Andestus

Väikestel lastel on imeline komme andestada. See on ilmselt sellepärast, et nad elavad hetkes. Kui ma kogemata või oskamatusest teen Pärdile kuidagi liiga, siis ta vihastub kindlasti. Ta ütleb ehk emotsiooni ajel asju, mida ta tavalises olukorras ei ütle. Mu poeg võib isegi üritada viha mõjul mulle kuidagi vastu haiget teha. Aga siis läheb see solvumise põhjustanud sündmus mööda ja laps läheb eluga edasi. Vajadusel me arutame mõned detailid sündmusest läbi, et lapse hinge ei jääks muret. Ja juba umbes kahe minuti pärast ta enam justkui ei mäletagi, et midagi ebameeldivat juhtus. Pärt tuleb heatujulisena minu juurde ja soovib koos midagi toredat teha. Tema silmis pole enam märkigi eelmisest sündmusest. Pärt elab oma pahameele kohe välja ja unustab. Ja nii teen ka mina temaga: lasen ebameeldiva olukorra mööda minna ja jätkan puhtalt lehelt. Ma ei mäleta ühtegi korda, kus Pärt oleks mulle mõne minevikus toimunud ebameeldiva sündmuse kohta teinud etteheiteid. Ja kuna minu poeg mõtleb veel kõva häälega, siis ilmselt pole olnud ka selliseid mõtteid. Muidu ta räägib ikka vahel minevikus toimunud asjadest, aga mitte kunagi pole Pärdi jutus vimma või andestamatust. Kindlasti jätavad erinevad sündmused iga inimese ellu teatava jälje, aga nendel jälgedel pole sellel hetkel otsekui veel mingit värvingut. Pole silti hea või halb. On lihtsalt kogemus.

Mida vanemaks saadakse, seda vähemaks jääb enamikel inimestel hetkes olemist. Seda rohkem on neil meelel sündmused, mis on toimunud. Ja seda rohkem on nendel sündmustel erinevaid hinnanguid. Ja seda rohkem on andestamatust. On etteheited teiste tegudele, on solvumised ja pahameel. Millal ja miks selline nihe toimub? Kuidas seda vältida? Minu jaoks on küll tohutult koormav olla kellegi peale pahane või solvunud. Sellised tunded röövivad rõõmu ja positiivset energiat. Miks mul on vaja kanda endas andestamatust teise inimese suhtes, kui see meile mõlemale ja lõpuks kõigile meie ümber halvasti mõjub? Palju lihtsam oleks tegutseda nagu Pärt. Ebameeldiva sündmuse toimumise ajal oma reageering ära näidata, asjad selgeks teha ja eluga edasi minna.

Aga mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on talle õpetatud, et reageerida ei tohi. Tuleb endas hoida. Kuid kuhu need reageeringud seal sees kõik ikka mahuvad? Lõpuks saab anum täis ja kork plahvatab pealt. Kuna reageering jäi õigel hetkel tulemata, ei saanud osapooled asju omavahel selgeks teha ja probleemi seljatada. Ja sageli saavad siis nende alla surutud reaktsioonide sihtmärgiks inimesed, kellel pole reageeringuid põhjustanud sündmusega mingit pistmist. Nad saavad kogu tohutu pahameele enda kaela. Kõik, mis korraga välja pääseb. Halb kogemus tekitab taaskord pettumuse, solvumise, vimma, pahameele. Tekib jälle mingi vastumõju, mis surutakse alla ja kantakse kaasas. Et siis see jälle suvalisel ajal välja lasta. Nii need pahameele ja andestamatuse seemned muudkui kanduvad mööda maailma laiali.

Kui Pärt reageerib minu mingile teole otsekohe, siis ma adun, miks ta nii teeb. Loomulikult on mul ebameeldiv, kui ta pisut halvasti ütleb, aga kuna ma tean, mille pärast selline reageering tuli, ei teki minus lapse suhtes erilist pahameelt. Ma saan talle andestada, sest ma mõistan teda. Kui aga inimene oma suvalise reageeringu täiesti ilma igasuguse suurema põhjuseta täiega mulle kaela valab, on mul teda väga raske mõista. Ja selle võrra ka raskem andestada. Loomulikult oleks õige oodata, millal reageerijal emotsionaalne purse möödub ja temaga kainelt rääkida. Siis saab tema mulle oma mure algse põhjuse selgeks teha, mina mõistan, andestan ja saan ka teda aidata. Mure saab lahendatud ja kumbki meist ei pea oma vastumõjude anumat täitma. Aga kahjuks tihti nii ei tehta. Pole aega, pole teadmist või lihtsalt tuleb endal ka suur emotsioon peale. Teise negatiivne reageering võib ju vallandada omakorda minu peaaegu täis anuma korgi. Ja nii siis tekivadki tülid ilma igasuguse tegeliku põhjuseta. Lihtsalt sellest, et inimesed pole suutnud õigel hetkel asju selgeks rääkida, unustada ja eluga edasi minna. Pole olnud võimalik andestada.

Maailmas on väga erinevaid tehnikaid, kuidas oma allasurutud emotsioonidega tegeleda. Kuidas teha nii, et need suvalisel hetkel välja ei purskaks ning teistele inimestele koormaks ei saaks. Kasutan ka ise igasuguseid võtteid oma mineviku probleemide, pahameele ja andestamatuste lahendamiseks. Aga olen aru saanud, et üks väga lihtne viis on olukord siiski kohe ära lahendada. Nii nagu väikesed lapsed teevad. Jätan nagu väike lapski pahameele alla surumata ja räägin minus reaktsiooni esile kutsunud inimesega kohe asjad selgeks. Muidugi oodates esmalt ära, mil suuremad emotsioonid vaibuvad, et mitte probleeme juurde tekitada. Selliselt toimides saame kohe sotid selgeks, mured lahendatud ja suhted klaariks. Pole vaja oma reageeringute anumat üle koormata ja teistele inimestele halbu tagajärgi põhjustada. Elu on selgem ja muretum. Mõistetavalt aitab ka see, kui pahameele esile kutsunud inimesega rääkida natukene hiljem ja suhted ikkagi ära klaarida.

Just eile õhtul oli meil Hendrikuga selline vestlus. Rääkisime erinevatest teemadest, mis mind solvavad ja tekitavad pahameelt. Mis tekitavad meie vahele ebameeldivaid reageeringuid ja andestamatust. Mis raskendavad meie suhet. Rääkisime väga pikalt ja põhjalikult. Ja väga ausalt. Ühel hetkel hakkas mul väga raske ja ma läksin teise tuppa. Minu pahameel oli suur ja see takistas mul selgelt rääkimast. Siis ma istusin seal maas ja mõistisin, et ainus võimalus sellest kohast edasi minna on lasta andestamatusest lahti. Ehk andestada. Mõista teist inimest ja saada aru, et ta pole täiuslik. Minu mees tõesti annab oma parima, aga ta pole täiuslik. Ja mina ka ei ole. Aga ma saan olla inimlik, teist inimest mõista ja tema puudused andestada. Ja siis on temal lihtsam andestada ka mulle minu puudusi. Sest hukkamõistu on meie vahel vähem.

Andestus või selle puudumine mõjutab tugevalt kahe inimese vahelist suhet. Seda, milline see on ja kuhu see läheb. Mul on elus palju olulisi suhteid ja ma tõesti tahan, et need läheksid ainult väga hästi. Ma tahan, et need suhted oleksid armastavad. Marten Kuningas ütleb ERR-I sarjas Luuletus, et armastus on andestus. Eks ta nii on. Armastuse hoidmiseks tuleb andestada. Muidu tuleb armastuse asemele kibestus, vimm, tusk. Olen kogenud, kui ilus on andestamise hetk. Kogesin seda ka eile õhtul. Ma tunnen alati, kuidas tohutu koorem mu seest kaob. Siis on palju lihtsam olla teise vastu heatahtlik, mõistev, tolerantne ja toetav. On palju lihtsam olla armastav. Erinevalt Kustas Kikerpuu kuulsast andestamisest rääkiva laulu sõnumist leian mina, et esmalt tuleb ise andestada. Siis on vastu andestust palju lihtsam ära teenida. Alles siis, kui oled ise andeks andnud, avatakse sulle uks teise inimese juurde.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s