Vanemad

Selle aasta varasuvel leidsin ennast olukorrast, kus olin sisuliselt kodutu. Meie Tallinna üürikorter oli mulle muutunud nii vastumeelseks, et seal oli reaalselt füüsiliselt paha olla. Otsisime Tallinnasse uut kodu, aga midagi sobivat ei leidnud. Oma tervise huvides pidasin vajalikuks võimalikult palju Tallinnast eemal olla. Siis ma polnud endale veel tunnistanud, et tegelikult ei taha ma lisaks sellele üürikorterile ka Tallinnas elada. Põhjuseid selleks oli mitmeid. Õnneks on minul ja Hendrikul nii head vanemad, et nad lubasid meil elada enda kodudes. Osa aega elasime Hendriku vanemate maakodus Noarootsis ja osa minu vanemate Tartu kodus. Minu lapsepõlvekoju jäime seni, kuni Tartusse endale päris oma kodu leidsime. Ja vanemate vastutulelikkus ning toetus olid minu jaoks nii olulised, sest kogu mu turvatunne oli Tallinnas ära kadunud ning tänu meie vanematele sain hakata seda tasapisi taastama hubases ja koduses õhkkonnas. Ja need näited vanemate headusest pole ju ainsad.

Lapsena pidasin vanemate olemasolu iseenesest mõistetavaks ning pikemalt selle üle ei juurelnud. Eriti teravalt taipasin vanemate tähtsust alles siis, kui sündis Pärt. Esiteks tekkis mul vanemate vastu tohutu suur austus, sest ma sain nüüd lõpuks teada, mida tähendab olla lapsevanem. See pole üldse nii lihtne, nagu mulle lapsena tundus. Mida kõike on need inimesed minu jaoks teinud, uskumatu. Teiseks sain aru, et mul on neid ikka vaja. Isegi kui ma olen täiskasvanu. Sest peale minu abikaasa on nemad tegelikult ainsad inimesed, kes mind jäägitult armastavad. Ja kui mul on elus tõesti abi vaja, siis nemad aitavad. Ja nagu näha, siis mul läheb seda vaja küll. Kui Hendrik on näiteks tööreisil, on ikka pisut vähem turvaline tunne, aga õnneks aitab vanemate lähedus seda kompenseerida. Ilmselt oli see üks oluline asi, mida Tallinnas ei olnud. Nad toovad vajadusel Pärdile rohtu, aitavad asju tõsta või kuhugi toimetada, ilmuvad kohale ka ebamugavates olukordades, lubavad mõnikord liiga tihti endal külas käia ja loomulikult aitavad Pärti hoida. Seda teevad nad siis ka, kui Hendrik kodus on. Siis saame vahepeal ikka abikaasadena kahekesi aega ka.

Ma ei saa öelda, et minu suhted vanematega on läbi elu olnud alati üdini ilusad. Olen olnud kibestunud ja neid süüdistanud. Olen tundnud, et nad pole andnud piisavalt. Olen tundnud ennast maha jäetuna, õnnetuna ja vihasena. Ühesõnaga, olen igasuguseid asju neist mõelnud ning mõned mõtted on olnud päris kurjad. Aga ühel hetkel ma hakkasin vaikselt taipama, et kogu selle õnnetusega kahjustan ma ainult oma elu. Et olla õnnelik, tuleb arvestada nende vajadustega, mis loodus on seadnud. Ja minu üks suur vajadus on seotud pereliiniga – õnnelikud suhted lastega, aga ka vanematega. Ja kummalisel kombel on need omavahel päris palju seotud. Mul on see elu siin ja ühed vanemad ning ma otsustasin võtta, mitte jätta. Ma sain aru, et ainus tegelik takistus vanematega suhtlemisel on minu enda suhtumine. Ja ajapikku hakkasin seda teadlikult muutma. Ja nemad reageerisid sellele muutusele ja hakkasid ka uskumatul kombel vaikselt muutuma. Nii me tasapisi üksteisele järjest läheneme. Sest nemad tahavad parimat ja seda ma oskan hinnata ning olla tänulik. Ja kuidagi on ka nemad suutnud minu osas muutuda järjest tolerantsemaks. Kindlasti olen ma elus teinud igasuguseid valikuid, mida nad poleks eelistanud. Ja kindlasti teen ma neid ka edaspidi. Aga vaatamata meie erinevustele suudame aktsepteerida teise poole valikuid, isegi neid heaks kiitamata. Samas teises mitte ebamugavust tekitades. Ja see on tõeline võti headeks suheteks.

Loomulikult võib pärast lapse sündi tekkida võimalus ka vanematega suhete jahenemiseks. Mõnikord olen ennast tabanud halvustamast mingeid tegevusi, mida nemad Pärdiga teevad. Aga siis olen hoopis mõelnud, et vanavanemad annavad lapselapsega toimetades oma parima nii nagu nad andsid ka oma lastega. Vanemad on sellised inimesed nagu nad on, ja mul jääb üle neid aktsepteerida või mitte. Ja kui ma tahan elada õnnelikult, st et oleks rahuldatud minu vajadus armastavate suhete osas vanematega, tuleb mul neid võtta täpselt sellisena nagu nad on. Ilma ootusteta ja etteheideteta. Ja mõnikord, kui mingi asi, mida nad Pärdiga teevad, mind tõesti väga segab, siis ma räägin sellest ausalt. Üritan mitte süüdistada või kritiseerida, vaid rääkida neutraalselt. Pakun välja omapoolse tegevusplaani. Mõnikord pole see lahendus täpselt selline nagu ma ise teeks, aga ma tean, et see on vastuvõetav nii mulle kui neile. Näiteks meeldib minu emale teha kingitusi, ta on alati selline olnud ning see on ju omamoodi tore. Kui Pärt oli üpris väikene, siis ma rääkisin temaga sellest ning selgitasin talle, miks ja milliseid kingitusi ma sellisel juhul eelistaksin. Ning ta on olnud väga arvestav. Ja mõned sellised jutuajamised on meil veel toimunud. Olen märganud, et kui lähenen küsimusele neutraalselt ning pigem olen valmis kompromissiks, siis tavaliselt see probleem saab ka lahendatud. Ja meie suhted saavad ikka olla edasi head.

Ja tegelikult on üsna silmakirjalik süüdistada oma vanemaid selles, et nad polnud minuga või minu lapsega igal hetkel täiuslikud. Sest elu on näidanud, et mina ei ole ka täiuslik vanem. Ja ilmselt polnud ma ka täiuslik laps. Kuigi ma tõesti üritan ennast lapsevanemana mitmekülgselt arendada ja teada igasuguseid õigeid lahendusi, ei tule mõnikord praktikas kõik nii hästi välja kui võiks. Kahjuks olen ma korduvalt käitunud täiesti vastupidiselt sellele, mida ma pean õigeks. Olen Pärdi peale põhjusetult vihastanud, temaga pahandanud või käitunud muidu ebaõiglaselt. Ja kindlasti pole ma alati kasutanud sobivaimaid vahendeid ja metoodikaid, et tagada tema mitmekülgne ning parim areng. Samuti olen vahel olnud liiga kiinduv ning Pärdi iseseisvumist pisut aeglustanud. Aga ma loodan, et ta annab mulle need asjad andeks. Nagu mina andsin oma vanematele. Sest iga vanem soovib ju tegelikult oma lapsele parimat, aga ta saab anda täpselt nii palju ja nii hästi, kui sellel hetkel võimalik. Ja siis loomulikult oma vigadest õppida. Olen kuulnud, et täiuslikud vanemad on olemas, neil lihtsalt pole veel lapsi.

Lisaks minule on head suhted vanavanematega olulised ka Pärdile. Ma tahan, et ta tajuks õnnelikku peremudelit mitte ainult kodus vaid ka suuremas pereringis. Lapse jaoks on suurem tugivõrgustik suurem turvatunne ja kindlus. Isegi kui vanaema ja vanaisa juures tehakse asju teisiti, näeb ta, et me aktsepteerime üksteise viise. Ta õpib tolerantsust ja tal on võimalik valida erinevate mudelite vahel. Sest ma olen täiesti kindel, et mingid asjad on vanavanemate juures isegi paremini kui kodus. Ma loodan, et mu lapsed valivad igalt poolt parima. Samuti annab minu hea läbisaamine oma ema ja isaga lapsele ehk eeskuju, et vanematega saab hästi läbi saada ja armastavalt suhelda ka täiskasvanuna. Vanemaid võib usaldada ning nendega oma elu jagada. Seepärast on elukaaslase ja laste lisandudes oluline lisaks enda vanematele hoida häid suhteid ka mehe vanematega. Loomulikult on Hendrikul samasugune vajadus armastavate suhete järele enda päritolu perega nagu minulgi. Ja ma annan oma parima, et seda toetada ning mitte omalt poolt seada mingeid takistusi nende heale läbisaamisele. Jätan kõrvale igasugused eelarvamused ja hinnangud minu laste vanavanemate osas ning suhtun neisse heatahtlikult. Olenemata meie erinevustest. Kuna lapsed on üldiselt vanavanematega oluliselt vähemat aega koos kui oma vanematega, mõjutab neid enim see, kuidas nende vanemad oma emasse ja isasse suhtuvad. Ja palju vähem see, mida vanaema ja vanaisa tegelikult teevad. Minu suhtumine vanematesse võib oluliselt mõjutada seda, kuidas minu lapsed täiskasvanuna oma vanematesse suhtuvad.

Olen kogenud, et looduslik side vanemate ja laste vahel on niivõrd tugev, et ilmselgelt tähendab selle oluline lõdvenemine või sootuks katkemine kannatusi. Ka täiskasvanu eas. Selle suhte hoidmine on osa inimlikest vajadustest, mida ei tohiks eirata. Kuigi iga aastaga laps iseseisvub ja on igati tervitatav, et ta füüsilises plaanis järjest enam oma vanematest kaugeneb, ei pea see juhtuma sügavamal tasandil. Armastus ja toetus vanemate ning laste vahel saab jääda alles ka vanemas eas isegi siis, kui elatakse maailma eri otsades ning nähakse näiteks vaid korra aastas. Või siis on võimalik see side taastada. Isegi siis, kui ühte osapoolt millegi pärast enam pole. Sest oma suhtumist saab alati muuta. Mina kui laps oskan seda suhet kirjeldada kui sõnuseletamatut turvatunnet ja hoitud olemist, mida minu vanemad mulle pakuvad. Mina kui ema kirjeldaksin seda kui lõputut heatahtlikkust ja toetust, mida ma oma laste osas tunnen. Omal parimal kujul on see täiesti vaba ootustest ning klammerdumisest. Vaba kiindumusest ja enda omaks pidamisest. See on puhas armastus. Selline tunne, mis laseb lapsel lennata ega igatse teda tagasi, kuid samas on valmis alati pakkuma puhkepaika ja kosutust. Püüan ka ise mitte oma lapsi kuidagi tagasi hoida, kuid samas armastavalt toetada. Sest loodetavasti on ka meie suhted läbi elu armastavad ning nad pöörduvad ikka minu poole, ka pärast lapsepõlve. Ning täiskasvanuna usaldavad lapsed mulle mõnikord ka oma laste eest hoolitsemise. Sest nad teavad, et ma annan ikka oma parima ja nad peavad seda piisavaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s