Mure

Läksin eile Pärdile lastehoidu järele tavapärasel ajal. Minu üllatuseks ei olnud aga poega teiste lastega õues mängimas. Seega läksin teda tuppa otsima. Õnnetu noormees kükitas oma kapi ees, õueriided seljas ja ootas, millal ta karistus läbi saab. Nimelt on Pärdi hoius komme pahanduse korral panna laps omaette istuma ja järele mõtlema. Ehk sisuliselt klassikaline nurgas seismine. Kui pojalt küsisin, mis juhtus, vastas ta mulle üksnes: “Ma mõtlen siin järele.” Ema tulek päästis lapse karistusest ning me läksime koos koju. Proovisin paar korda õhtu jooksul veel juttu teha sellest, mis lastehoius oli juhtunud, aga Pärt ei võtnud vedu. Ta ei osanud oma mure kuidagi sõnastada. Seega ma ei saanudki teada, mille pärast täpselt Pärt kapi ette istuma pandi. Kasvataja hoius antud põgusast selgitusest sain üksnes aru, et tal oli olnud teise lapsega arusaamatus. Ilmselt oli see arusaamatus nii suur, et ka Pärt ise ei saanud täpselt aru, mis juhtunud oli. Aga igatahes oli mu laps õnnetu.

Kuigi mina ise sellist “järele mõtlemisele” suunamist ei toeta, on see tavalises lastehoius ilmselt mingis mõttes paratamatus. Seega ma Pärdiga karistamise vajalikkuse teemat üldse ei puuduta. Olgu lastehoius omad kombed ja kodus võivad olla teised. Lihtsalt mina leian, et väikene laps vajab keerulises olukorras tuge ja mõistmist. Aga nö nurgas seismine on pigem pisut häbistav ja vajalikust toetusest eemale tõukav. Inglise keeles on sellise karistuse kohta termin “time out”. Laps võetakse olukorrast välja ja jäetakse üksinda. Talle ei pühendata aega. Aga mulle meeldib rakendada karistamise asemel hoopis lähenemist“time in”. Ehk eemaldada laps olukorrast ja jääda temaga. Olenemata lapse käitumisest. Sest pahandus tekib tavaliselt mingist arusaamatusest, pingest lapse sees. Ja tal on vaja abi oma mure lahendamisel. Laps, kes on saanud piisavalt tähelepanu ja mõistmist, käitub minu kogemuse põhjal oluliselt paremini, kui see, keda on häbistatud ja eemale tõugatud.

Pärt aga ei olnud ilmselt saanud piisavalt mõistmist ega osanud olukorda enda jaoks lahendada. Kuigi ta käitus kodus rahulikult, oli näha, et miski teda siiski rõhub. Miski otsib lahendust. Ja see lastehoius juhtunud arusaamatus kuidagi arenes tema sees ja leidis väljapääsu öösel. Ma ärkasin keset ööd Pärdi nutu peale ja läksin teda lohutama. Poiss justkui rahunes ja uinus uuesti, aga mõne hetke pärast kuulsin jälle vaikseid nuukseid. Varsti avanes minu magamistoa uks ja üks armas unine poiss koos ma kaisukaruga tuli mulle kaissu. Ja kohe täitsa kaissu, mitte lihtsalt kõrvale magama. Pärt nuuksus natukene ka minu kaisus, aga tugev kallistus ja mõned paid rahustasid ta maha. Nii ta siis magas ülejäänud öö minu kõrval, vahepeal jala või käega kontrollides, kas ma olen ikka seal. Hommikul ärgates oli Pärt jälle rõõmus ja kui ma temaga öistest sündmusest rääkisin, ütles ta lihtsalt, et ta oli kurb ja tal oli suur mure. Aga see läks nüüd ära. Toetuse, aja ja helluse andmine raskel hetkel võtsid lapse mure ära ning ta tahtis hommikul jälle rõõmsalt lastehoidu minna. Kuigi Pärt otseselt oma mure mulle ei sõnastanud, sain aru, et tema oli oma mure olemusest mingil viisil siiski aru saanud ja enda jaoks lahenduse leidnud.

Olen ka ise vahel tundnud, kuidas miski rusub sees, aga ei oska seda täpselt kirjeldada. Vahel on mure nii suur, et tuleb ka nutt peale. Nutt aitab natukene olukorda leevendada, aga olen tähele pannud, et kui mure enda jaoks ikkagi lahti ei mõtesta, ei kao ta tegelikult ära. Pigem kuhjub sinna murele ainult uusi kihte juurde. Ja need muudavad mure esialgse põhjuse väljaselgitamise veelgi raskemaks. Sellepärast ongi time in koheselt mure ilmnedes minu arust kõige parem lahendus. See laseb tekkinud raskusel ära laheneda ega jäta seda kuskile kihtide alla kipitama. Lapsel on selleks vaja täiskasvanu tuge ja abi. Täiskasvanu ise saab kergema probleemi korral mure teadvustades ka ise endale lahenduse leidmiseks vajalikku aega anda. Aga loomulikult on igas vanuses inimesel lihtsam, kui keegi on toeks ja aitab mõista.

Mõnikord on ka mul keeruline mure olemust üksinda sõnastada. Võib olla tundub mure nii suur ja hirmutav, et kellegi tugi aitab julgem olla ja hirmule otsa vaadata. Annab jõudu mure põhjus sõnadesse panna ja vajalikke lahendusi leida. Paljudel täiskasvanud inimestel, sh ka minul, on tihti raske abi paluda. Ja raske ka abi vastu võtta, isegi kui pakutakse. Kuidagi on jäänud sisse, et tuleb olla suur tüdruk/poiss ja ise hakkama saada. Ei tohi kurta ja tuleb teha rõõmus nägu. Et kui mure on, siis saadetakse sind üksinda istuma ja järele mõtlema. Mitte olema hoitud ja toetatud, et mure koos lahendada. Et mure tuleb alla suruda ja edasi minna. Kui ühiskonnas oleks levinud rohkem time in mudel, oleks psühholoogidel ja nõustajatel tööd ikka kordades vähem. Siis nad ei peaks neid vanu mitmete kihtide alla mattunud muresid sealt õngitsema ja üritama korda teha. Sest kõige valutum on ju mure kiiresti lahendada, mitte seda aastaid endaga kaasas kanda. Võib olla ei peaks time in lähenemise suuremal kasutamisel ehitama juurde ka uusi vanglaid, et inimesi veel kaugemale time out’i saata. Sest neile oleks õigel hetkel antud rohkem aega hoopis juurde ja aidatud lahendada muresid, mis pikemal hoidmisel ja kogumisel paratamatult toovad laastavaid tagajärgi nii inimesele endale kui ka teistele.

Kuigi mina ei saa muuta kõiki lastehoidusid ja ühiskonda tervikuna, saan ma olla ise time in inimene. Kõige suurem toetus ja armastus peakski ju tulema perekonnast. Kui Pärdil tekib kuskil mujal mure, kus teda ei osata aidata, saan mina ikka olla olemas ja anda oma aega. Ma saan olla olemas oma abikaasa jaoks tema rasketel hetkedel, et murede koorem mu mehe õlul liiga raskeks ei muutuks. Ning minu perekond on olemas minu jaoks. Ja nii üksteist toetades ja mõistes oleme kõik muretumad. Vähesemate muredega oleme armastavamad ka teiste vastu, võttes oma hoole alla vahel täitsa võõraid inimesi. Aidates neid nende muredes. Nii tekib ka enda jaoks mõistvaid ja toetavaid inimesi juurde. Ja nii see suhtumine vaikselt levib ja aitab meid kõiki. Sest iga üksik mure saab mingis mõttes kõigi mureks, otseselt või kaudselt. Ja iga lahendus aitab ühiskonda tervikuna muretuma elu suunas.

3 Comments

  1. Müts maha, et nii rahulikult suutsid reageerida sellele, et su laps “oma tegude üle järgi mõtlema” oli saadetud. Loodan, et ma ei pea kunagi Maarjale järgi minnes sellist pilti nägema (kuna ta Montessori lasteaias, siis õnneks ongi vähetõenäoline)…

    Ja nõustun täielikult, et mul oleks vähem tööpõldu psühholoogina, kui vanemad pakuks oma lastele rohkem mõistmist ja toetust JUST rasketel hetkedel. Eks ma seetõttu ka eelkõige laste ja lastevanematega tahangi töötada, et vältida probleemide kuhjumist:

    “It is easier to build strong children than to repair broken men.”
      — Frederick Douglass, abolitionist and statesman

    Liked by 1 person

  2. Kuna see on hetkel kõige parem lastehoid, mida ma Tartus tean, siis olen lihtsalt olukorras: võta või jäta. Ja kõigil meie peres on kergem, kui Pärt ikka lastehoius käib. Küll käime me ka kaks korda nädalas Montessori tunnis ja näha on, kuidas see lastele ikka hoopis teisiti mõjub.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s