Õppimine

Mõned nädalavahetused tagasi veetsime mõnusalt koos perega aega Riias. Mina osalesin kahepäevasel Montessori 0-3 vanuseastme koolitusel teemaga “Development through movement”, mida viis läbi väga inspireeriv USA-Hollandi päritolu juhendaja Patricia Wellner. Hendrik ja Pärt tutvusid Riia linnaga ning sealsete meelelahutuse võimalustega. Jäime kõik väljasõiduga rahule, kuigi mina vist olin siiski enim rahulolev. Pakatasin jälle uutest ideedest, kuidas laste elukvaliteeti tõsta ja arengut parimal viisil toetada. Lisaks Montessori pedagoogika võimaluste tutvustamisele rääkis Patricia ka mitmeid inspireerivaid isiklikke lugusid, kuidas see inimese imeline arenemine ka praktikas toimib. Näiteks rääkis ta loo, kuidas õppis ujuma pelgalt ujumist vaadates. Patricia oli juba täiskasvanud naine ega osanud ujuda. Ühel hetkel soovis aga tema enda tütar hakata käima ujumistrennis. Seepärast oli Patricia sunnitud umbes kolm aastat iga nädal vähemalt korra istuma ujulas basseini kõrval ning jälgima, kuidas ta tütar ujub. Pärast seda pikka vaatlemist tundis Patricia ühel ilusal päeval jalgupidi vees kõndides, et ta võiks ujumist proovida. Ta sulpsas vette ning oh seda imet, ujuski. Kuigi ta polnud enne seda mitte kordagi ujunud. Selle loo rääkis Patricia näitlikustamaks inimese võimet üksnes süvenenult vaadeldes õppida ära uusi oskusi isegi füüsilisel tasandil. Kui juba täiskasvanud inimene suudab selliselt uusi oskusi omandada, mõelge vaid, kui lihtsalt see lastel käib. Patricia teaduslikust kirjeldusest sain aru, et laste ajus on rohkem potentsiaalseid ühendusi veel avatud ning nad loovad seoseid kergemini.

See vaatlemise teel õppimine polnud minu jaoks muidugi mingi täiesti uus teadmine. Kes vähegi elu on jälginud, on seda isegi märganud. Aga kuidagi olen pärast Patricia koolitust sellele teadlikult rohkem tähelepanu hakanud pöörama. Olen samuti märganud, et kui ma väga pingsalt vaatan, kuidas näiteks mingit tööd tehakse ja jälgin seda pikemat aega, siis ma kohe tunnen, kuidas mingi areng toimub. Kuidas ma teadvustan töö erinevaid etappe ning vajalikke samme nende lõpule viimiseks. Need uued teadmised avardavad minu üldist arusaamist, kuidas asjad maailmas toimivad, sest ma olen millegi kohta päriselt teada saanud.

Reedel võtsime Pärdiga mõlemad teadlikult aega, et vaadata töö tegemist. See lihtsalt kujunes nii, sest elu pakkus ideaalseid võimalusi. Nimelt käib meie kodu ümber veel vilgas ehitustöö ning reedesel päeval oli mitmel haljastustöötajal täpselt meie magamistoa akna taga käsil mulla vedamine ning muru külvamine. Kuna haljastatav ala on päris suur, oli ringi toimetamas väike kopp, mitu käru ning vähemalt viis inimest rehade, labidate ning muruseemne külvamise masinaga. Ma ei liialda, kui väidan, et vaatasime seda tegevust koos Pärdiga üksisilmi vähemalt 45 minutit. Istusime kõrvuti akna all ja lihtsalt jälgisime. See praktilise töö vaatamine oli ikka tohutult põnev. Kuidas midagi päriselt ära tehakse. Ma usun, et vahetasime selle aja jooksul vaevu paar lauset. Kui teatud tööetapp sai läbi ja töötajad korraks ära läksid, tundsime lapsega mõlemad, kuidas olime uutest teadmistest lausa üle valatud. Sellise mõnusa energiaga suundusime kumbki omi toimetusi tegema. Ju tekitas töö vaatamine lisaks ka veel soovi midagi nüüd ise ka korda saata.

Kui Pärt oli mõnda aega oma toas vaikselt asjatanud, tuli ta minu juurde ja teatas, et tal oleks oma puidust mängurongi vagunite peale vaja panna kommid. Sain kohe aru, kust selline mõte tuli. Nimelt meeldib Pärdile väga vaadata Pere ja Kodu ajakirja. Seal on ju toredad pildid lastest ja nendest asjadest, mis väikestele inimestele meeldivad. Ühes ajakirja numbris olid fotod toredatest lauakaunistamise võimalustest, mh täpselt selline puidust rong nagu Pärdil, aga kaetud isevalmistatud trühvlitega. Eks lapsel tekkis kohe seos, et nii võiks käituda – nägi ja jättis meelde. Ning nüüd tahtis ise ka nii teha. Tegemist oli jällegi olukorraga, kus Pärdi soov oli liiga suur ja minu jutt poleks teda veennud, et rongi peale pole ehk vaja komme panna. Mõtlesin siis välja, kuidas olukorda lahendada. Esiteks mul ju polnud selliseid komme ja ausalt öeldes sellel hetkel ei viitsinud valmistama hakata ka. Pakkusin siis talle asenduseks rosinaid. Rääkisin väikese müügijutu juurde ning kuivatatud viinamarjad täitsa sobisid poisile kommide asemel. Siis katsusin Pärdi rosinarongile anda veel kuidagi kursi, mis viitaks, et tegu pole suvalise toiduga mängimisega. Leidsime kahepeale, et tegu on mängult minu sünnipäevaga ning Pärt teeb rongikaunistuse emale kingituseks. Kõik klappis ja poiss asus usinasti toimetama. Sättis väikesest kausikest rosinaid rongile, sõitis paar tiiru raudteel ning pani rosinad kaussi tagasi. Selline mäng kestis tal päris kaua aega ning lõppes sellega, et Pärt kutsus mind kingituse vastuvõtmiseks ja mulle sünnipäeva laulu laulmiseks enda tuppa.

Pärast rongimängu panime õueriided selga ja seadsime sammud kesklinna poole. Pärt kihutas oma jooksurattal ning mina üritasin tal ikka enam-vähem kannul püsida. Teel linna nägime Aleksandri tänavas teetöid ning leppisime kokku, et tagasiteel vaatame seda töömeeste asjatamist pisut lähemalt. Kui olimegi tükk aega mänguplatsil olnud ja toidupoes ära käinud, kõndsime tagasi Aleksandri tänavale. Seal oli reas mitmeid kastiautosid, asfaldisõidukeid, teerulle, teepuhastuse sõidukeid ja muud huvitavat masinavärki. Asusime Pärdiga pingsalt jälgima ühte töölõiku, kus suurem sõiduk eemaldas vana asfaldi ning väiksem sõiduk pühkis asfaldipuru kokku ning kallutas kastiauto kasti. Meie vaatlus kestis vähemalt pool tundi. Vaikuses, vahel pisut asukohta vahetades, et paremini näha, me seal kahekesi tee ääres seisime. Ja peab tunnistama, et meil mõlemal oli väga huvitav. Lisaks oli hea meel teetöölistel, kes vahepeal meile naeratsid ning vahel lausa nimelt toimetasid nii, et me paremini näeksime. Ühel mehel paistis eriti uhke tunne olevat, et keegi tema töö vastu nii suurt huvi tunneb. Kui see töölõik sai valmis, kõndisime Pärdiga edasi, aga need samad masinad sõitsid meiega kaasa ning alustasid sama tööd uuesti täpselt meie nina all. Loomulikult pidime seda sama tegevust veel umbes 10 minutit jälgima. Siis ma tundsin, et see töö on mul juba täitsa selge. Tõesti, iga viimne detail paistis mu ajus olevat salvestanud ning palju targem tunne oli. Seega arvasin, et Pärdi aju on ammugi omad sidemed loonud ja meil oleks aeg edasi liikuda. Pojaga sellest juttu tehes selgus, et ta ootab nüüd asfalteerimise tööd. Läksime siis ühe teeehitaja juurde ning küsisime, millal sellist tööd näha saaks. Tema vastuse põhjal pidi sinnamaani jõutama alles järgmise nädala lõpus. See teadmine tegi Pärdile selgeks, et täna pole mõtet rohkem siin vaadata ning me võisime ära koju minna.

Selliseid nö töövarju hetki on meil Pärdiga tema peaaegu kolme aasta jooksul ikka päris palju olnud. Juba väga väikese poisina, kui ta vaevu kõhukotist või kärust välja nägi, tahtis Pärt vaadata töö tegemist. Igasugust sellist tööd, millel on füüsiliselt nähtav tulemus. Sain koheselt aru, mis teda selle juures paelub ning tema huvi ei tohiks pidurdada. Kuhu mul ikka nii kiire on, et poleks aega ühte mõnusat ja õpetlikku töötegemist jälgida? Mõlemal on mõnus ajaviide, keskendumise võimalus ja nii on mul endal ju kergem ka – pole vaja lapsele mingeid muid tegevusi välja mõelda. Selliselt oleme koos veedetud aja jooksul omandanud päris palju praktilisi teadmisi pelgalt töötamist vaadeldes. Loomulikult teeme koos ikka päriselt ise ka tööd, aga kõiki töid ei jõua ega saagi teha.

Mingi tegevuse keskendunud jälgimisel on päris palju kasulikke tulemusi alustades keskendumisvõime arendamisest, erinevate detailide eristamisest kuni praktiliste teadmiste omandamiseni. Samas annab rosinarongi näide selgelt märku, et lapsel tekivad igasugused seosed väga kiiresti. See, mida ta erinevate meelte kaudu kogeb, saab osaks tema teadmistest, millele ta ka hilisemas elus tugineb. Kõik, mida ta enda ümber näeb ja kogeb, saab tema jaoks mingis mõttes normaalsuseks. Aluseks tema tunnetusele maailmast. Seetõttu olen ma Pärdi puhul pigem hoolega jälginud, millist informatsiooni ja kuidas ta oma elu esimestel eluaastatel omandab. Olen lapsele ja tegelikult ka endale püüdnud pakkuda võimalusi omandada elust sellist pilti, mis vastab tegelikkusele ning arendab pigem elus kasuks tulla võivaid oskusi. Loomulikult pole minu võimuses kõiki ja kõike kontrollida, ning see pole ka väga tervislik, kuid tunnen, et olen selles vallas hoidnud päris head tasakaalu. Tegelikkusele vastavad teadmised ning kasulikke tulemusi loovad oskused on ju elus ühed olulisemad asjad, mis aitavad edasi jõuda. Tunnen, et ka minul pole kunagi liiga hilja, et teada saada, kuidas näiteks teeehitus siis päriselt käib. Iial ei või teada, millal sellist teadmist võib vaja minna. Kasvõi selleks, et Pärdile adekvaatseid vastuseid anda. Ja lõpuks on ju iga omandatud teadmine aluseks järgmisele.

2 Comments

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s