Soov

Reede õhtul ei jäänud Pärt nii kergesti magama kui tavaliselt, kuid magas selle eest terve öö rahulikult oma voodis ja hõikas mind ainult kaks korda. Võiksin öelda, et see omas toas magamise asi areneb soovitud suunas. Kuna laps jäi aga pisut hiljem magama, on natuke nohune ja mina ja Hendrik tahtsime minna laupäeva õhtul balletti vaatama, oli mul kindel soov, et Pärt peaks lõuna ajal magama minema. Muidu ta viimasel ajal tavaliselt lastehoiust vabadel päevadel lõuna ajal ei maga. Läheb lihtsalt õhtul varem magama. Mis iseenesest sobib mulle väga hästi, sest jääb ära see kannatus teda lõuna ajal magama sundida ja õhtul jääb aega rahulikult omi asju toimetada. Eks mul võttis see lõunaune puudumisega leppimine natuke aega ja ma ikka survestasin Pärti päris kaua aega lõuna ajal magama. Möllasin selleks liiga palju, väsitasin ennast emotsionaalselt ja põhjustasin mõttetuid kannatusi meile mõlemale. Selle asemel, et lihtsalt olukorraga leppida ja vaadata, kuidas asjad loomulikku soodu arenevad. Kui ma lõpuks aru sain, et see võitlus lõunaune nimel väsitab tegelikult nii mind kui Pärti ja oma soovist teda magama panna loobusin, läks tegelikult meie elu palju kergemaks. Mingi tohutu pinge lihtsalt kadus ära ja asjad sujusid kergesti oma loomulikku rada. Võitlus jäi ära. Looduse loomulik soov justkui võttis üle ja tõi tegelikult ka mulle selle, mida mina soovisin – et laps oleks puhanud ja minul oleks päevas vaba aega.

Laupäeva lõuna ajal hakkasin aga oma soovist teda magama sundida uuesti kinni, sest millegi pärast ma arvan vahel, et mina tean alati kõige paremini, mis minu lapsel vaja on. Võta näpust, ei olegi nii. Vahepeal teab tema hoopis paremini. Üldiselt olengi elus võtnud sellise seisukoha, et kui kannatus ja pinge millegi nimel on lihtsalt nii suured, siis järelikult tuleb asi kasvõi natukeseks pooleli jätta ning vaadata, kuidas need asjaolud siis ikkagi tahavad minna. Õnneks poega lõunaunele surudes sain üsna varsti aru, et see enda soovi peale surumine põhjustab mulle ilmselgelt lihtsalt praegu kannatust ja jätsin järele. Ma sain aru, et Pärt pole hetkel magamise meeleolus ja mingi hoopis suurem soov sunnib teda teistele tegevustele. Alistusin väärikalt ja lahkusin lapse toast ning jätsin Pärdi tema soovitud tegevuste juurde.

Pärt pani toa ukse kinni ja hakkas omi asju ajama. Ja siis ma sain aru, kui ilus soov lapse sees oli ja tahtis avalduda. Ta mängis tublisti üle tunni aja rahulikult omaette väga imelisi mänge. Poiss oli pühendunud ja väljendas ennast läbi mängu nii ilusti, et lihtsalt lust oli kuulata. Ma ei söandanud isegi vaatama minna, et mitte tema soovi väljendumist kuidagi segada. Mõelda vaid, et ma oleksin kogu selle ime oma iseka sooviga lihtsalt hävitanud ja inimese arengu loos oleks üks oluline sündmus jäänud olemata. Ja seda ma tajusin, kuidas selle aja jooksul toimus Pärdi sees tohutu areng mingile järgmisele tasandile.

Kui Pärt omaette mängis, olin mina saanud vajaliku vaba aja, et teha ära kõik enda soovitud toimetused. Ja kujutage ette, pärast seda mängu tuli laps üpris väsinud olekuga minu juurde ja ütles, et tal kõht valutab. Ma suunasin ta voodisse pikali ja lubasin ka kõhtu masseerida. Umbes kahe minuti jooksul jäi poiss magama ja magas rahulikult täpselt selle ajani, mil Hendrik jõudis reisilt koju ja hõikas ukselt: „Olen kodus!“. Ehk ma sain endale veelgi rohkem vaba aega. Lisaks oli Pärt õhtuks puhanud ja mina sain oma kalli abikaasaga üle pika aja minna teatrisse balletti vaatama. Poeg jäi tädi Eleriga koju ja neil sujus ka kõik väga hästi. Kui me Hendrikuga koju jõudsime, oli Pärt juba pidžaamas ja valmis magama minema. Eleri rääkis lustakaid lugusid, kui toredaid tegevusi nad Pärdiga koos olid teinud. Kõigil oli hea tuju, kõigi soovid olid parimal viisil rahuldatud ja ise poleks ma kunagi nii ilusa lahenduse peale tulnud.

Tegelikult polnud ju minu soov, et Pärt täpselt sellel hetkel magama jääks. Ma soovisin hoopis, et päev sujuks kogu pere jaoks rahuldust pakkuval viisil ja olulised tegevused saaksid tehtud. Ja see soov täituski, hoopis paremal viisil, kui ma ise oleks osanud ette kujutada. Seepärast on vahepeal suurte takistuste ilmnemisel hea mõte tagasi astuda ja vaadata, mida ja miks sa tegelikult soovid. Ja loomulikult tuleb austada neid varjatud soove, mis on kõigi asjade taga – need on alati palju targemad kui meie.

Muideks, Pärt magas täna öösel oma voodis ega hõiganud mind kordagi. Ma sain terve öö lihtsalt rahulikult magada. Välja arvatud need paar korda, kui pidin ikkagi öösel vetsus käima. Aga no sellega olen juba leppinud, ma peaaegu ei ärkagi enam selle peale.

Lõpetuseks tahaksin kirjutada etendusest, mida Hendrikuga eile vaatasime. Oli „Lageda laulude“ esietendus ning ma pean ütlema, et nii ilusat etendust pole ma ammu näinud. Niiet kui sa ei pelga pisut tõsisemat kunsti, inimkeha ilu ja liikumise harmooniat ning ülevat muusikat, siis soovitan väga vaatama minna. Mind kõnetas see etendus kuidagi eriti sügavalt, sest rääkis kõigest sellest, mis minu jaoks on nii aktuaalne. Eriti puudutas mind balleti kulminatsioon ja selle aluseks olnud Emily Brönte luuletuse sisu, mille eestikeelse tõlke Doris Kareva sulest tahaksin siinkohal ka välja tuua.

Kuust kuusse, aastast aastasse

mu harf vaid kaebeid vallandas –

ent lõpuks elav rõõmunoot,

lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed, kuu

võib võtta hommiku hall vaev?

Öö märgid olid nemad vaid –

ja minu hing on päev!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s