Ärevus

Praegu on mul 38. rasedusnädal ja vaikselt hakkab tekkima teatav ootus. Minu esimene välja valitud sünnituse kuupäev on juba möödunud. Mul on paar lemmikut päeva veel valitud, aga olen arvestanud, et beebi võib mu soove täielikult eirata. Nagu Pärt seda tegi. Tema suvatses välja ilmuda alles 10 päeva pärast määratud tähtaega. See oli mulle ikka paras ootustest lahti laskmise treening. Lõpuks, kui olin leppinud, et ilmselt millalgi ta ikkagi sünnib ja tegelikult oli ka määratud juba päev esilekutsumiseks, soovis mu poeg ise sündima hakata. Selleks ajaks mul väga mingeid ootusi enam ei olnud. Samal päeval käisin isegi sõbrannadega Mamma Mia muusikali peaproovi vaatamas, kuigi olin juba enne minekut kindel, et hakkan täna sünnitama. Etendust ma lõpuni ei vaadanudki. Läksin poole pealt ära kohvikusse korralikku lõunat võtma. Et sünnituseks jõudu koguda. Samal ööl Pärt sündiski.

Praegu vaatan ka, et liigselt sünnitust ei ootaks. Eks ta ikka lõpuks tuleb. Organiseerin vastavalt võimalusele endale kohtumisi ja üritusi, et oleks tegevust muude asjadega. Ja vähem sünnituse ootust. Väike põnevus, teadmatus, tilluke ärevus on ikkagi üsna tihti üleval. Ja mitte ainult minul. Pärt on ka ilmselgelt kogu sellest teadmatusest tuleviku ees natukene segaduses. Näiteks täna hommikul keeldus ta ilma igasuguse selge põhjuseta ämmaemanda vastuvõtule kaasa tulemast. Kuigi ta on varem korduvalt kaasas käinud ja seal mõnusasti mängunurgas asjatanud. Lõpuks suutsin last siiski veenda riidesse panema ja kaasa tulema ning jõudsime õigeks ajaks kohale. Kohale jõudes toimetas poiss rahus sealsete mänguasjadega ning pärast vastuvõttu viisime ta lastehoidu. Kui beebi südamelööke kuulati, jäi Pärt ka põnevusest hästi vaikselt kuulama. Pärt teab, et midagi suurt hakkab juhtuma. Et meie elu muutub. Ta lihtsalt ei oska endale ette kujutada, mis täpselt. Tulevik on väljaspool tema mõistuses oleva informatsiooni piire. Ta on tuleviku pärast ärevuses – natukene põnevusest ja natukene hirmust.

Eks me kõik oleme tuleviku osas tegelikult teadmatuses. Teatud sündmusi on lihtne ette ennustada, sest need toimuvad kindla rütmi alusel pidevalt. Need on midagi sellist, mille sarnast oleme juba varem kogenud. Sellised rütmid ja rutiinid aitavad hoida korda. Aitavad hoida turvatunnet, sest me kujutame enam-vähem ette, et mis ja millal hakkab toimuma. Mis mõjud nendel sündmustel on. Kuigi isegi selliste tavapäraste olukordade puhul võib ette tulla ootamatusi. Kuna me eeldame, et ootamatusi ei tule, siis pole sellisel puhul aga eelnevat ärevust või hirmu. Aga mõned sündmused elus on täiesti väljaspool meie kujutlusvõimet. Sest kujutlusvõime on piiratud mälus oleva informatsiooniga. Mõned sündmused ei allu üldse meie mingisugusele kontrollile. Ja sellisel juhul võib ärevus ilmenda küll. Nagu see tunne, mis tekib enne reisi võõrale maale või enne uude töökohta minekut. Enne oodatud üritust või kolimisel. Sellistel puhkudel on küsimusi hästi palju, aga vastuseid vähe.

Pärt küsib iga päev, millal tita sünnib. Ma ei oska talle midagi selgelt vastata, sest mul endal on täpselt sama küsimus. Siis ta küsib, et milline beebi välja näeb. Pärdi peas on tuhandeid küsimusi selle kohta, milline saab meie pere uus laps olema. Ja milline saab olema tema elu koos uue lapsega. Vahel on ta väga elevil, vahel täitsa mures. See suur teadmatus tekitab mu pojas suurt ärevust. Üritan talle vastata nii hästi, kui ma vähegi oskan, aga tegelikult on mul endal täpselt samad küsimused. Ja vastuseid ei ole. Milline meie elu saab kahe lapsega olema? Kuidas säilitada tasakaalu? Kuidas teha nii, et kõik oleksid ikka enam-vähem eluga rahul? Ja miljon asja veel. See suur teadmatus tekitab tegelikult ju minus ka natukene ärevust.

Kui ma ootasin Pärti, siis oli mul mingis mõttes palju vähem küsimusi. Mul lihtsalt polnud aimugi, mida tähendab elu lapsega. Ja mida vähem tead, seda vähem oskad ka küsida. Ma teadsin, et ma väga ootan oma poega. Ma teadsin, et millalgi ta sünnib ja siis saab minust ema. Rohkem ma ei teadnud eriti midagi ega küsinud ka. Ärevust ja muret väga polnud. Kui, siis ainult natukene sünnituse pärast. Sellest mul ikka teatav ettekujutus oli. Nüüd tean ma täpselt, mida emaks olemine tähendab. Aga mul pole kunagi kahte last olnud. Samas olen proovinud võtta sama rahulikult kui esimese lapse puhul. Liigne teadmatuses sonkimine tegeliku kogemuse puudumise korral tekitab ainult ärevust juurde. Proovin olla hetkes ja valmis reageerima vastavalt olukorrale. Küsima neid küsimusi, millele on vastus olemas. Ja siis, kui need reaalselt tekivad.

Vastuseta küsimused tekitavad ebamugavust. Need panevad kogema teadmatust, kontrolli puudumist, ärevust. Need võivad tekitada pingeid. Näiteks küsisin täna Hendrikult, et millal elektrik tuleb viimaseid valgusteid üles panema. Ta teadis, et pesa punumise teema ja töödega “õigeks ajaks” valmis saamine on minu jaoks praegu oluline. Aga ta ei teadnud vastust, sest elektrik ei osanud talle veel öelda. Nimelt on neil ka ju enne jõule palju tööd. Täiesti tähtsusetust küsimusest tekkis meie vahel väike konflikt. Mina tahtsin teada, vastust tuleviku kohta, aga Hendrikul seda polnud. Tema tajus minu ärevust selle teemaga seoses ega osanud seetõttu adekvaatselt reageerida. Rääkisime asjad läbi ja saime aru, et kõik on korras. Laps saab ilma nende lampideta ka tulla. Talle on hoopis oluline, et ema ja isa poleks liiga ärevad.

Tulevikku ei saa ette teada ja seda ei saa kontrollida. Ta on peidus ja ilmub siis, kui aeg on käes. Seepärast proovin võimalikult vähe elada selles teadmatuses, mida me nimetame tulevikuks. Mitte küsida ülemäära tarbetuid küsimusi ja mitte tunda hirmu. Võimalusel teha plaane ja otsida vastuseid, aga ilma ärevuseta. Usaldada ennast ja oma oskusi hakkama saada. Kogeda rõõmu praegusest ja usalduses loota, et kõige olulisemad asjad on ka homme olemas. Mida vähem keskendun teadmatusele, seda rahulikum olen. Ja seda vähem ärevust on ka Pärdil. Seega näitan Pärdile oma tegudega ja ütlen tema ärevuse hetkel, et sina oled ikka meie armas poeg ja meie oleme ikka perekond. See on see, mis loeb. Me hoiame alati kokku ja oleme üksteise jaoks olemas. Ja võtame beebi ka oma armastavasse punti.

2 Comments

  1. Mina ootan siin kõrvaltvaatajana oma kaksikõe pojakest, kellel tähtaeg selle nädala lõpus. Päris paras ports ootamist ja ärevust ja elevust korraga – jõulud ja beebikene. Pole ime, et veidi väsitav nii suurtele kui ka väikestele. Palju mõnusaid ja rahulikke ja rõõmsaid hetki nendesse imelistesse nädalatesse!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s