Häbi

Vahel Pärdiga õues ringi jalutades jääb mulle või talle silma mahavisatud prügi. Kuna Pärt on sünnist saati näinud, et üldjuhul korjan ma ettejääva prahi üles ja viskan prügikasti, on ta omandanud samasuguse käitumisviisi. Seega pole harv, et minu peaaegu 3-aastane poeg korjab maast mõne tühja kommipaki ja kannab rõõmsalt pakki seni käes, kuni avaneb võimalus see prügikasti visata. Kui ta küsib, miks keegi prügi maha viskab, siis ma selgitan pojale, et ma täpselt ei tea. Vahel võib pürgi lihtsalt kogemata maha kukkuda ja vahel inimesed lihtsalt ei tea päris täpselt, miks tuleb pürgi visata selleks ettenähtud kohta. Kui kõik inimesed päriselt mõistaksid, miks see vajalik on, siis ilmselt viskaksid kõik prügi prügikasti. Ma ei soovi pürgi mahaviskajaid halvustada, sest ma tõesti ei tea nende sellise käitumise põhjust. Mis iganes see motiiv on, ei muudaks minu hukkamõist midagi paremaks. Pigem õpetaks see mu pojale, et eksijaid tuleb halvustada, mitte üritada mõista ja olukorda parandada.

Mina ise alustasin teadlikult sellist prügikorjamist ainult hästi natukene aega enne seda, kui Pärt sündis. Loomulikult ei korja ma alati kõike prahti üles, mis ette jääb. Kindlasti viin aga ära prügikasti sellise prahi, mis lausa mu nina ees karjub. Lisaks elukeskkonna puhtuse hoidmisele oli mul sellise tegevusega alustamiseks ka teine oluline eesmärk. Sellest sai minu harjutus saamaks üle häbist teha midagi, mida ma tegelikult pean õigeks. Olla piisavalt enesekindel, et teha midagi teisiti kui on üldlevinud tegutsemisviis, proovida käituda enda jaoks uudselt. Ja mitte niisama lihtalt teisiti tegemise pärast, vaid sellepärast, et mulle tundub minu teguviis õige. See tekitab päriselt sisimas mõnusa tunde ja tagajärjed tunduvad ka head. Ja ma pole muide siiani sellest natukesest häbitundest täielikult üle saanud. Selle häbi all on hirm, et äkki keegi tuleb ja ütleb mulle midagi halvasti või mõistab mu hukka. Naeruvääristab mind. Kõlab ju imelikult, aga kuidagi on minu alateadvusesse selline seos tekkinud. Ja prügikorjamine on üks väga vähestest samalaadsetest näidetest. Ma tunnen häbi tihti tehes midagi uudset või enda jaoks tavapäratut: vahel võõraid inimesi kõnetades, kellelegi midagi hästi öeldes, seda blogi kirjutades, kelleltki abi paludes või näiteks kasvõi tuttava inimese poole küsimusega pöördudes. Häbi tunne segab mul sageli käitumast uut moodi, isegi kui see uus oleks parem.

Aga kust see häbi ja ebakindlus kõik tuleb? Mulle tundub, et seda võiks teisti nimetada ka enesekindluse vähesuseks. Vähene enesekindlus tekitab hirmu teiste hukkamõistu ees, tekitab häbi teha teisiti. Sest kuidagi on juba sünnist saati juhtunud nii, et iga uus olukord on potentsiaalne valu tundmise võimalus. Kujutage ette, et lähete täiesti uude riiki, millest te midagi ei tea: kombed, kultuur, keel, kõik on mõistetamatu. Ja siis proovite seal igapäevaselt hakkama saada. Ilmselgelt võib teie käitumises iga päev ette tulla sealsete inimeste jaoks väga suuri eksimusi. Eriti, kui keegi teile sõbralikult ja kannatlikult ei õpeta, kuidas midagi tegema peaks. Aga lapse jaoks on iga päev selline. Ta ei tea midagi sellest maailmas, kuhu ta sünnib, aga ometi eeldatakse, et ta peab siin hakkama saama. Iga kord, kui teda uudses olukorras alavääristatakse, tekib temas järjest suurem ebakindlus. Järjest suurem hirm teha veel midagi uut ja eksida. Ja kuna see hirm ja valu on nii suured, salvestuvad need alateadvusesse ühe suure ohuna. Mida rohkem sellist valu on laps kogenud, seda väiksem on tõenäosus, et temast kasvab enesekindel täiskasvanu. Seda suurema tõenäosusega tunneb ta ka hilisemas elus pidevat hirmu ja häbi teha midagi valesti.

Mul ja kindlasti paljudel inimestel veel on liiga väike kindlus iseendas. Kindlus selles, et ma tean, ma oskan, ma saan hakkama. Kindlus selles, et ma võin proovida, ma võin isegi eksida. Kindlus õppida ja omandada kogemusi. Kindlus iseenda sisemises teadmises. Kartus hukkamõistu ees sulgeb nii palju võimalusi midagi teha. Ma olen täiesti kindel, et häbi tundmine, varasemalt sarnase teemaga kogetud alandatus ja hukkamõist pole ainsad tegurid, mis enesekindlust mõjutavad, aga neil on väga suur osa selles. Esilekerkiv häbi katab justkui kinni selle sisemise teadmise või soovi teha head. On ainult hirm mingi häbistamise ees. See häbistamine tekitab aga uskumuse, et meil on kogu aeg midagi viga. Tekib hirm seda uuesti kogeda ja haiget saada. Seetõttu on lihtsam jätta paljud asjad tegemata.

Kui mitu korda olen ma teinud elus päriselt vigu, enda jaoks kahjulikke valikuid, eiranud enda sisemist teadmist pelgalt häbi pärast? Neid juhtumeid on ikka hulgi. Iga kord kui ma vaatan mööda mingist olukorrast, kus võiksin minna appi. Kui jätan ütlemata positiivsed sõnad mõnele inimesele. Kui jätan tegemata mingi töö, mis mind tegelikult sütitab. Kui ma ei julge laulda, kuigi ma väga tahaks. Kui ma ei julge minna rääkima mõne inimesega, kes mulle tegelikult tundub väga sümpaatne. Kui ma ei julge proovida mõnd uut hobi. Kui palju jama oleks jäänud olemata, kahetsust tundmata, kui ma lihtsalt poleks tundnud häbi, vaid hoopis enesekindlust? Usku iseendasse ja julgust proovida. Julgust ka eksida.

Olen hakanud järjest rohkem teadvustama, kui paljusid minu valikuid mõjutab häbi tundmine. Ja kui palju keerulisemaks see elu muudab. Igasuguste võimaluste ring kisub järjest ahtamaks. Sellepärast annan ma oma parima, et mitte teisi inimesi häbistada. Kuigi ma olen seda elus kindlasti korduvalt teinud. Eriti teadlik olen ma sellisest asjast aga lastega suheldes, sest nemad on kõige haavatavamad. Nende jaoks on maailmas eriti palju uudset ning nende enesehinnang alles kujuneb. Näiteks ei nimeta ma ühtegi last kadekopsiks, pudrunäoks, paharetiks, kobakäpaks, jonnipunniks või millekski veel hullemaks. Sest nad ei ole seda. Iga inimese nägu saab vahel mustaks, mis õigus on minul seda inimest sellepärast alandada? Eriti kui see inimene alles õpib sööma, õpib kasutama lusikat ja tundma oma keha liigutusi. Iga eksimine on inimlik, ning laste puhul tuleneb see peamiselt elukogemuse vähesusest ja oskuste puudumisest. Ja enamasti ka täiskasvanutel, sest nad pole lihtsalt saanud õiget teavet või väljaõpet. Ja täiskasvanud võivad lisaks olla täis juba neile niigi antud suvalisi hinnanguid, mis nende normaalset toimimist segavad. Selle asemel katsun anda alati olukorda päriselt kirjeldavat tagasisidet, mis pole halvustav. Vaid vajadusel suunab pigem positiivsetele muutusetele.

Pärt ei muretse kunagi, kas ta riided on pisut plekilised või kas ta räägib teiste lastega sama keelt. Ta astub julgelt võõraste laste juurde ja asub nendega koos mängima. Ning isegi, kui need teised lapsed ei taha temaga mängida, ei tunne ta ennast eriti halvasti. Pärt on ikka edasi enesekindel ja leiab kas uued sõbrad või toimetab vajadusel edukalt üksinda. Ma ei lähe tema juurde teda luuseriks või räpakolliks nimetama. Ütlema, et nii mustade riietega sa küll endale kunagi sõpru ei leia. See ei tähenda, et ma talle kodus sõbralikult ei ütleks, et vahetame ehk riided ära. Võin veel lisada, et mul on jäänud mulje, et kena ja puhas välja nähes on tavaliselt kergem sõpru leida. Aga näiteks mänguplatsil olles pole mul nagunii võimalust ta riideid vahetada, niiet pole vaja, et ta ennast paratamatu olukorra pärast kuidagi halvasti tunneks. Et ta ennast häbeneks või tunneks teistega võrreldes alaväärsena. Et tal tekiks häbi sellepärast, milline ta on.

Enda häbiga ning enesekindluse vähesusega tuleb mul väga teadlikult tegeleda, et nendest üle saada ja elada täisväärtuslikku elu. Samuti sellepärast, et mitte neid kuidagi edasi pärandada või teistele inimestele üle kanda. Oma laste jaoks saan olla ise enda käitumisega eeskujuks. Ikka korjata prügi tänavalt üles, tantsida kogu südamest, rääkida võõraste inimestega, kirjutada seda blogi. Teha kõiki neid teisi asju, mida ma õigeks pean. Ja loomulikult on mul võimalik lastele luua turvaline keskkond õppimiseks ja ka eksimiseks. Pakkuda neile võimalusi arendada välja adekvaatsed oskused elus hakkama saamiseks ja pakkuda tagasisidet, mitte hinnanguid või silte. Nii säilib enesekindlus. Ma tahan, et minu lapsed saaksid ka täiskasvanuna olla sama enesekindlad nagu lapsena. Et nad julgeksid alati teha seda, mis tundub nende jaoks õige ega peaks tundma asjatut häbi. Et nad julgeksid proovida ja vajadusel ka ebaõnnestuda, seda kartmata. Sest ainult nii tekib elus häid võimalusi järjest juurde. Ja nii tekivad elus uued lahendused – neid loovad enesekindlad inimesed, kes ei karda eksimist ega hinnanguid. Sest nende inimeste sisseelamise faas sellesse maailma on olnud toetav, võimalusi pakkuv. Ja nii saavad nemad luua hilisemas elus paremaid võimalusi kõigile teistele.

Mäletate seda salmi: häbi, häbi, püksis käbi? Mina olen seda elus palju kuulnud, koos selle näpu viibutamisega. Ja kahjuks nii ongi. Häbi paneb püksi sellise käbi, mis ei lase normaalselt toimida. See torgib seal kogu aeg ega lase vabalt edasi liikuda. Oleks aeg nüüd ükskord sellel oraval tulla ja see käbi sealt lõplikult ära närida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s