Raskus

Kui üleeile lõuna ajal linna jalutasin, tuvastasin korraga ennast rusumas raskuse, mis vahel peale tuleb. See pole füüsiline raskus. Kuigi tõesti, eelmise aastaga võrreldes kaalun hetkel umbes 10 kg rohkem ja viimastel rasedusnädalatel on kõnnak pigem taaruv. Pean silmas aga hoopis emotsionaalset raskust. Sellist justkui halli rusutist enda sees, mis jätab igast tegevusest mulje, et pean seda tegema umbes 100 kg turjal kandes. Kindlasti on kirjeldatud tunde põhjuseks osaliselt ka minu füüsilise keha raskus, kuid olen sama raskust tundnud ka muul ajal, kui ma pole rase. Rasedus lisab lihtsalt need ekstra 10 kg, aga 100 kg tulevad hoopis mujalt. Vaatasin siis jalutades enda ümber ringi, nii väljas kui sees, ja küsisin: “Kus see raskus siin on?” Ja tegelikult polnudki mingit raskust mitte kuskil, olin selle täitsa ise välja mõelnud. Välja arvatud siis need ekstra 10 kg.

Üldiselt olen ma üsna positiivne inimene ja võtan elu päris realistlikult. Vaatan asju nagu nad on ja jätan välja mõeldud jama juurde lisamata. Kui mingi probleem vajab lahendust, lahendan ta ära. Aga see raskuse tunne, mis suuremal kujul ilmus minu ellu umbes pärast lapse sündi, raskendab ka lahenduste leidmist. Sellel ajal muutus lihtsalt teravamaks vajaduste rahuldamise küsimus ja paljud vajalikud tegevused jäid mingil põhjusel tegemata. Vahepeal pole seda raskust üldse, täitsa kaua aega on elu lihtne. Muudkui tegutsen ja asjad saavad tehtud. Aga kui see raskus peale tuleb, siis läheb nende samade asjade tegemine oluliselt raskemaks. Ja tegemata asjad tähendavad ju taaskord vajaduste rahuldamata jätmist. See on justkui nagu nõiaring, mille tulemuseks on tegelikult totaalne jõuetus, ehk põhimõtteliselt depressioon.

Olengi märganud, et kui ma raskuse tundele alistun ja jätan need tollel hetkel natukene raskena tunduvad, aga samas vajalikud asjad tegemata, saab raskus ainult jõudu juurde. Ja muutub veel raskemaks. Kevadel langesin mõneks ajaks täitsa selle ohtliku raskuse küüsi, ja elu oli ikka väga halb. Mõnedel päevadel ei suutnud isegi ennast voodist välja ajada. Aga kuna Pärt oli minuga koos kodus, siis tegelikult ta päästis mu, ega lasknud täitsa suurde musta raskesse tegevusetuse auku langeda. Ikka pidin temaga õues käima, süüa tegema ja natukene korda hoidma. Kuigi see kõik tundus meeletult raske. Ehkki sellel perioodil mu elus olid ka teatavad objektiivsed keerukused, olid need vaid umbes 10% probleemist. Kõik ülejäänud mure ja raskus olid minu enda välja mõeldud. Kogu sellel suurel raskusel olid suve alguseks ka juba füüsilised tagajärjed, mis mind täielikult üles äratasid ja jälle tegutsema panid.

Nüüd ma tean, et olgu, mis on, raskusele ei tohi järele anda. Muidu see lihtsalt imeb sinna musta auku ära. Kui raskuse emotsioon hakkab peale tulema, vaatangi objektiivselt ringi ning küsin endalt jälle: “Kus see raskus on?” See paneb asjad perspektiivi ning aitab mõista, et tegelikult on minu elus kõik väga hästi. Ma saan kõik vajalikud asjad tehtud, tuleb lihtsalt tegema hakata. Üks asi korraga. Olengi tähele pannud, et juba ainuüksi ühe asja ära tegemine annab raskusele korraliku paugu. Kui raskus on väga suur, alustan mõnest lihtsamast tegevusest. Teen selle ära, raskus jääb vähemaks, jõudu tuleb juurde, ning saangi võtta ette juba keerulisema tegevuse. Ainult tegutsema asumine suudab selle raskuse korralikult eemale ajada. Mitte muidugi suvaline rapsimine, kuigi ka see annab aktiivsust juurde, vaid eesmärgipärane tegutsemine, mis aitab rahuldada minu vajadusi ning tõsta enesekindlust. Raskuse õppetund on andnud mulle teada, et igale olukorrale on olemas lahendus. Need lahendused eeldavad aga teadvustatud tegutsemist.

Ka Pärdil ilmneb vahel see raskuse emotsioon. Näiteks siis, kui ta hakkab vinguva häälega seletama, et ta ei saa midagi teha. Ilmselt talle selle raskuse all tundubki, et ta ei saa täna särki seljast võetud. Aga mina objektiivse kõrvalvaatajana tean, et tegelikult saab Pärt sellega suurepäraselt hakkama. Alles eile ta ju oskas. Aga raskuse tunne seab piirid, paneb kahtlema oma võimetes ja võimekuses. Loomulikult on raskusi oma õlal kandes päris keeruline asjadega hakkama saada. Pärdi puhul ma kasutan sama nippi, mis enda puhul: suunan teda ikkagi tegutsema. Mitte sundides ja pahandades, sest see toob raskust ainult juurde, aga teda julgustades ja vahel natukene kaasa aidates. Et ta jälle oma suutlikkuse avastaks. Et laps oleks enesekindel ja teaks, et kõik raskused on ületamiseks ja tugevamaks muutumiseks. Et alla andmine pole võimalus. Sama taktikat kasutan kõigi inimeste puhul, kes minu ümber hakkavad raskuse alla vajuma.

Näiteks suunasin eelmisel nädalal Hendrikut ühte keerulist tööd siiski ette võtma. Nimelt on viimasel ajal hakanud meie koju saabuma pisut mööblit, mis on aga vaja kokku panna. Eelmisel nädalal saabus beebi mähkimiskummut, tuhande tükina. Ja Hendrik oli sunnitud selle kokkupanemise täitsa enda peale võtma. Kuigi ta pidas ülesannet liiga keeruliseks ning katsus leida võimalusi töö kellegi teise peale lükkamiseks, oli mu kallis abikaasa sunnitud kummuti lõpuks ikkagi ise kokku panema. Kogu raskuse tunde kiuste. Esimesed paar sammu tema töös olid kantud suurest raskusest. Töö edenedes aga raskus taandus. Selle asemele ilmus pisukene entusiasm, soov töö valmis teha. Ja kuigi kummuti kokkupanek oli tõesti üsna keeruline ja võttis omajagu aega, tõi töö ärategemine Hendrikule päris palju enesekindlust juurde. Esiteks oli ta alistanud raskuse emotsiooni, teiseks pannud kokku oma armsa lapse kummuti ja kolmandaks muutunud osavamaks meistrimeheks. Ülejärgmisel õhtul polnud voodi kokkupanek enam mingi probleem.

Iga raskuse ületamine annab midagi vajalikku juurde. See on inimese elus üks oluline töövõit, võimalus areneda. Nii ma seda asja nüüd ka võtan, kui vähegi meeles on. Julgustan ennast ja inimesi enda ümber tegutsema. Mitte raskustele alla vanduma ja kannatama. Sest enamasti on suurem osa raskusest ja kannatusest ainult meie sees. Ennast kokku võttes saavad asjad tehtud ja olukorrad lahendatud. Vajadused on paremini rahuldatud ja elu õitseb.

Vahel aitab raskust ületada aga ka lihtsalt olukorraga leppimine. Teadvustamine, et mina ei saa mitte midagi asjalikku teha, et seda muuta, ja tegelikult seda polegi vaja muuta. Näiteks meeldib Pärdile lastehoius teiste lastega teha kaka-nalju. Ja vahel ikka kodus ka. Päris nõme, aga mis seal ikka. Tegelikult see ju minu elus raskemaks ei muuda. Küll ta kasvab nendest välja. Raskuse puhul ongi oluline vaatenurk ning vajadusel selle muutmine. Vaadata tuleb osata selliselt, et näha, kuidas raskuse tunne viisil või teisel ära kaoks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s