Panus

Pärdi lastehoius on selline komme, et oma sünnipäeval saab iga laps ühe kindlat liiki kingituse, mille tema vanemad (tavaliselt ema) on õmmelnud. Lapsele loomulikult ei öelda, et ema selle tegi. Hoius on hoopis mingisugune sünnipäeva muinasjutu mäng, mille käigus kingitus siis ilmub nagu võluväel. Sellel aastal lepiti esimesel lastevanemate koosolekul kokku, et kõik lapsed saavad lappidest õmmeldud palli. Teisipäeval oligi Pärdi sünnipäev ja minu poeg pidi ka võlumängu käigus leidma ühe ilusa õmmeldud palli. Kahjuks pole tema ema kuigi osav õmbleja ning Pärdi pall meenutas pigem sellist helesinist kõrvitsat. Ise ütleksin selle kohta ilusamini unepilve pall.

Ma võin täiesti ausalt öelda, et kulutasin selle palli tegemiseks põhimõtteliselt terve päeva. Valisin kaks kangast, sisse toppimiseks vatiini ja kunsti poest puidust helmed. Neid õmblesin palli külge täpselt kolm, sest Pärt sai just nii vanaks. Võtsin lapi jaoks lõike, lõikasin kõik jupid ilusti lõike järgi välja ja isegi traageldasin enne masinaga õmblemist kokku. Ma tõesti nägin selle palli tegemisega vaeva. Aga vaatamata minu pingutustele ei tulnud see pall kera kujuga ja mõnest kohast olid õmblused pisut ebakvaliteetsed. Hoolimata ebatäiuslikkusest tundus pall mulle siiski armas. Selles oli palju armastust.

Kui ma Pärdile sünnipäeva pärastlõunal järele läksin, oli tal helesinine pilvepall kaenlas. Ta näitas seda mulle uhkusega ja küsis, kas võib palli koju kaasa võtta. Andsin talle loa ja pistsime pilvepalli rõõmsalt Pärdi kotti. Üks tüdruk lastehoiust pidas vajalikuks ära märkida, et tema arvates meenutab see pall natukene kõrvitsat. Aga ta ei öelnud seda kuidagi etteheitvalt, tüdruk lihtsalt nentis fakti. Ja tal oli ka õigus. Õhtul magama minnes võttis Pärt palli igatahes kaissu.

Kolmapäeva õhtul, st päev pärast Pärdi sünnipäeva, oli lastehoius taaskord lastevanemate koosolek. Teemaks jõulupidu. Üks koosolekul osalenud ema, kes on palju osavam õmbleja kui mina, võttis teistele emadele inspiratsiooni andmiseks kaasa palli, mille ta oli just oma pojale õmmelnud. Tema poja sünnipäev on järgmisena pärast Pärti. Ja see pall oli minu õmmeldud palli kõrval nagu ilmaime. See ema oligi palli kaasa võtnud selleks, et näidata, kuidas palli õmblemisel mõelda kastist välja. Pall oli hästi ilusa kujuga, kaunite õmblustega ja lisaks kõigele, käis sinna sisse õhupall, mida sai koos palliga täis puhuda. Ja siis vajadusel õhupalli vahetada. Mina poleks kunagi isegi selle peale tulnud, et taolist palli õmmelda. Lisaks oleks ma pidanud kulutama vähemalt ühe nädala, et ehk sellist tulemust saada. Kahjuks pole ma veel piisavalt osav käsitööline, et isegi kasti sees oleva palliga korrektselt hakkama saada.

Eile õhtul lastehoius koos teiste emadega laua ümber istudes (jah, ükski isa ei osalenud) ja seda imelist palli vaadates hakkas mul korraks enda õmmeldud palli pärast piinlik. Aga piinlikuse tunnet teadvustades, lasin sellest kohe lahti. Sest tegelikult tundsin ma ennast oma õmmeldud pilvepalli pärast üsna hästi. Ma tean, et ma olin näinud vaeva ja andnud üsna oma parima. Ma ei pidanud oma tööd häbenema ainult selle pärast, et keegi teine on minust osavam õmbleja. Kui ma aga poleks Pärdi sünnipäeva palli õmblemisse tegelikult panustanud ja oleks lihtsalt mingi käki suvaliselt valmis teinud, oleks mul kindlasti piinlik olnud Lihtsalt selle pärast, et ma polnud piisavalt pingutanud.

Kõige olulisem sünnipäeva palli juures on ju see, et kingitus lapsele meeldiks. Ja Pärdile meeldib minu tehtud pall. Praegugi magab mu poeg pisut palavikulisena pall kaisus. Ja eile õhtul magama minnes palli kaissu võttes ütles ta mulle, et ta armastab seda palli. Minu hoolega õmmeldud pisut vildakas pall sisaldab palju armastust. Ma usun, et Pärt tunneb seda. Ta ei heida pallile ette, et see pole täpselt kera kujuga ja õmblused pole niivõrd kvaliteetsed. Ja mina ise ei heida ka endale ega pallile midagi ette. See tuli täpselt selline, nagu mina suutsin teha. Oma parimate teadmiste ja oskuste kohaselelt.

Minu jaoks ongi oluline, et ma teeksin asju nii hästi, kui sellel hetkel võimalik. Panustaksin enda parimate oskuste kohaselt. Ja hoolega. Et ma julgeksin teha asju, mida ma justkui ei oska. Julgeksin oma oskusi arendada. Inimeste oskused, võimalused ja võimekus ongi erinevad. Mina hindan aga panust, mis keegi on andnud. Ja energiat, millega tegu tehakse. Ilmselt oleks kooli kasitööõpetaja pannud sellele teise ema pallile 5+ ja minu omale ehk 3. Mis siis, mina tean, et ma tegin tööd vähemalt 5 eest. Sest minu jaoks oli juba ainuüksi selle palli valmis õmblemina paras väljakutse. Algul mõtlesin lasta palli õmmelda enda emal, sest tema oskab tõesti hästi õmmelda. Aga see oleks olnud natukene sohk, alla andmine ja arenemise võimalusest ilma jäämine. Ma tahtsin panustada. Kes teab, ehk tuleb järgmine minu õmmeldud pall natukene rohkem ümmargusem. Aga algus on igatahes tehtud. Kui ma õmblen veel palle, ei tohi aga muutuda hooletuks hoolega, mida asjasse panna. Tihti on see just kõige suurem panus, mida keegi saab anda.

1 Comment

  1. Huhh, palli õmblemine ja veel lapse jaoks salaja, ma ei kujuta ette, kuidas see tehtav oleks. Karm lasteaed teil. Sa oled väga tubli ja tore, et Pärt palli omaks ja armsaks võttis. Küllap aitas ka see situatsioon, mis lasteaias palli kättesaamisel loodi. Kui ma vahel lasteaiapäeva lõpus väsinud lapsele midagi toredat üritan viia, siis saan tihtipeale talt hoopis pragada, kuna temas kogunenud väsimus vajab väljaelamist. Kodus alles saab aru, et tegelt oli täitsa tore üllatus.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s