Elusus

Eilse päeva esimeses pooles meisterdasin koos nelja kaaslasega unistuste tahvlit. Lisaks olid meile seltsiks kaks beebit. Inimesed olid avatud, valmis muutusteks ja uuteks väljakutseteks. Pärast tee joomist selgitasin osalejatele natukene, kuidas kavatsen seekord lähtuda eesmärkide kaardistamisel rohkem Eluõie kategooriatest ning vaadata, et tahvel kajastaks kõiki peamisi elu valdkondi. Varem olen unistuste tahvlit teinud pigem hetke emotsioonide ajel ning nii tuleb ta natukene seda nägu, mis tunne parasjagu peal on. Mõni oluline osa võib täitsa välja jääda. Seekordne tahvel tuli mul aga üpris harmooniline ja kõik olulised eesmärkide “märksõnad” said kleebitud. Lisaks tegime enne tahvli koostamist lühikse meditatsiooni selgitamaks välja, millised takistused meil mingis Eluõie valdkonnas esinevad ning kuhu tegelikult soovime liikuda. Mis tähendaks täiuslik elu selles kategoorias? Ja elu täiuslikkus üldse? Mis on kellegi esimesed sammud nende eesmärkide poole?

Minu unistuste tahvel

Mina leidsin enda puhul mõned eriti tähtsad puudused, mis mõjutavad sügavuti kogu mu elu arengut. Sain väga selgelt aru, milliseid samme pean kõige esimesena astuma. Olen mitu aastat märganud enda puhul elurõõmu vähesust. Tunnen pigem harva ennast tõeliselt elusana. Tavaliselt olen rohkem ükskõikne, külm, kaalutlev, jälgiv, äraolev. Ma pole õnnetu, lihtsalt neutraalne. Ma osalen elus küll, aga natukene teisel tasandil. Ma pigem teadvustan asju, inimesi, tegevusi, kuid ei astu nendega tõelisesse kontakti. Täielikult elus osalemiseks on aga vaja kontakti. Olen juba kirjutanud, et minu oskus puudutada füüsiliselt ja emotsionaalselt vajab täiendamist. Kuna ma ei oska piisavalt elust rõõmu tunda ja olla siiras kontaktis, kannatavad igasugused suhted, mis mul on. Kannatavad minu vajadused olla seotud, nautida, suhelda. Ühesõnaga kogu Eluõie elususe sektori puudulikkus ei lase mul tunda tõeliselt rõõmu kõigist teistest elu osadest – suhted on ju igas elu valdkonnas väga olulised.

Eile oma unistuste tahvlit tehes pöörasin erilist tähelepanu, et sellest kiirgaks elurõõmu. Mitte sellist pöörast joovastust, vaid pigem rahulikku, ent rahuldust pakkuvat rõõmu. Et elu tegevused poleks nö mõttetud, lihtsalt kalkuleeritud tegevused, vaid neis oleks nauding. Sain aru, et selleks tuleb mul lasta lahti liigsest kontrollist, jäikusest. Olla pehmem, paindlikum ja vähem eemalolev. Pehmelt saab paremini naerda, puudutada, lõõgastuda, nautida. Pehmelt saab tegelikult isegi paremini kontrollida, sest jäikus tekitab pingeid. Näiteks saan ma pehmelt paremini Pärdile seada vajalikke piire ning ilma minu poolse pingeta tahab tema neid rohkem järgida. Ja minu jaoks pole nii raske piire hoida. Samuti saan pehmes olekus paremini aru, milliseid piire mu laps üldse vajab. Nii paljud mured, mida kogen või millest olen kirjutanud, sisuliselt kaovad pehmuse kasutamisel ära. Selleks tuleb mul lihtsalt täielikult enda jaoks lahti mõtestada elususe kategooria, asuda neid vajadusi täitma ning tunda elust rõõmu. Üht olen ma igatahes taibanud, elusus eeldab dünaamilisust.

Osaliselt olen juba pehmemaks ja elusamaks muutunud. Märkan, et mul on lihtsam inimestega suhelda. Olla ise hell ja lubada teiste hellusel tulla. Tunnen, et igasugused inimsuhted on muutunud loomulikumaks. Saan tasapisi lasta lahti mingitest jäikuse mustritest ja keegi-teine-olla-püüdmise maskidest. Teen jälle vahepeal nalja ja naeran. Katsun iga päev suhelda mõne sõbraga, sest see pakub rõõmu. Tahan rohkem ka teistele inimestele rõõmu valmistada. Rõõmu olemasolu muudab kõik tegevused kergemaks. Aitab neid rohkem nautida ning seeläbi tekitab rõõmu veelgi juurde. Kontakt kõigiga ja kõigega suureneb. Suhted paranevad. Elu võib nii täitsa elusaks muutuda. Samuti olen muutunud mängulisemaks. Mingi tütarlapselikkus kuskil sügaval minu sees tõstab jälle vahepeal pead. Niimoodi on lihtsam ka Pärdiga suhelda, kui ta soovib minu tähelepanu läbi mängu. Ma saan temaga rohkem siiralt mängida. Lisaks raamatute lugemisele ja meisterdamisele vahel isegi täitsa tavaliste mänguasjadega.

Minu lemmikud mänguasjad olid lapsena Barbied. Olen mitu korda täiskasvanuna ka käinud poes neid ilusaid nukke vaatamas. Olen alati mõelnud, et kui saan tütre, siis saame koos temaga mängida. Minu esimene laps on poiss ja talle meeldivad loomulikult autod. Enamasti keerlebki Pärdi mäng ümber asjade, millel on rattad. Või mis vähemast kuidagi sõidavad. See pakub talle rõõmu, mulle palju vähem. Kuna olengi nüüd rõõmu otsingul ning proovin rahuldada oma elususe vajadusi, otsusasin endale ikkagi kohe praegu Barbie osta. Täna käisingi mitmes poes vaatamas ja valisin enda jaoks kõige meeldivama. Ostsin ühe komplekti lisa riideid ka. Nii tore oli endale mänguasja valida ja koju jõudes isegi mängisin nukuga natukene üksinda. Peamiselt ostsin Barbie aga selleks, et kui Pärt soovib minuga nüüd mängida, siis saan vahel oma ilusa nuku kuidagi meie mängu sisse sobitada. Nii on ühine tegevus meie mõlema jaoks palju nauditavam. Elusam.

Barbie nägu on alati elurõõmus. Ilmselt sellepärast need nukud mulle nii ilusad tunduvadki. Neist kuidagi kiirgab elusust. Barbied näevad välja, nagu nad saaksid iga tegevusega siin elus mängleva kergusega hakkama. Sest nad teevad seda rõõmuga, pehmelt, pingeta. Näoilme järgi tunduvad nad eluga olevat siiras kontaktis. Minule kahjuks pole sellist pidevalt elurõõmsat nägu joonistatud. On selline nägu, mis muutub vastavalt elu olukordadele ja emotsioonidele. Sellest hoolimata olen võtnud eesmärgiks ka oma nägu võimalikult tihti rõõmsana hoida. Olla siiralt rahulolev, eluga kontaktis. Puudutada kogu seda olemasolu päriselt, rõõmuga. Olen võtnud eesmärgiks olla tõeliselt elus.

Rõõmus Barbie

2 Comments

  1. Ma olen ka pojaga barbiga mänginud. Punun barbi juuksed patsi, meisterdan talle vanast sokist lühikese seeliku ja siis hakkab barbi karated tegema ja muidu maailma päästma, kuidas parajasti vaja on. See on hästi õige mõte, et endale lõbusad mängud saab sobitada laste mängudega ja nii on hulka põnevam endal. Sukeldud mängu, ajataju kaotades, ja lapsel on ka hoopis teine tunne, kui vanemad on mängus hingega sees.
    Hmm, ma olen ikka mõelnud, et kui lapsed suuremad, siis tahaks nendega Naerupaunast mingeid ägedaid meisterdamiskomplekte proovida. Äkki peaks kah hoopis kohe endale neid mängimiseks ostma, mis siin ikka oodata…

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s