Lugu

Inimestel on igasuguseid lugusid. Ja enamasti on neil soov ka neid jagada. Lihtsalt lugudele tuleb osata kuidagi ligi pääseda. Osade sõpradega istume lugude rääkimiseks söögilaua äärde. Teistega joome teed, meisterdame, jalutame või käime saunas. Alati käib lugude jutustamise juurde mingi rituaal, mis aitab lugudel paremini avalduda. Need lugude jutustamisele eelnevad tavad loovad inimeste vahele emotsionaalse usalduse ning seeläbi saavad lood tulla. Lugude jagamised ühendavad, loovad sidemeid, kergendavaid koormaid, lahendavad muresid, annavad inspiratsiooni, aitavad abstraktsiooni sõnastada ja veel palju muud. Lugude jagamine on tohutult kasulik. See on ka üks suur põhjus, miks ma seda blogi kirjutan. Et jagada oma lugusid nendega, kellele see kuidagi korda läheb. Ja panna enda jaoks lood sõnadesse.

Nagu öeldud, on lugudele ligi pääsemiseks erinevaid rituaale. Selliseid, mis avavad selles konkreetses suhtes lugude uksed. Näiteks Pärt, aga väikesed lapsed päris tihti, niisama lihtsalt oma lugusid ei jaga. Nad elavad nii hetkes, et mineviku lood vajuvad kohe unustusse. Iga kord, kui uurin oma pojalt lugusid mineviku kohta, on ta üldiselt päris napisõnaline. Ta tahab tegeleda hetkel käimas olevate lugudega, ta tahab luua uut lugu. Tal on pidevalt käimas loomine, mitte lugude jutustamine. Aga olen leidnud viisi, kuidas tema käest siiski lugusid teada saada. Nimelt läbi loomise.

Minu poeg jutustab oma lugusid kõige parema meelega läbi mängu. Näiteks eile käisid nad lastehoiuga Põllumajandusmuuseumis jõulumaal. Loomulikult oli mul suur huvi saada teada, mis nad seal tegid. Pärt erilise innuga minu küsimustele vastata ei soovinud. Tal olid käsil hoopis uued teemad. Aga lugu oli ju tema sees olemas. Lugu jõulumaast. Ja eile sain ma sellest ka teada. Aga mitte niisama, vaid ikka läbi loomise. Nimelt kaasas poeg mind hämmastavasse seiklusesse, kus me lõime päeva sündmused uuesti. Ehitasime bussi, millega kõik lapsed koos kasvatajatega Ülenurmesse sõitsid. Etendasime läbi erinevad tegevused, mis muuseumis aset leidsid sepa juures käimisest kuni kohvikus morsi joomiseni. Tõesti, väga detailselt. Kasutasime tervet kodu ja paljusid erinevadi vahendeid. Mingi hetk kaasasime ka Hendriku oma mängu. Siis oli ju rohkem tegelasi ja lugu lihtsam mängida.

Pärt jutustas läbi loomise mulle nii imelise loo, et ausalt öeldes ei jäänud mul ühtegi küsimust nende käigu kohta jõulumaale. Kõik oli arusaadav. Ma sain läbi loo taasloomise elavalt osa tema seiklustest, üllatustest, emotsioonidest. Ja Pärt oli ise nii rahul, juhtis kogu tegevust ja sai endale sobival viisil jagada vanematega ühte olulist sündmust. Pelgalt rääkimise kaudu poleks iial nii detailset pilti sellest loost esitada saanud. Selline on minu poja viis oma lugusid jagada.

Olen ka varem läbi Pärdi mängude tema lugudest osa saanud. Need on kuidagi lausa maagilised hetked. Kuidas üks siiras lugu minu ees avaneb. Ja ma saan sellest päriselt osa saada, seda koos lapsega uuesti luua. Aga selline tegevus nõuab lapsevanema tõelist kohalolekut ja siirast huvi. Usaldust lapse vastu ja tema tegevustega täielikku kaasa minemist. Sellised ühised lood ja loomised ühendavad väga tugevalt perekonda. Aitavad osa saada ja mõista, olla nö samal lainepikkusel. Ja läbi nende lugude, loomiste ja mängude saab ka tegelikult lahendada erinevaid probleeme. Anda lapsele mõistetavaid selgitusi. Lihtsalt rääkimine võib jääda pisut mõistetamatuks, kaugeks.

Ka Hendrikuga on meil lugude jagamiseks erinevad rituaalid. Need sõltuvad loo sügavusest ja sisust. Eile õhtul oli meil vaja saada osa ühest päris olulisest loost. Teadsime enam-vähem täpselt, mis teemat soovime arutada ja viisime selle paremaks mõistmiseks läbi eelneva meditatsiooni. See nägi välja nii: istusime koos u 10 minutit kõrvuti põrandal, sulgesime silmad ja keskendusime terve selle aja ainult konkreetsele teemale. Kui aeg sai täis, jagasime üksteisega teemaga seotud mõtteid, emotsioone, mälestusi. Rääkisime kumbki oma loo ja vaatasime, kuidas läbi individuaalsete lugude käsil olev teema mõlemale sobival viisil lahendada. Aega ja sõnu kulus, aga saime täitsa ühele lainele. Meie lood lähendasid meid. Ja leidsime palju lahendusi.

Lugudel on väga tugev jõud elu luua. Sest olevik ja tulevik seisavad paratamatult minevikul. Selleks, et lugudest päriselt abi oleks, tuleb võtta tõesti nende jaoks aega. Keskenduda konkreetsele loole ja seda mõista. Iga lugu on loodud koosmõjus vanade lugudega. Igast loomisest saab uus lugu. Doris Kareva ütleb ühes minu lemmikus luuletuses, et: elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine. Ma mõtlen, et olenemata lugudest, loob elu ennast alati uuesti. Seega ei tasu lugudesse liiga kinni jääda, vaid rohkem keskenduda ikka loomisele. Aga mõnikord tuleb selleks, et midagi paremat luua, siiski varasemaid lugusid arvesse võtta. Neid loomisel ära kasutada. Sest ka edasi liikudes on lood ju ikka meie selja taga.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s