Vale

Juba lapsest saati õpetatakse, et valetada ei ole ilus. Aga ei teata ega räägita piisavalt, miks see nii on. Vist sellepärast on vale meie ühiskonnas ja kultuuris midagi nii loomulikku, et me tema koledust tegelikult päriselt ei teadvustagi. Vale on muutunud igapäeva elu osaks igal toimimise tasandil. Kui tihti me tegelikult valetame? Kui hakkasin mõned aastad tagasi valetamist teadlikumalt jälgima, panin tähele, et ma ise valetasin ikka päris tihti. Kuigi pidasin ennast ausaks inimeseks. Selliseid suuri valesid oli ehk harva. Aga igapäevaselt kasutasin väikseid valesid, selliseid, mida peaaegu ei märkagi, aga mis on tegelikult valed. Väikesed liialdused ja ilustamised. Sellised mugavad valed, mis ometigi varjutavad tõde. Ja kokku loovad korralikult suure valede võrgustiku, justkui mingi kesta minu ümber.

Õnneks avastasin ma valetamise probleemi ulatuse ja sügavuse oma käitumises ning sain hakata seda vaikselt korrigeerima ja valesid oluliselt vähendama. Ja seeläbi muutma oma elu ausamaks, tõelisemaks. Ma taipasin, kui halvasti valetamine mõjub. Kuidas tilluke vale võib tegelikult muuta väga palju. Tihti pole vale tagajärg üldsegi näha, aga kui vaadata natuke sügavamale, saab aimu, et igal valel on alati mõju. Vale viib tõest kaugemale. See tekitab inimeste vahele teadmatust, usaldamatust, mõistmatust, arusaamatust. Aga mis kõige hullem, see tekitab inimeste vahele pingeid ja lõhesid. Valede tagajärjel ei saa suhted olla enam päriselt siirad, ausad, ilusad. Tekivad need maskid, mis ei lase näha päris inimest ega temaga suhelda. Ei lase jõuda temani ega luua sügavamaid sidemeid. Millegi pärast näib ehk, et vales elada on kergem. Aga mina igatahes tunnen, et mul on vaja siiraid suhteid teiste inimestega. Olla vahel päriselt aus teiste ausate inimeste seas.

Loomulikult proovin ma luua, säilitada või taastada siiraid suhteid kõigi inimestega, kellega kokku puutun. See muudab elu palju ilusamaks, kuigi on kohati väga raske. Raske on olla aus, kui varasemalt on mingis suhtes ikkagi päris palju võltsi ja ebasiirast. Lisaks on väga paljude inimeste jaoks ausust raske vastu võtta. Ja ma ei pea siin üldse silmas sellist „ausust“, mis eeldab kellelegi halvasti ütlemist, oma subjektiivse hinnanguga lajatamist või arvamuse valjuhäälset kuulutamist. Ma pean silmas ka täiesti siirast ausust, sellist, kus sa tahad teisele inimesele ennast lihtsalt avada. Rääkida päris asjadest ilma poosideta, olla temaga päriselt. Seepärast olen muutunud järjest ausamaks tasapisi, vastavalt teise poole vastuvõtu võimele. Et mitte kõiki enda ümbert liigse siirusega ära peletada. Ja huvitav on see, et kui mina avanen, jätan valed ja poosid kõrvale, juhtub see päris tihti ka nendega, kellega suhtlen. Isegi kasvõi natukene. Ja meil on koos palju mugavam ja toredam olla. Meie suhe on palju rohkem elus.

Aga eriti oluline on minu jaoks, et mu suhted minu lastega oleksid ausad. Et meie vahel oleks päris side. Sellepärast väldin ma valet perekonnas kõige rohkem. Niiet kui ma luban Pärdile, et me läheme järgmisel nädalal uisutama või asfalteerimist vaatama, siis nii me ka teeme. Isegi kui temal see kokkulepitud ajal meeles ei ole, pean mina ikka oma lubadust. Sest kui lapsele mingil hetkel jõuab kohale, et teda peteti, lisandub vanema ja lapse suhtesse üks ebavajalik kübeke usaldamatust, mis tasapisi teineteisest eemale lükkab. Ma olen Pärdiga alati aus: küsimustele vastates, lubadusi andes, reegleid seades, niisama vesteldes. Isegi kui ta vahel minu vastustest lõpuni aru ei saa, saab ta aru, kui ma valetan. Ausatest vastustest ja selgitustest saabki ju alguse maailma ja teineteise tõeline mõistmine. Minu laps väärib minult vähemalt samasugust austust nagu iga teine inimene, kui mitte veel rohkem. Ma tahan olla eeskujuks, et ausalt saab elada. Isegi kui see pole alati kõige mugavam, on see tõeline.

Ma pean oluliseks, et mu sõnal oleks kaalu. Et ma ütlen ainult neid asju, mida ma päriselt mõtlen. Mis vastavad tegelikkusele. Nii täiskasvanute kui lastega. Sest vastasel juhul langeb minu usaldusväärsus, autoriteet ja minu sõnad muutuvad tühiseks. Need muutuvad valeks. Nii teiste jaoks, aga ka minu enda jaoks. Tõe rääkimiseks tuleb tihti jätta kõrvale häbi, eelarvamused, ebakindlus, usaldamatus ja mõnikord ennast tõeliselt ületada. Aga minu kogemus ütleb, et need pingutused on seda väärt.

Tõde aitab hoida siirust, usaldusväärsust, lähedust, armastust, avatust. Aga miks me siis üldse valetame? Mõnikord ehk ei tahagi valetada, aga kui oma sõnu või ka käitumist piisavalt ei jälgi, siis võib nii lihtsalt välja kukkuda. Mõnikord ei peeta lubadusest kinnipidamist piisavalt oluliseks, mugavam on ju seda mitte teha. Mulle tundubki, et kõige rohkem valesid sünnib mugavusest. Nii lihtne on öelda näiteks LHV müügiinimesele, et mul juba on see pensionikindlustus. Isegi, kui see pole nii. Palju tülikam on laskuda temaga ebasoovitavasse vestlusesse või anda mõni muu selgitus. Väga tihti aitab vale peita häbi. Mõnikord aitab vale paista asjadel ilusamas valguses. Aitab teenida imetlust, või vähemalt vältida hukkamõistu. Vale võib näiliselt aidata tõsta populaarsust. Kui olla hästi sõbralik ja kõigile midagi lubada, jääb mulje justkui heatahtlikust inimesest. Aga kas kõiki neid lubadusi on võimalik ka täita? Ilmselt on põhjuseid valetada veel mitmeid, aga need loetletud motiivid tunduvad mulle kõige levinumad. Kindlasti valetatakse palju aga just sellepärast, et see on ühiskondlikult nii tolereeritud ning vale koledad tagajärjed tihti peidetud.

Kui ma mõtlen enda suhetele teiste inimestega, tajun peaaegu igas suhtes mingit teatavat liiki pinget. Mõnede inimestega on see suurem, teistega väiksem. Usun, et palju sellest pingest on just ebasiirus. See on mingi vale, mis on meie vahel ja takistab avatud suhtlust. Aga aus suhtlus aitab palju vältida hukkamõistu ja eelarvamusi, neid suuri valesid inimeste vahel, mis tulenevad tihti lihtsalt teadmatusest. Sellest, et ei julgeta rääkida tõelistest asjadest. Ja siis lihtsalt arvatakse midagi, mis tihti ei vasta üldse tegelikkusele. Aus suhtlus suurendab austust inimeste vahel. Ja kaastundlikkust, tolerantsust. Kõiki neid olulisi asju, mida meie ühiskond nii väga vajab.

Ma panin tähele, et VALE on tagurpidi ELAV. Ja see ei tundu mulle üldse juhuslik. Oma vajaduste tagamise süteemi ehk Eluõie kirjutises tõin välja ühe kategooria nimega Elusus. Pidasin eelkõige silmas suhtlust teiste inimestega. Ja ma olen jõudnud järeldusele, et tõeliselt rahulduspakkuvad suhted on need suhted, mis on elavad. Need on siirad, vabad valedest ja maskidest. Vabad mõttetust häbist ja hukkamõistust. Need suhted on toetavad, austavad ja annavad mõlemale osapoolele energiat juurde. Üks selline oluline suhe on mul ka iseendaga. Väga oluline suhe, mis kannab endas kahjuks kõiki valesid, mida ma üldse olen kunagi öelnud või mõelnud. Seega tasub valest hoiduda eelkõige iseenda pärast. Isegi kui see tundub algul raske. Sest mida vähem valet on minu elus, seda elusam ma olen. Nii iseenda kui kõigi teistega. Tõde paneb tegelikult elu oluliselt rohkem õitsema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s