Solvang

Veetsime laupäeva hommikul perega mõnusasti kodus aega, kui mingi hetk kuulsin Hendrikut enda kohta ütlemas: “Printsess, printsess, printsess!”. Teate, sellise narrimise häälega. Hendrik tegi muidugi nalja minu mingisuguse pirtsutamise peale ega mõelnud midagi halba. Aga mind natukene selline käitumine ikka solvas. Juba see hääletoon. Ilmselt on jäänud lapsepõlvest mõned valusad narrimise haavad kuskile, mis siis sarnase sündmuse tõttu esile kerkisid. Aga minu solvumise tunne polnudki kogu selle seiga juures kõige segavam. Palju olulisem asi, mis mind selle solvangu puhul häiris, oli aga see, et Pärt istus siin samas kõrval ja kuulas seda pealt. Nagu olen ka varem kirjutanud, õpivad väikesed lapsed väga kiiresti ning igasugune käitumine on neile justkui eeskujuks: niimoodi tuleb siin maailmas teha. Lapsed, aga paljuski ka täiskasvanud, ei vali, mis nende alateadvusesse salvestub.

Õnneks meie kodus üldiselt teiste solvamist ei esine. Me ei narri üksteist ja teistest inimestest ka halvasti ei räägi. Esiteks polegi mul erilist soovi kellestki midagi inetut rääkida. Iga inimene elab oma elu enda parima äranägemise järgi. Minu mõttetu kriitika ei tee kellegi elu paremaks. Ja tekitab endas ka ju negatiivseid emotsioone. Teiseks on minu jaoks väga oluline, et Pärt õpiks ka selliselt käituma: olema kõigi vastu võimalikult salliv ja heatahtlik. Et ta ei hakkaks oma muredes süüdistama teisi inimesi. Või inimeste erinevusi pidama millekski, mis väärib negatiivset tähelepanu. Minu jaoks on väga oluline, et Pärdi sisse ei istutaks kodus solvamise ja teiste narrimise seemet.

Selgitasin seda kõike pärast laupäevast intsidenti ka Hendrikule. Loomulikult ta mõistis mind ja nõustus. Narrimisega tuleb olla väga ettevaatlik. Isegi kui seda tehakse ainult naljaga. Laps ei pruugi ju eristada, kas solvang oli mõeldud tõsiselt või mitte. Tema võtab üle lihtsalt käitumise mustri. Samuti ei pruugi teine inimene, kelle kohta solvang käis, aru saada, et ütleja mõtles seda naljana. Temas tekib ikka paha tunne. Tema tunded saavad haavatud.

Eile õhtul käisid meil minu vanemad külas. Kuulasime koos Spotifyst jõuluhõngulist klaverimuusikat, sõime ja rääkisime juttu. Muu hulgas oli meil jutuks nende laupäeval Tallinnas koos isa õdede ja vendadega peetud üritus. Küsisin ikka, et mis siis sugulased huvitavat rääkisid. Ema tõi välja, et näiteks arutati perekeskis koolikiusamise teemat. Kuidas koolid selle probleemiga võitlevad. Väga huvitav kokkusattumus, sest olime just eelmisel päeval ka Hendrikuga seda teemat ju põgusalt puudutanud.

Rääkisin ka vanematele oma seisukohast kiusamise teemal. Et tegelikult arenevad lapse maailma tunnetus ja käitumise mustrid suures osas välja enne, kui ta kooli läheb. Kõige olulisema kasvatuse saab ilmakodanik just esimese kuue eluaasta jooksul. Kui laps on nende esimeste eluaastate jooksul näinud ja kogenud kiusamist, omandanud alateadliku mustri solvanguks, võib see jäädagi tema sisse. Kooli erinevatel töötajatel on siis väga raske solvangu aktsepteeritavaks pidamist lapsest välja juurida. Seega on tegelikult väga oluline jälgida, et kodus teisi inimesi ei solvataks. See solvamise pisik levib edasi kui kulutuli. Ennetus on ikka tõhusam meede kui tagajärgedega võitlemine. Loomulikult ei väida ma, et lapsed võivad solvamist õppida ainult kodus. Lihtsalt kodu on selline keskkond, mida mina saan kõige rohkem mõjutada.

Meie ebatäiuslikus maailmas tuleb paljudel inimestel paraku tegeleda just nende ebameeldivate tagajärgedega. Haridusasutuses tuleb toetada lapsi, kes vahel arusaamatul põhjusel teisi kiusavad. Sageli mingite enda lahendamata murede tõttu. Samuti aidata lapsi, keda solvatakse. Nendel inimestel tuleb kuidagi keset kogu seda jama luua võimalikult normaalne õhkkond, kus lapsed saaksid koos eksisteerida. Ja isegi veel tegeleda koolitööga. Tegelikult tuleb ju kõigil inimestel pidevalt midagi ennetada ja mingite tagajärgedega tegeleda. Palju lihtsam on kogu seda tööd teha sõbralikus õhkkonnas. Kui vähegi võimalik, vältida solvanguid ja süüdistusi. Nii sõnalisi kui käitumuslikke. Ütleb ju ka vanasõna targasti: mida külvad, seda lõikad. Iga solvang võib viia järgmiseni. Sallivus ja heatahtlikkus tekitavad palju ilusamaid tagajärgi. Selliseid, mille lõikuspidu on nauditav.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s