselt edasi areneks. Ja eesmärkide seadmine aitab hoida süsteemsust ning elu olukorda analüüsida. Näha, mida ja kuidas saaks paremini.

Lisaks nendele eesmärkidele on mul iga päev nagunii mingid kindlad rutiinid, mida ma järgin. Näiteks käin ma iga päev duši all, võimlen, teen joogaharjutusi, panen puhtad ja kenad riided selga, koristan jne. Ma jälgin, mida ma söön. Väga mugav oleks lihtsalt pikutada ja kujutada ette, et ma praegu ei jaksa. Aga kahjuks on nii, et kui kohe ära ei tee, on pärast veel raskem. Niiet iga kord, kui ma näen midagi, mis oleks vaja ära teha, siis ma teen selle ära. Võtan Pärdi riided üles, pühin laua ära, panen prahi prügikasi, pesen wc poti ära. Ja seda vähem tuleb tunnet, et praegu pole vaja, et mugavam on mitte teha. Sest mugavusse kinni jäämine teeb elu lõpuks väga ebamugavaks. Võib suisa tekkida tunne, et oma eluga ei saagi enam hakkama.

Võin öelda, et olen pärast sünnitust väga hästi taastunud. Osaliselt on see kindlasti tänu loomulikule ja üsna kergele sünnitusele. Aga osaliselt kindlasti sellele, et ma pole mugavusse vajunud. Sest inimene harjub liigse mugavusega väga ruttu. Ja siis on areng väga aeglane, kui midagi üldse toimub. Lisaks olen pannud tähele, et mida rohkem ma hoolitsen enda vajaduste eest ja olen eluga rahul, seda rohkem ma suudan teha valikuid, mis pole minu jaoks kõige mugavamad, aga mis on mugavamad kogu maailma jaoks.

Näiteks ostsin enne Emma sündi terve portsu korduvkasutatavaid mähkmeid. Õnneks ostsin ka ühe paki Muumi mähkmeid. Pärast sünnitust umbes kaks päeva tundus riidest mähkmete kasutamine liigne ebamugavus. Sest minu vajadused olid väga halvasti rahuldatud. Mida paremini aga ennast tunnen, seda rohkem olen hakanud kasutama riidest mähkmeid. Ja väga mugav on. Eriti pidades silmas kogu maailma heaolu ja ilmselt ka mingis mõttes Emma tervist. Mida rõõmsam ja rahulolevam on inimene, seda väiksem on kiusatus minna lihtsama, mugavama vastupanu teed, mis tegelikult suuremas pildis pole sugugi mugav. Seega aitab iga inimene oma vajadusi paremini rahuldades ja rahulolevam olles natukene kaasa ka meie kõigi ja planeedi paremale käekäigule.

Pärast Pärdi sündi tajusin eriti selgelt, et enda eest liiga vähene hoolitsemine viib ka selleni, et oma elukaaslase jaoks ei jätku hoolt. Aga abikaasa lähedus ja armastav suhtlus on just need asjad, mis aitavad olla rahulolev. Õnnelikud vanemad õnnelikus suhtes loovad õnneliku pere. Seepärast olen nüüd teadlikult jälginud, et võtaksin iga päev aega Hendriku kallistamiseks ja sisuliseks vestluseks temaga. Et mugavus ei tuleks meie vahele ega muudaks meie suhet ebamugavaks. Isegi kui kõik käed on asju täis ja neid pole võimalik kuskile hetkel panna. Kas piltlikult või päriselt. Otsin ikka tema armastavat pilku ja läheduse soojust. Sest nii on meil kõigil parem. Nii on elu päriselt mugavam.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s