Lahendus

Eile hommikul ärkasin pisut varem kui oleksin tahtnud, Pärdi nutu peale. Poiss oli üles tõusnud ning läinud kööki Hendriku juurde, kust nüüd vali heli kostus. Läksin olukorda lähemalt uurima. Kuna Pärt oli pisut ikka väsinud, nohune, tal oli kõht tühi ning ilmselt ka pissi häda ja ehk mingi jama veel, avaldas ta nüüd valjuhäälselt meelt müsli üle, mille isa oli talle serveerinud. Laps ei suutnud otsustada, kas ta tahab seda süüa või mitte. Võtsin ta enda juurde ja püüdsin lohutada. Just sellel mitte nii toredal hetkel, kui mina unise näoga ja öösärgis köögi põrandal kükitasin ning üritasin meie poega kuidagi teda haaranud jonnist välja tuua, pidi Hendrik minema ära rongi peale. Et sõita Tallinnasse tööle. Olin unesegaduses ning kogu jamast ausalt öeldes natukene pahur. Ja ainus võimalik abi hakkas just lahkuma. Ega see positiivsust juurde ei lisanud, aga pole parata. Selline see elu vahel on.

Pärdi rahunemine võttis omajagu aega. Siis ta hakkas vaikselt teadvustama, kuidas oma olukorda parandada ning sõi lõpuks ka laul kausis ootava müsli ära. Pärast söömist suutsin veenda Pärti endaga voodisse tulema lootuses meile mõlemale natukene väärtuslikku uneaega lisada. See plaan ei õnnestunud. Nii see tavapärasest pisut keerulisem päev meil algas. Minu paljud vajadused ootasid rahuldamist ning Pärt nõudis tavalisest rohkem tähelepanu. Kaks asja, mis hästi kokku ei kõla. Kuna Pärt oli liiga nohune ja pahur, et teda lastehoidu viia, pidime selle päevaga koos kodus kuidagi hakkama saama.

Kuna päeva algus seab päris tihti ka selle päeva kursi, siis meie päev Pärdiga oli pisut nagu seatud ebaõnnestuma. Ma ei hakka kõike üles lugema, mis meil valesti läks, aga võin öelda, et neid asju oli palju. Kuna minu vajaduste rahuldamise skaala numbrid olid kohati päris madalad, oli nende keeruliste situatsioonidega toimetulek isegi veel keerulisem kui muidu. Aga ega see polnud esimene selline päev mu elus, niiet ma mõnda nippi enda aitamiseks juba tean. Katsusin siis mitte alla vanduda ning otsida võimalusi meie mõlema olukorra leevendamiseks.

Kõigepealt proovisin leida siiski need paar minutit oma regulaarse võimlemise jaoks, sest füüsiline aktiivsus annab alati uue energia. Ja duši all ligunemiseks. Samuti käisime koos natukene õues ja ostsime häid värskeid puuvilju. Värske õhk ning kvaliteetne toit aitavad ka lippu kõrgemal hoida. Siis küpsetasime küpsiseid, sest toidutegemine on meile mõlemale rahuldust pakkuv. Tegime ise mõnusa taina, rullisime seda ja tegime vormidega ilusa kujuga küpsised. Kogu tegevus kokku võttis aega vähemalt üks tund. Saime pisut keskenduda ning midagi korda saata. Väike rahulolu noot jällegi päevale lisatud. Piparkoogikujulised küpsised tulid väga maitsvad ning Hendrikule jäi õhtuks ainult paar tükki. Siis suunasin Pärti ikka iseseisvale mängule, et mul oleks aega raamatut lugeda. Lugemine on minu üks meelistegevusi ja see aitab ka natukene rohkem maanduda.

Kui päev hakkas lähenema tavalise tööpäeva lõpu ajale ja tundsin, et minu jõuvarud hakkavad kriitilise piirini lähenema, sain Hendrikult teada, et ta jõuab Tallinnast siiski oodatust hiljem. Mis tähendas, et pidin õhtupoolikuks siiski kuskilt veel lisajõudu ammutama ja Pärdi ka ise magama panema. Siis läks käiku kuulikindel plaan – panin igas toas küünlad põlema, viiruki suitsema ja Snatam Kauri Spotifyst mängima. Mõnus rahulik õhkkond aitas nii minul kui Pärdil leida täpselt need õiged võnked, et ilusti uneajani hästi hakkama saada. Kuigi õhkkond oli terve päeva jooksul pigem pinev ning keerulisi olukordi esines palju, suutsime hakkama saada ainult ühe suurema konfliktiga, mis õnneks üsna ruttu lahenes.

Ma pean tunnistama, et see neljapäev polnud minu jaoks emotsionaalselt üldse kerge. Kuidagi olid asjaolud nii läinud, et iga tegevus ja olukord tundus kolm korda raskem kui tavaliselt. Aga ma teadsin, et keegi ei tule mulle appi. See on see, kus ma praegu olen, ja ma pean hakkama saama. Niiet mul on valida, kas teha sellest päevast midagi enam-vähem normaalset või lihtsalt kannatada. Ja ma valisin esimese variandi. Nii minu enda kui ka Pärdi pärast. Ja peab tunnistama, et ma võin endaga rahule jääda. Kuigi ma polnud sellel päeval taas ideaalne vanem, ei juhtunud ka midagi katastroofilist.

Üldiselt ma usungi elus rohkem lahenduse leidmisesse kui leppimisse ja kannatamisesse. Igale raskele olukorrale on alati mingi lahendus, mis seda kasvõi pisut leevendab või probleemi sootuks kaotab. Tuleb lihtsalt leidlik olla ja vahel mõelda uuenduslikult. Ka Pärdi puhul proovin alati leida lahenduse, kuidas mingi raske olukord kaotada. Näiteks on mu pojal tekkinud viimasel ajal soov mängida oma vanemate voodis autodega. Eriti oluline on, et nii autod kui tema saaksid olla teki all. Minule loomulikult ei meeldi, et tema oma tolmuste autodega ja vahel mustade riietega minu puhaste linade vahele ronib. Aga eile, kõigi raskuste päeval, tuli mulle pähe geniaalne lahendus. Ma panin voodi päevateki peale veel ühe suure päevateki. See tähendas, et Pärt sai sõita autodega teki alla, aga mitte nende tekkide peale, millega me Hendrikuga magame. Nii lahenes meievaheline konflikt, Pärdil oli üks iseseisev põnev mäng ja minul aega raamatut lugeda. Pean seda lahendust ausalt öeldes üheks võtmeks, miks meie päev eile täielik katastroof polnud. Sest iga pinge oli eile veel suurem kui muidu ja ainult head lahendused hoidsid meid pinnal.

Juba väikse lapsena sain oma emalt väga olulised õpetussõnad, mis minuga terve elu on kaasas käinud – abi saavad need, kes ise ennast aitavad. Ja minu arust on see väga õige. Nii kui ma langen kannatusse ja lootusetusesse, on olukord üliraske ja abi ei paista kusagilt. Kui ma aga leian siiski selle tahtejõu ennast pisutki aidata ning astun mingid sammud paremuse suunas, hakkab olukord lahenema. Ning vahel juhtub täitsa nii, et asjad lähevad veel paremini, kui ma oodata oskaksin ja saabub ka väline abi. Nii ka eile. Kui olin Pärdi juba voodisse pannud, saabus äkitselt koju Hendrik. Ta mõistis minu soovi pisut üksi olla ja võttis poja magamapaneku üle. Mina sain minna pooleks tunniks õue jalutama, oma suurimad pinged maandada ning naasta koju hoopis toredama inimesena. Pärt jäi varsti magama ning me saime Hendrikuga veel mõnusasti päris kaua aega juttu ajada ning hea tujuga magama minna. Niiet päeva algus ei pea alati defineerima seda, kuidas päev lõpeb. Lahendus tuleb siis, kui mitte alla anda ja aru saada, et ainult inimene ise saab ennast tegelikult päriselt aidata. Selleks tuleb aga tihti mugavusstsoonist väljuda ja vaadata elu uuema, ehk ka ka säravama pilguga. Vaadata tavaliste mustrite taha.

1 Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s