Ootus

Eile hommikul viisin Pärdi lastehoidu natukene varem kui tavaliselt, kell oli mõned minutid 8 läbi. Ta on sügisesest kellaaja muutusest veel pisut teadmatuses ning tegutseb pigem varasema ajakava järgi. Üldiselt tehaksegi hoid lahti kell 8, aga kolmapäeval jäi avama pidanud kasvataja natukene hiljaks. Kui meie Pärdiga lastehoiu ette jõudsime, ootas seal juba üks teine laps oma vanemaga ja lisaks veel ehitusmees, kes tuli ehitustöid kooskõlastama. Ootasime siis kõik koos sõbralikult hoiu avamist ja rääkisime juttu. Peagi lisandus veel üks tüdruk oma ema ja tema süles naeratava tillukese vennaga. Lapsed tegid koos nalja ja üks last hoidu toov vanem joonistas valge kiviga neile asfaldile jõuluvana. Sest lapsed ootavad ju juba jõule. Hoolimata mõningatest külmakraadidest oli kõigil ootajatel mõnus olla ja meeleolu püsis lõbus. Kui kasvataja lõpuks jõudis, polnud keegi tülpinud ega vihane. Mulle sai osaks nii tore kogemus sellest, kuidas millegi ootamine ei muutu peamiseks ülesandeks. Kuidas inimesed suutsid nautida hetke hoolimata sellest, et nad justkui ootasid midagi. Tegelikult me lihtsalt seisime kõik lastehoiu ukse taga ja veetsime koos aega. Mingit ootusärevust või pinget polnud.

Samas oli mul üleeile õhtul hoopis teistsugune ootamise kogemus. Nimelt istusin ma Pärdi toas põrandal maas ja ootasin, et ta jääks magama. Kuigi vahepeal on Pärt pärast õhtust juttu ja paari paid nõus täiesti üksinda oma toas magama jääma, siis teisipäeval ei olnud see õhtu. Kui ma ka üritasin paar korda ära minna, siis poiss sellega ei leppinud. Pidin ikka lapse toas põrandal istuma ja tema magama jäämist emotsionaalselt toetama. Aga mina ei tahtnud seda teha, ma tahtsin teha hoopis mingeid teisi asju. Niisiis ma istusin seal Pärdi toas põrandal, ootasin, et ta jääks magama ja mina saaksin teha neid teisi tähtsaid asju. Aga tema ei jäänud. Minu ootuse pinge oli õhus ning ega see vist Pärdi uinumist oluliselt ei soodustanud. Võiks öelda, et minu loodud õhustik suisa pärssis magama jäämist.

See pole muide esimene kord, kui selline olukord juhtub. Eks neid voodi kõrval passimisi on varemgi olnud, lapsevanemaks olemise üks osa. Anda oma aega teise inimese jaoks. Iga kord on aidanud probleemi lahendada üks ja sama asi – ma lasen ootusest lahti ja lihtsalt kuidagi naudin seda hetke. Sellel korral hakkasin näiteks vaikselt võimlema, pisut isegi tantsides. Niimoodi suhteliselt rahulikult, et see Pärti ei häiriks, aga samaks annaks mulle mingit tegevust, mida ma nagunii tahaks teha. Mõnikord Pärdi voodi kõrval istudes ma mediteerin, teen võimlemisharjutusi, loen raamatut, planeerin mingit tegevust. Aga eriti toredad on need hetked, kui ma lasen sellest ootusest lõplikult lahti, ei otsi asendustegevust ja lihtsalt naudin olukorda, kus ma olen. Minu armas laps on minu juures, terve ja õnnelik. Ma saan teha talle pai ja tunda sellest rõõmu. Ma saan lihtsalt olla selles hetkes, mis on tegelikult täiesti lõputu. Kus midagi pole puudu ega üle. Ja nii ma tegin lõpuks ka üleeile õhtul. Ma vaatasin, kuidas Pärt vaikselt oma voodis lamas ja tundsin tema vastu suurt armastust. Ma tegin talle vaikselt pai, mitte midagi muud ootamata. Nautides seda olukorda, kus ma olin. Seda hetke, mille ma ise lõin – kas õnneliku või õnnetu. Ja see oli õnnelik. Pärt tundis ka seda rahu ja õnne selles hetkes. Ta rahunes täiesti maha, kogu pinge kadus ja ma tundsin, et võin sealt toast nüüd lahkuda. Tegin talle musi ja läksin tegema neid asju, mida ma enam ei oodanud. Mis lihtsalt vajasid tegemist. Ja ta jäigi vaikselt suhteliselt kohe magama. Ja tarvilikud asjad said ka tehtud.

Olen korduvalt mõelnud, et mis see on, mida me ootame? Mis ei lase rahus elada ja nautida seda kõike, mis on? Loomulikult on igaühel mingid tegevused, mis vajavad tegemist. Aga kas nende ootamine teeb need asjad ära? Kas ootamine peab olema pingeline? Võtma rõõmu ära nendest hetkedest, mis tegelikult on seda rõõmu väärt? Mina usun, et mitte ükski oluline asi ei jää tegelikult tegemata, kui me sellest ootamise pingest lahti laseme. Mina usun, et need asjad saavad siis hoopis paremini tehtud. Ja ehk isegi saab neid tehtud hulga rohkem. Lihtsalt pinget on vähem ja sellevõrra tulemused paremad. Positiivses energias tehtud teod on alati igas mõttes rikkamad.

Kui me hommikul lastehoiu ukse taga oodates oleksime tundnud pinget, keskendunud ainult ootamisele, poleks me sellest varem sisse saanud. Pigem oleks kõigil ootajatel olnud ebamugav ja aeg oleks tundnud kordades pikem. Lisaks oleks see ootamise pingest tekitatud pisuke stress meiega päeva ülejäänud tegevustesse kaasa tulnud. Selle asemel saime aga osa rõõmsast suhtlusest, mis andis järgmistele tegevustele keskendumiseks jõudu juurde. Saime luua olulisi sidemeid sama lastehoiu vanemate vahel ning olla lastele oma käitumisega heaks eeskujuks. Olime olevikus ja ometi said hiljem tehtud kõik vajalikud asjad, mis päev tõi.

Sest kui pidevalt oodata seda järgmist asja, siis kaob olevik ära. Aga ainus võimalik viis elu nautida on ju olevikus. Kas oodatav asi nagu järgmine reis, parem töökoht, uus kleit, reede õhtu, rahus koristamine, palgatõus või teised tuhanded asjad võtavad päriselt ära meie mured ja toovad igavese õnne õuele? Ega vist. Alati on midagi oodata. Aga mida me tegelikult ootame? Tegelikult ootame me vist hoopis ühte teist asja, mida võiks kirjeldada kui rahulolu, stabiilset õnnetunnet, püsivat rõõmu. Midagi, mis on ju õigupoolest kogu aeg olemas. See on sisemine seisund, mitte väline toiming. Rahulolu on hetkes, just selles samas, mis praegu on. Iseasi, kas me ta nende ootuste koorma alt üles leiame.

Kui taban ennast ootuse pinges, küsin endalt alati: mida ma ootan? Kas see asi, mida ma ootan, lahendab mu mured? Need küsimused aitavad teadvustada, et tegelikult see nii ei ole. Lahendus on ainult minu enda kätes, lahendus on olevikus. Selles, mida ma ise otsustan igal hetkel teha. Selles, millele ma keskendun ja kuidas ma oma elu loon. Kas ma ootan, et õnn tuleks ja jäängi ootama või lihtsalt leian ta üles.

Aga oodata saab ka teist moodi. Nii nagu Pärt ootab oma sünnipäeva või jõule. Täiesti ilma pingeta, puhtas rõõmus. Oodatavad sündmused ei riku tema keskendumist olevikule, käesoleval hetkel tehtavate tegude kvaliteeti või rõõmu kõigest sellest, mis parasjagu toimub. See rõõmus ootus hoopis annab talle kuidagi sära veel juurde. Ootusest ei saa omaette tegevus. Oodatav asi on lihtsalt midagi toredat, mis varsti juhtub ja mida ta vahepeal endale meelde tuletab. Midagi, mis ei sega viibimast hetkes ja tundmast rahulolu. Oodata saab ka nii, nagu mina ootan oma beebit.

2 Comments

  1. Mulle tuli meelde üks õnne-tsitaat minu ühelt lemmik-fantaasiakirjanikult Laini Taylorilt: “It was a new idea for him, that happiness wasn’t a mystical place to be reached or won–some bright terrain beyond the boundary of misery, a paradise waiting for them to find it–but something to carry doggedly with you through everything, as humble and ordinary as your gear and supplies. Food, weapons, happiness.
    With hope that the weapons could in time vanish from the picture.”
    Olen ise ka tundnud seda tunnet, et kui ma ise jätan äreva ootamise ja naudin hetke, siis rahuneb ka laps maha ja elu saab ilusti edasi minna. Pärast sinu poolt nii kenasti sõnastamist oskan kindlasti paremini märgata!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s